Tüdruk punase viilkatusega roosast majast.

Vanem, tigedate silmade ja kriipssuuga proua lapsi pungil Hahaa keskuse kohvikusabas:
"Missugune ebaviisakas tüdruk! Kas sa tead, et vanemate inimestega nii ei räägita!"

Ilmselt jõudis "kohe kohe kõrrejooki" mõttele keskendunud Mariann midagi öelda. Mida, ma ei  kuulnud. Olen konfliktide ennetamiseks paksu naha kasvatanud ja ei reageeri, kui just olukord vabandamist ei nõua. Arvasin, et seekord mitte. Mõtlesin ainult, et kas noorematega siis tohib ebaviisakalt rääkida.

Tagasiteel Tartu-Rakvere bussis.
Meie tagant hakkas imbuma mõnusat pitsa lõhna. Teadsin, mis nüüd tuleb. Teadsin ka seda, et mitte ükski meelituspala minu kotist ei kaalu üles Marianni kujutlust mahlasest pitsast. Meenutasin Rootsis töötavat koolitajat: kui autist tahab pannkooki, siis ta kas saab selle või hakkab toimuma kõrvalolijatele midagi väga ebameeldivat.

Ja siis juhtus ime. Tagumise pingi emme küsis tavalise ja usaldust tekitava häälega: soovid sa ka tükikese?
Jah tänan, sooviksin küll.
Pitsatükk vahetas omanikku ja minul jäi aega mõttes nentida: kas nooremad inimesed on haritumad või oli see lihtsalt juhus. Päris juhus vist mitte, sest ka noorepoolne bussijuht  lubas meid kohe enda taha istmele kuigi piletikohad olid tagapool. Pikkaliini bussiga oleme sõitnud ainult mõne korra.
Sõit lõppes kontaktiga bussijuhile: Tänan, et meid turvaliselt Rakverre sõidutasid.

Ka meie õpime. Iga minut, iga tund, kogu elu. Last ei saa puuri panna. Kaubakeskuste ja muude rahvarohkete kohtade kogemus tuleb läbi harjutamise ja analüüsi. Märksõnaks usaldus.

Minu meelest võiksid võõrad sekkuda ainult juhul, kui omasid pole. Täiskasvanutele me ju ei kipu nende käitumise kohta avalikus ruumis märkusi tegema. Või kipume? Kas te teadsite, et A diagnoosiga lapsele pole soovitav teraselt otsa vaadata. Vastuseks saate  vihase pilgu ja tigedalt öeldu: ja mida teie siin veel vahite!

Kes meist ei tahaks endale sametkleidis, pitsiliste sukkpükste ja mustade lakksaabastega lokilist tüdrukut, kes suurte sinisilmadega otsa vaadates ütleb alati: Jah mamma, jah papa nagu rääkiv portselannukk.

Tegelikkuses on laps, kes ei suuda ärritunud seisundis oma agressiivsust kontrollida ja saadab välja signaali, et vajab pingetega toimetulekul abi. Meie aga vihastame aitamise asemel omakorda lapse peale.

10 halba asja

Vehkisin Tegelinski juurest idee, aga muutsin pealkirja.

1. Kindlal ajal tõusmine. Lisaks veel varane tõusmine. Peaksin ennast voodist välja veeretama enne palvust st.6.30. Ja seejärel olema virk ning kraps. Mis toimub tegelikult? Tegelikult tuleb meelde Poeg 1 gümnaasiumiaeg.
Mina: nüüd sa pead küll hakkama bussile minema.
P1 viimaseid suutäisi süües: aega on ju veel viis minutit
Mina: No nüüd pead küll...
P1: ei, enam ma niikuinii ei jõua

Nii jääb minulgi  sageli kohvitass poolikuks ja tuhat pisiasja ka.

2. Kindlal ajal magama minek.  Meenutab lasteaialast, ainult mul pole kellegagi vaielda peale iseenda.
Korralik mina: Kell saab kohe kümme. Nüüd ruttu pessu ja tuttu!
Teinemina: eeee....ma veel natuke, loen selle arvutist.
Korralik mina: kell on pool üksteist ja sina ikka veel passid arvutis.
Teinemina: jajaja kohekohe kohe
Korralik mina: no mida sa veel sellest telekast otsid, kell saab kohe 11
Teinemina: aaa...mul jäi see kordus vaatamata, enne ei saa rahu ja und niikuinii ei tule.
Korralik mina: pane see raamat kohe ära ja jää magama!
Teinemina: (raamat kõhu peal, tuli põleb, telekas mängib) norrrnorr norr norrrr.

3. Bussigraafik, mis ei jää pähe ja mis on minu meelest kohutavalt kaootiline ning ebaõiglane. Bussid lihtsalt ei välju siis, kui minul vaja on.
Elan maakonnalinnas südamest  viie kilomeetri kaugusel. Umbes 1.5 km. kaugusel bussijaamast elab poja pere. Igapäevaseks logistikaks pean olema paindlik ja nutikas. Mida pole, seda pole. Takso avitab, rahakott pritsib viielisi.

4.Mul pole midagi selga panna!
Alles ma ostsin kolm uut kleiti.
Ainult kolm. Aga kui palju on aastas päevi, vähemalt kui palju on talvekuudes päevi. Ja sina räägid KOLMEST kleidist.

5. Lastele pannakse kohutavalt keerulisi nimesid. Õpetajatele ka. Üldse on lapsi koolis liiga palju. Õpetajaid ka.

6. Nii ma söön, ja söön ja söön - kuni ükskord näen....

7. Päevane uni. Ta tuleb eiteakust ja ei lähe kusagile.

8. Vein ja vetsupaber saavad iseenesest otsa. Kõige ebasobivamal ajal. See müstiline KEEGI, keda keegi pole näinud on jälle salaja toimetamas käinud.

9-10 Need jätan varuks.

Vaatan tagasi ja lähen edasi

Juuli
Ilmselt kõige levinum puhkusekuu. Mulle mitte niiväga.

Sündmuste tipuks loomulikult laulupidu. P3 P1 ehk lapselaps Johannese debüüt mudilaskoori lauljana.

Muud märksõnad: külm, vihm, ühesõnaga Eestimaa suvi. Lõpuks läks soojemaks ka.

Siiski sai halvimast parim võetud

Avatud talude päev

Võsu muusikapäevad (võrratu Andre Maaker ja tühi fotoka aku)

Kuidas üks kaheksane nii ruttu suureks saab?

August

Ja jõudiski kätte oodatud puhkus!

Esimest korda Hispaanias, kaks nädalat tõelist nautlemist- nii kuuma ilma, imehead toitu, mägesid ja Vahemerd. Gibraltarist siiani kirjutamata. Hoian peidus. Aga tean, et ei unune eal.

September

Uuenemine (töökoormuse vähenemine, aega iseenda jaoks, konstelletsioonid) -kohe näha, et puhanud inimene.

Oktoober

Toredad Eestimaa reisid Raplamaale keraamikat kaema ja kahe päevane Mulgimaa.

...

.....

November

Pakkumine teha rohkem tööd tuli kui välk selgest taevast. Eesti vanaduspensionärile kohaselt võtsin kohe vastu. Et ei tea, kas kunagi veel....Igapäevane töö uues kolis vapustas. Paralleele tõmbama ei hakka. Ütlen vaid üht, et pea kaks kuud enne jõuluaega kadus nigu niuhti.

Rootsi, Lillköping

Meid võõrustati suurepäraselt! 

Nagu alati, sai haigus mind kõige haavatavamal ajal kätte. Pole halba ilma heata. Sain tehtud kõik vajalikud analüüsid ja teadmise, et olen täiesti terve. Ju on viga peas - konstanteerisin.

Ja saabuski järjekordne sünnipäev. Poeg 2 ja 4 näitasid, et hoolisid. Tulemused olid suurte numbritega telefon ja suuuur monitor, suur klaviatuur ühendet uue läpakaga. ID kaart käib ka lupsti sisse. Moodu värk, siin ma nüüd toksin. 

Veel kingitusi: P 2 viis mind Rakvere Teatrisse Lendas üle käopesa vaatama. Mõjuv, leidsin peaosalises sarnasust oma kadund vennaga. Samasugune idealist, kommetelt veidi aferist ja õnnetu saatusega. 

Detsember

Tallinnas ootas mind uus kink: Kes kardab Virginia Wolfi? Arvan, et ma pole varem Linnateatris käinud. Vähemalt ei mäleta. See lavastus tekitas äratundmist. Kõik perekonnad on sarnased oma õnnelikuses ja õnnetud igaüks isemoodi. Päris suur suutäis minu isiklikku ego oli tuppa toodud. Mõtlemapanev.

Kumus näitus "Kurja lillede lapsed" eesti dekadentlik kunst. Muud kunsti ka. Jätkus kuueks tunniks.

Jõululaupäevane reis Viljandisse ja hakkaski lõpp paistma.

Ei tohi unustada muusikaelamust - Estonia Voicesit Paide kirikus ja meie oma kammerkoor Solaret Rakvere Gümnaasiumis. 

Pärast kolme aastat võin öelda, et parim aasta viimaste aastate  läbielatust-läbipõetust-läbimõeldust. Nagu oleks elurõõm mind uuesti kätte saanud. 

Küll mitte nii kiire jooksuga nagu kunagi varem, vaid mõtliktõtliku sammudega.

Olen tänulik.