Lovely kantristiil

"Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad" J. D. Salinger "Kuristik rukkis"

Küsis mult üks kohalik inglise proua, et kas ma maaelu armastan. Viisaka inimesena noogutasin ja alles hiljem jäin mõtlema.

Milline on see kodu maa elu?

Kas selline, nagu lapsepõlves kuuekümnendatel, kus vanaema ainult lastelaste päralt, maja teistest vähemalt poole kilomeetri kaugusel, lehm, lambad, seapõrsas, kanad ja aiamaa.

Ilma elektrita, ilma telefonita. Ei,seda kantristiili mina küll ei tahaks.

Millist siis?

Kas tänapäeva talu, kus 200 lammast põllul, poegimine, lutiga toitmine, valvatud ööd, huntide hirm, naabrite kadedus, mõisnikuks sõimamine, turustamise probleemid, raamatupidamise ja projektide kirjutamise õppimine jne. Ei, seda kantristiili ma küll ei tahaks ja ei oskaks ka.

Mis veel üle jääb?

Väike majake, väike aiake, väheke juur- ja puuvilja, väheke lilli ja tilli. Pood 5 km. kaugusel, suvel jalgratas, talvel soomekelk. Suvel palju külalisi, talvel pimedus, röövlite hirm ja üksindus.

Jälle ei lähe mitte.

Või turismitalu nagu selles Bonuxi pesupulbri reklaamis, kus naine täpselt teab, mis kõigile, sealjuures mehele, parim. See sobiks hästi, eriti kui saaks teisi kamandada ja ise midagi suurt tegema ei pea. Aga meie kliimas ilmselt ei toimi, sest miks nad muidu kogu aeg virisevad.

Jälle ei lähe mitte.

Või suur kodu, kust lapsed välja lennanud, igapäevane autosõit 50 km kaugusele ametisse, õhtul aeda, puhkepäeval aeda, küttepuud ja muud maalase mured, koolivaheajal lapsed või lapselapsed jne. Ei sobi. Pole nii head tervist. Ja ausalt öeldes, ega ei viitsiks ka.

Või räämas ja lagunenud esivanemate pärandifond, mille puhul tunned nostalgiat, süütunnet ja tahtmist, aga tihti on pärijaid mitu ja heast algusest võib saada inetu lõpp. Ei ole ja raha ka põle.

Kui just lovely kantristiil, siis selline:

sõita eriti ilusa ilmaga eriti ilusasse looduskaunisse kohta, eriti kaunilt kujundatud majja ja eriti kvaliteetselt puhata. Korjata marju ja õunu, käia seenil ja ravimtaimetuuril, järves suplemas ja paadiga sõitmas, sügisel metsavaikust ja kevadel linnulaulu kuulamas. Talvel saab elusast tulest rõõmu tunda ja kasvõi leiba küpsetada.

Aga sellist ei ole. See tuleb valmis ehitada. Teises, rantjee elus.

Kalameeste eri

Oh ei, ärge arvake, et mina olen uue hobi saanud.

Lihtsalt selle maja peremees koos vennaga on kirglised kalamehed. See on nii, et ostetakse lõpp palju varustust kokku, siis makstakse aastas kopsakas summa ja lõpuks minnakse kalale.

Kalal käimine käib nii, et sõidetakse varahommikul lähima järve äärde, tehakse grilli ja ollakse muidu rõõmsad. Püütakse kala ka. Ja püütud kala(d) lastakse kenasti vette tagasi. Sest seadus selline.

Seejärel sõidetakse poodi ja ostetakse kala. Kui tahetakse. Näiteks minu peremees kala ei söö.

Aga pühapäeval käisime kalamehi vaatamas. Nimelt toimus Eveshamis spets üritus.

Suur kalastusvahendite müük ja võidu kalade püüdmine. Mina ühtegi kala ei näinud. Kalamehi küll. Neid oli Avoni jõe ääres nööri taga paarkümmend vähemalt.

Kaval ja aega hoidev kalamehe naine
Miks mitte selliste vahenditega kuldkalakest püüda?
See oli koht, kus ei olnud rikkaid ja ilusaid. Tavalised inimesed, no nagu meie laatadel. Võib olla isegi veelgi tavalisemad

Koertega loomulikult ja lastega

Kui elamise kohta sõitsime tabas mind mõttenool: olen siin linnas elus viimast korda.

Lemmikpood

Legend räägib, et tulnud kord vaene (appi, ma ei mäleta, mis rahvusest) väljamaalane brittide maale 20 naela taskus. Kui ta oli tutvunud poega, kus iga asi maksis naela, tärkas temas ärivaist.

Miks mitte odavat veel odavdada. Ja nii sündis 99 penni kaupluste kett. Ja mehest aastate pärast miljonär.

Mulle jääb arusaamatuks, kust tulevad sinna kaubad ja kuidas kogu süsteem toimub, aga müstika on see küll.

Meile lähim pennipood on minu mõistes linnas.

Mis ma siis sealt ostnud leidnud olen?

Kõigepealt naiste esmatarbekaupu: tuttavate kaubamärkidega šampoone, palsameid, kreeme, deodorante, juuksehooldusvahendeid. Vapustav kokkuhoid. Kui mõelda meie vanasse rahasse, siis on naela väärtus umbes 18 krooni.

Kohalikul on võimalik sealt osta puhastusvahendeid: nõudepesu, pesupesu, igasugu nuustikuid, küünlaid, ah ma ei tea mida kõike veel.

Tittedele on terve riiul Johnsoni firma staffi ja plaastreid, toidulisandeid, tablette - raske selles orienteeruda.

Aiatarvetele on üks riiulite vahe, aga seal ma pole kodus, nii et ei oska hinnata, kas vajaksite ikka hernehirmutise moodi kaunistust ja kohe mitu ja eri värvi. Aga igasugu potsikuid, kannukesi ja nätsikuid on ka. Ja seemneid. Ja aiatulesid, laternaid - see valik meenutab veidi meie superboksi. Lisaks majapidamistarbeid: kruuse, kausse, nitsikuid nätsikuid.

Plastmassist mõttetust mänguasjade näol on neoonvärvides, koledaid ja palju. Samas mõtlen, et võib olla on see mõnele lapsele ainus võimalus vanematelt midagi välja norida.

Aga nüüd minu lemmikud- lasteraamatud. Puhkuse ajal viisin koju kaks: ainukese multifilmilammastega (teate, need kellel koer ja savist peremees) ja auruvedur Thomase. Nüüd leidsin magnetiga linnuraamatu.

Kahjuks on DVD-d ja CD-d müüja taga riiulis. Sellele vaatamata õnnestus oma kuulmis- ja nägemismeelt nuumata Iiri muusikaga, biitlitega, Queeniga ja Simon Garfunkeli kontserdiga..

Märgatava poeruumi võtavad enda alla söödavad kaubad. Nämma. Kuidagi ei saa mööda minna šokolaadidest, küpsistest, rosinatest. No kui te nüüd ütlete, et 18 krooni šokolaaditahvli eest pole ju odav, on teil õigus, kuid kasusaamiseks tuleb lihtsalt kaupluse hindadega võrrelda. On küll kasu. Lahustav kohv, oliiviõli, kastmepulbrid ja veel palju maitseaineid, titetoit ja krõpsud - kõik 99 penni eest

Isiklikult võin vaid öelda, et hea, et see pood mulle ligemal pole ja olen seal ainult mõne korra saanud käia. Kõigil neil kordadel on olnud palju rahvast, täis ostukorvid ja pikad sabad.

Aga minna oleks tark koos olusid tundva inimesega. Et ikka mõõdukalt asjale läheneda.

Kes teab midagi sellest süsteemist, see andku märku. Meil on ju ka igasugu laojääkide poed, aga seal hinnad seinast seina - st. erinevad.