Burford - exlusive koht, kauplus, süüa, juua ja jääda

Vaatan oma laupäevaseid aardeid ja mõtlen, et ma pole ikka normaalne. Kuidas saab rõõmu tunda mitme, kunstigaleriist tasuta saadud, kaunite piltidega raamatute üle. Aga minu jaoks on need tähtsamad kui pudipadipoodide pudipadi. Kuigi ka nendes on põnev kolada.

Sai jälle turistiks käidud. Seekord 12 miili kaugusel nn. külas nimega Burford. Kui mind peatänava ääres maha pandi näitas kell alles pool kümme ja tänavad olid mõnusalt turistide vabad. Kuna külas suurt toidupoodi ega avaturgu pole, siis tuhatkond kohalikku ilmselt nautis kodust hommikukohvi.

Esimese asjana tabas mind tohutu autode voog. Vaat, mis tähendab, kui nädala aega põldude keskel patseerid!

Tundsin ennast kui aedikust välja pääsenud vasikas. Sellepärast siis lehvitasin ametiõele ja püüdsin ta pildile. See, et tegemist nannyga on minu väljamõeldis.

Samas otsustasin, et täna aitab majade ja aedade pildile püüdmisest. Seekord teen teistmoodi.

Silma jäi kangialuse kunstigalerii silt. Katsetasin, kui offen, siis tulen hiljem tagasi. Aga ei, sattusin tõeliselt meeleolukale hommikuidüllile, kus omanikepaar jõi mõnusalt kohvi ja mina sain segamatult kunsti nautida. Mida vanemaks saan, seda rohkem on mulle naivism meeldima hakanud. Selles on lapselikku avameelsust ja mõnusat detailirohkust. Muidugi leidus galeriis veel paljugi muud huvitavat. Väga kaunist ja värvilist.

Jätkasin kolamist kuni jõudsin jõeni. Autod jätsid mulje nagu põgeneksid kõik hommikul linnast.

See transpordirohkus vähendas veidi linnakese võlu.

Hiljem sain teada, et lihtsalt ongi üks tee, mis viib läbi selle linna, et jõuda näiteks Cheltenhamist Oxfordi ja sealt edasi Londonisse. Valgusfoor laskis kenasti üle kitsa silla nii ühelt kui teiselt poolt liiklejaid.

Veel üks kena galerii võttis mind vastu. Väljapanekuks sellised kiiksuga pildid. Tuli välja, et galerist elab naaberkülas. Nii on siingi oma külaelu! Tasuks sain jällegi raamatukese pildistatud maalidega. Hinnad ka juures. Kahe ja kolme tuhande naela vahel.

Tänaval olin inimestele avatud. Nad vastasid mulle samaga.

Pudipadi ja muudes poodides võib ennast unustada. Peamiselt küll turistidele mõeldud ja vastava hinnaklassiga, aga põnevad ikkagi. Väga kaunis oli linaste riiete kauplus, kõige odavam ese 20 naela. Sall. Müüjad olid samuti stiilselt linases. Täisvärk.

Veel hakkas silma ja ninna delikatessipood. Uhke peremehe sain isegi riiulite vahel pildile.

Ja need antiigipoed oma peremeestega. Kuigi ma potensiaalset klienti ei püüdnudki näidelda tänati mind alati. Midagi võltsi selles polnud.

Poodides mängib vaikne muusika. Sõna "meeleolumuusika" on just õige iseloomustamaks mõnusat instrumentaali või midagi retrosugemetega. Kas juhus? Ei tea, aga kavatsen sinna veel minna, et järele uurida.

Kolm tundi möödus kiirelt ja otsustasin kirikaias jalgadele puhkust anda. Ka siin sain meeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt toimus keskpäeval laualatus, mille lõppemist oli hulk uudistajaid ootamas. Küll asjaosalisi, küll juhukülalisi. Kui kellad olid vähemalt viis korda mängu maha mänginud ilmus noor papp kandes tööriideid käel ja istus oma BMW-sse. Nii mõnus ja maine.

Noorpaar nautis sel ajal fotograafide tähelepanu. Lillesülemeid polnud üldse. Ma ei tea, kas need olid kusagile ära toimetatud, või ei võeta neil kirikusse lilli ja saadetakse koos kinkidega koju. Pruutneitsid igatahes olid ka. Ja peiupoisid. Selle järgi arvasin, et ühtemoodi riides.

Tegelikult oli see juba teine pulm. Walesis, mere ääres nägin kui pruutpaar koos külalistega siirdus suurde telki pidule.

Kuna eelmise nädala neljal päeval valitses esimest korda lühikese varruka ilm, siis polnud laupäevane kampsuniilm paha mitte. Linnas, mis asus nagu kausi sees oli meeldivalt tuuline. Meeldivalt sellepärast, et mujal oli ebameeldivalt tuuline.

Möödudes järgmisest kirikust tabas kõrv muusika. Et uks lahkelt lahti, astusin sisse. Kooriharjutusi tegi mudilaskoor. Paras hulk tüdrukuid ja sekka mõni poiss. Nii et alati tasub mitte ainult lahtiste silmadega vaid ka lahtiste kõrvadega ringi liikuda.

Ikka tuleb jälle nett appi võtta, et midagi rohkem teada saada. Ühesõnaga, väga vana ajalooline küla, mõned majad kesklinnas isegi 15 sajandist.

Tõlgitud koduleht ütleb: exlusive kohti, kauplus, süüa, juua ja jääda.

7 kusti ja antiigigaleriid,

vähemalt kümme hinni ja hotelli, rääkimata muudest poodidest. Muuseum ka. Ja kirikud.

Nii et tegelikult jõudsin selle kaheksa tunniga iseseisvalt palju. Loodan, et saan sinna veel.

Pärastlõunarahvas nautis välikohvikuid. Turistideks jälle aasiapäraste joontega rahvas. Koeri oli vähem kui Bourtonis. Autosid jälle rohkem. Teenindajad olid eranditult viisakad. Ja abivalmid. Isegi keskealine müüjamees raamatupoest, lõpetanud tööpäeva ja nähes mind enne kella kuut pingil istuvat ja transporti ootavat, leidis aega naeratada ja head päeva soovida. Meil seda ei juhtu. Või juhtub?

Kuna veel kaks aastat tagasi rahvale avatud klooster lisaks paksudele müüridele nüüd ka kõrge värava taga, otsustasin veel väikse kohaliku muuseumi kasuks. Seal olid huvitavad eelkõige vanad fotod.

Ajalugu on suletud paksu värava taha, järelikult tuleb teda mujalt otsida

Õhtul mõtlesin oma kodulinna peale. Mida huvitavat näeb selline üksik seljakotiturist Rakveres, kui pole juhtgiidi varuks? Mida võtab ta kaasa kotti ja mällu? Missuguseid kohti oskab külastada ja mida vahele jätta.

Vabandus: eilne lugu lendas netiavarusse, taastatud vana pole teps mitte nagu uus

Punase draakoni mõjust IV

Mind tundvad inimesed teavad, et olen loomult rohkem metsa, kui mere poole. Kui juba meri, siis olgu soe nagu supp Sotšis või suurte paitavate lainetaga nagu Jaltas.

Või nagu kõikides kodurandades: Karepal, Käsmus, Võsul. Oma.

Sellele vaatamata oli huvitav. Inimesi vaadata ja mõelda milline tegevus toimub siis, kui on tõeliselt soe. Täna, nädal peale Walesis käiku näitab ilmake.ee, et 12 kraadi sooja, vihma võimalus 20 protsenti, tuul kirdest. Ühesõnaga midagi pole muutunud. Mina ei suvitaks. Aga kolada mööda külasid, pildistada erinevaid maju, inimesi, kirikuid ja kirikaedasid - ooo!

Niimoodi kogunetakse auto auto kõrval, merd nautima

Ei ole mõtet lasta ennast ilmast segada.

Vaatasin esialgu mere poole kõrgelt
...et leida tee kuidas allapoole saab
Kivid on muljetavaldavad

Õhtu (kell umbes seitse)

Kuna huvide erisus ei viinud mind ühegi Tuudori stiilis lossivaremete juurde, pidin kohaliku kiriku ja sealse aiaga leppima. Ajalugu seegi.

Tellisin raamatukogust raamatu inglismaa ajaloo kohta. (parandus)

Vähemalt saan teada, et ma midagi ei tea. Asi seegi.

Punase draakoni mõjust III

Ühesõnaga viibisime Lõuna Walesis.

Ega ma tõtt öelda eriti Inglismaa ajalugu tea, rohkem seiklusjutte maalt ja merelt stiilis.

Mõned faktid korjasin kokku:

Wales ehk Cymru on ülejäänud Suurbritanniast hoopis erinev. Teda ei tule võtta kui Suurbritannia osa, vaid kui omaette maad, oma keele ja kultuuriga. Nii uelslaste, šotlaste kui iirlaste esivanemad olid keldid. Erinevad keldi hõimud asustasid briti saari meie ajaarvamise alguseni. Aastail 43-410 AD kuulusid Briti saared Rooma impeeriumi kooseisu. Pärast roomlaste lahkumist 5 saj. hakkasid tekkima oma kuningriigid. Muistne vabadusaeg lõppes XIII saj. mil maa vallutati Inglise kuninga Edward I poolt. Sellest ajast saab inglise kuninga või kuningannna vanim poeg Walesi printsi tiitli ja tema naine saab Walesi printsessiks.

Wales on suuruselt väiksem kui pool Eestit. Merepiiri on 1200 km, nii põhjas, läänes kui lõunas. Kuna idaosa on mägine, siis elab 2"3 rahvast lõunapiirkonnas. Rahvaarv kokku on kolme miljoni kanti. Lisaks punasele draakonile on Walesi sümboliteks porrulauk ja kollane nartsiss.

Põhiline põllumajandusharu on lambakasvatus.

Walesi ja kelti kultuuri juured ulatuvad aastatuhandete taha , kus tolleaegsetel printsidel olid õuelaulikud. Sellest vabaduse perioodist on säilinud palju folkloori, luulet ja muusikat. Uelslasi eristab SU-st nende arhailine keel, mis on Indo euroopa kee,l suguluses saksa, prantsuse ja hispaania keelega. Erinevalt inglastest on neil rahvariided: mustad seelikud-püksid, valged pluusid, punased vestid.

Eestlaste ja uelslaste saatust peetakse sarnaseks. Kui tahame, võime seda maad pidada tõeliseks kääbikute maaks.

Kõik mäed, nõlvad ja nõmmed on täis lambaid, iga uelslase kohta tuleb neid umbes kolm. Eraomand on püha ja puutumatu.

Muidugi lõuna pole see, mis põhi, aga ikkagi Wales!

Juba esimesel õhtul asusin küla poole teele. Kell kuus oli taevas täitsa vihmavaba ja lootustandev. Tegelikult algas küla kohe peale kämpingu silti. Ja loomulikult ei jätnud ma pildistamata.

See pole mina, sest mina ei sõida siit praegu kusagile.
Sellist kitsast külatänavat mööda peavad mahtuma liiklema autod, turistid ja kohalikud inimesed ja faasanid!
Kui külas on alles veel postkontor, pole kõik kadunud
On ju teistmoodi majad!
Lemmik!
Tahvel müüril: kas tõsi või turistilõks?
Härra kohalik oli nõus töö palmi all oma aiakeses pooleli jätma ja poseerima.

Kuna tegemist laupäeva õhtuga lootsin leida mingit rahavamuusikutega pubi. Mida polnud, seda polnud. Küla serval pisutses ainult pood - kohvik. Poel polnud süüd, kaardimakse puudus, aga kohvik oma külmleti ja plastlaudadega oli kõike muud kui külalik. Inimestevaba peale selle. Kurb.

Mõtted liikusid iseenesest kodu suunas. Et mismoodi peaks omapära hoidma ja eksponeerima. Ja miks ka meil näiteks Simuna suguses külas puudub oma kõrts või vastavalt nõudlusele "Tädikeste teemaja". vastuargumente jätkub. esimene on nn. stammkunded ehk külajoodikud, kellega keegi ei viitsi kakelda ja kes võlgu tahavad juua. Ja teemajja või kohvipoodi ei jatku kundesid, et maksta ettevõtja makse. Võib olla tasuks külaelu edendamise programmi raames üks korralik pubiprojekt aretada. Ja kapelli pillimehed võiksid aastas ühe jõulupeo asemel pubiesinemisi viljeleda.

järgneb