Selle aasta viimane

Lääne Virumaa, Lasila-Levala teel, 16.09
Lumi krudises nagu lapsepõlves ja me mõlemad Anneliga hakkasime ühest suust lugema:

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele..
./Viillem Grünthal Ridala "Talvine õhtu" 1905/

aga teile kallid KIRJASÕBRAD tahaksin öelda, et
Kui vana oskab minna nii väärikalt, siis ehk uus oskab tulla ilusasti.

Haigus

Kaugel kooli ajal ma kohe tahtsin mõnikord talvel haige olla. Mitte hirmust õppimata tükkide pärast ja halbade hinnete saamise pärast, vaid põhjus oli hoopiski muus. Mulle meeldis üksinda kodus olla ja voodis sooja teki all raamatuid lugeda. Kõik kohustused kadusid kuhugi kaugele. Tavaliselt tekkiski mul väike palavik või tuli kraadiklaasile veidi kaasa aidata. Töölt koju tulev ema kiirustas ikka millegi maitsvaga tütrekese voodi juurde. Ikkagi haige.
Nüüd tagantjärgi tunnen, et see oligi lapsepõlv. Millegipärast tahtsime me kõik kiiresti suureks saada. Oleksin teadnud, et suurena elamine nii raske on, poleks suureks kasvanud.

Suurena (me ei öelnud kunagi "täiskasvanuna") ei tuleks nagu selle peale, et tekitaks endale haiguse. Sest suurena haige olla on rist ja viletsus. Keegi ei ulata sulle veekruusi või teekruusi ja ei too voodi äärele paremaid palu. Keegisid lihtsalt pole. Nii pead ise oma valu ja vaeva kandma. Kurgus elaksid nagu sada kuradit, kes tuliste oradega köhimislaadse seisundi tekitavad ja kui hästi läheb, siis jõuad õigel ajal vetsupotini või kraanikausini. Kui hästi ei lähe, siis pead kasvõi käpuli selle su seest välja purskava veelaadse olluse ise kokku kuivatama.
Palavikuga pole mind pea kunagi õnnistatud. Küll aga külmavärinatega. Kui oled läbi ööhämu selga ajanud kõik kättesaadava, siis võid hommikul moedemonstratsiooni tulemusi näha. Isegi värsked, kingikotist saabunud lambasussid võivad teki all jalas olla.
Ja toatermomeeter näitab 25 soojakraadi.
Nina käitub omasoodu. On hästi, kui tilgub, kui ei tilgu, on halvasti, sest siis tuleb mängida "kalakest kuival".
Peas valitseb kogu aeg mingi kerge udu. Kujutan, ette, et sellise taseme saavutaksin hommikul algava valge veini dieediga, mis jätkuks lõpmatult. See pole kaugeltki kõik.
Telefoni saab teha mõned häälikute moodi kraaksatused. Küsimusele "kas sul on ikka veel hääl ära?" tahaksin vastata "see pole mina, te räägite Varesega."

Ilma palavikuta haigus on hiiliv. Ta lubab end vahepeal unustada, võtta osa meele lahutustest, kolada bloginduses, et siis jälle enda olemasoluga lagipähe või ükskõik kuhu lajatada.


Ma ei tea, kuidas nimetetakse seda, kui võetakse üks tuntud luuletus ja asendatakse vägivaldselt sõnu. Kes teab, palun öelge. Originaali Autor Jüri Üdi.

26.dets.
haigus on kolmandat päeva
uksi käib seliti
üksindus toas kuhu alles
hiljuti koliti

haigus on neljandat päeva
mida me kardame
julged püüame olla
mida me kardame

haigus on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm

haigus on kuuendat päeva
sinise teki all hang
vang on natuke vaba
kuna vaba on vang

haigus on seitsmendat päeva
haigusel on oma tee
taevas tee meile selgeks
aga taevas ei tee

Ma ei taha suur olla. Tahan lapseks tagasi, et keegi mu eest hoolitseks! (poetab pisaraid)

Anna edasi

Sõltuvuses olemist saab kontrollida ilmselt mitut viisi. Valisin käepärasema ja pea kaks nädalat polnud Arvut mu kõige suurem sõber. Mida ma siis selle ajaga peale hakkasin? Kui õue polnud vaja minna, siis sorteerisin vanu pilte ja lugesin vanu kirju ja mõtlesin inimeste ja enda käitumismustritele. Ega seda aega palju jäänud. Oleme ju traditsioonides ja suure pere harjumustes kinni. Ennast isoleerida pole ilus ja paraku ka võimalik. Ja nagu näha, olen jälle siin.


Helle saatis meemikese, miks ka mitte vastata.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

Nigu hommikul kohvi kruusi saan nii kohe prantsatan arvutituppa arvutitoolile. Kui Postimehe pealkirjad loetud ja olen midagi värsket üllitanud, siis piilun kohe, kas keegi on midagi öelnud. Ja siis vaatan üle vähemalt kümme väikest sõpra, no et kas keegi on midagi kirjutanud.

2. Poliitikute blogisid loen…
pole selle pealegi tulnud :)

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
nende kirjutajad on juba vanad tuttavad. Mõned ainult juttude kaudu, mõned käega katsutud.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
enam ei käi delfis ega foorumites

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
vajan väga suurt isiklikku ruumi ja vahest võib juhtuda, et mõni tagasiside tekitab hämmingut. Aga üldiselt ma pole suur solvuja.
Aa, ikkagi, siis kui kirjutad omast arust "targa " üllitise ja keegi ei vasta, siis on küll kurb.


6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
iseenda ajast ja pepu väsib ka kiiresti. Tegelikult oleks ikkagi väga palju huvitavat lugeda ja pilte ka vaadata ja süveneda.

7. Miks sa üldse blogid?
mulle väga meeldib

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
kunagi alustasin delfis väga anonüümselt, siis muutusin julgemaks. võib olla oleks pidanud esimest joont hoidma, oleks korralikumalt läbi mõeldud asju rohkem olnud. aga nüüd on juba hilja.
Emakeele vastu olen samuti häbematu. Ikka mõtlen, et ehk kunagi...

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?

ongi parem, jääb muudeks toimetusteks rohkem aega. Aga põhjuseid peab igaüks ise teadma. Minul ikka see identiteedikriis, et kui palju on sünnis...

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)
iseendale: kas kirjutaksid ilma blogimiseta üldse midagi?

Edasi ei oska anda, lähen parem loen teie vastuseid!