Hakka juba minema

31.12.2008
15.05
LÕPPU HEAD
Emmeliina ja Ökuliina soovivad

Seal, kus elavad Haldjad, sünnivad lood

Laupäeval veetsin õhtu iiri lugude ja sõbrannaga. See tähendab, et olime ära "Teisel pool". Saaremäe lavastas ja tegi sellest tüki, mille kuulamise ajal sai laua taga istuda, törts viskit rüübata. Kui lood räägitud pakuti süüa ja õlunaadi ka.
Olin sellisel teatriõhtul esimest korda. Mulle meeldis, kuigi toolid ei olnud ennastunustavalt pehmed ja mugavad. Mats, mis mats, mõtlete. Räägiks siis lavastusest või nii...
Ega ma mõni Pilleriin Purje pole. Minge ise kuulama, järjekord pidi aprilli lõpuni olema.

Ja jälle jõudsin arusaamisele, miks mul pole võimalik maale kolida. Sest ma ei juhi autot ja loomulikult autot mul pole ka. Kuidas siis kultuuri juurde tulla, kui kodune tubateater ei täida ootusi ja lugusid räägitakse vähe.

Ja Haldjaid ei usuta ega armastata või siis loobitakse nende teele kaikaid ja kodaraid. Nii nad enam ei käigi läbi minu toa. Mis sest, et kassi pole. Aga mina ilma ei saa. Muidu võib juhtuda nii nagu seal iiri kõrtsi kõige vanemal mehel, et headus on mööda külge maha libisenud. Või vähemalt nii ta ise arvas. Vanusega. Ja siis peab selle uskumustega tagasi tooma.

Mees teatrisse ei tulnud, ei tea, kas kartis. Tema vaatab kodus, kuidas televiisorist verd tilgub. Mina seda ei taha.

Mina armastan lugusid, viiulimuusikat ja tumedat õlut. Ilmselt armastaksin ka kauget Iirimaad. Just Haldjalugude pärast. Nii erinevad me siin...., mis sest, et ühtemoodi väikeste kõrvadega.
Ei oska midagi soovitada inimesele, kui ta ise ei usu, kui ta üldse ei usu ja isegi "Kääbikut" pole lugenud. Vaeseke!

Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!

Kogu elu on tee

Palju sai teha, kuid veel rohkem mõelda. Kui oled aastaid detsembrit võtnud kui valmisolekut nr. 1, mis sisaldas kolme poja esinemisi nii lauljate kui pillimängijatena ja korraga on esinejaid ainult 1, siis tekitab see kummalisi tundeid. Ühelt poolt tohutu kergendus (jäid ära öised lemmikvalgepluusipesud, varahommikused triikimised, esinemiskottide komplekteerimised, mahajäätud kikilipsud või mis veel hullem: pluus masinas, kiki rinnataskus, kontroll, kas kingad saavad ajalehti täis topituna kuivama või jäävad kilekotiga nurka, palavikud, haiged kurgud, sallid-sallid -sallid, noodid-noodid-noodid, põhikooliaegsed kontserdite kattumised, võileivad, sularaha, bussiajad, öised järgiminekud...)

Sel sügistalvel laulab ainult Poeg 4, kuid ka tema oskas kolmandaks advendikontserdiks 40 kraadise palaviku hankida. Õnneks lühiajalise ja õnneks sai Ernesaksa festivalikontsert Mustpeade majas enne haigust ühele poole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et mul on nüüd päris oma aeg.

Mõtlemise tulemusena said Mõned tähtsad asjad uued mõõted ja mõned inimesed paigutusid puslesse. Kui maailm muutub tihti korteriahtaks, siis on mitu võimalust: kas mõtled üle ja jääd mõtetele alla või muutud mõttelaisaks. Proovisin seda viimast tõrjuda nii pildinduse kui luuletustega. Ühed armsad mõlemad. Ja blogindus ka.

Siiski jääb üle ikkagi nentida: ma parema meelega oleksin ise teel, kui loeksin teiste teelolekutest. Ausõna. Ja vaadates-kuulates tänast Jõulutunnelit tundsin suurt õnne, et olen vaatamata vääramatule välispidisele jõule suutnud nii kaua teedel püsida. Tahaks veel.

Leidsin tänu "Laulukarusellile" ammuotsitud noore Thea Paluoja loo. Pildis pole see nii hea kui lauldes. Kui keegi suudab laulu leida, andku märku.

Kogu elu on tee
Üle ja läbi sust käib
Kogu elu on tee
Peatuste riiv on nälg
Kogu elu on tee
Kulgeb surmani sünd
Kogu elu on tee
Külv ja lõikus ja künd

Kogu elu on tee
Edasi viib nagu kell
Pärleid päevade keest
Hea ja halva karusell

Paigal seista ei või
Palju leida on veel
Rahu kindlustab võit
Võites raskusi teel

Harjuda jõuad sa vaid
Jumal januneb uut
Teada midagi said
Ikka ei teagi sa suurt.

/ täpselt nii ta oli kusagil netis, andku autor andeks, kui midagi valesti/