Vihmane hommik elamises

 Eile õhtul sai vihm meid kätte. Kui elamise kohta jõudsime kella seitsme paiku oli mul kindel plaan B küla peale kõndima minna. Vihmaga -no ei! See, mis öösel taevast alla tuli oli ikka VIHM, mitte rõõmus väike sabin. Sellepärast on tänased plaanid pekkis. Vähemalt praegu.

Eile käisime mäel st. vulkaani jalamil. Meie kellaaeg oli kolm ja enne seda saime basseinis mulistada. Uskuge, siin ei ole kloorivesi. Bassein on mitme villa peale, igal oma värava võti, vets aia sees, dušš ka. Möödunud nädalal käis inglise keelt rääkiv nelja teismelisega pere, aga rohkem rahvast peaaegu polegi. 

Ühesõnaga gondliga mäele sõit õnnestus. 45 rahvast topiti sisse, viidi üles, lasti seal vabalt karjamaale, tunni aja pärast loeti üle ning sõit algas alla tagasi. Siis loeti jälle üle, et ega keegi teel kaduma pole läinud :D Meil vedas tohutult. Taevas oli sini sinine ja teravsilm võis kaugel saari eristada. Ega ma ise ei näinud, aga üks onu ütles, et vaata sinna :) Meie teised läksid kaugele kõndima, mina jäin kohapealseks vaatlejaks. Õnneks oli väga soe, päikese käes loomulikult, 16 soojakraadi. Imelik on ainult see, et olemine on tehtud võimalikult ebamugavaks - st. puuduvad pingid. Sinna sõites tekkis üks insident. Olime putkasse minekul esimesed, sest Poeg soovitas mul istuda, kuna rippumisvõimalus piiratud arvule. Istumiseks oli 1 iste. Ja siis ukse ees tormas minust mööda torpeedo noore naise näol, kes andis mulle küünarnukkidega mitu valusat laopsu ninga tormas istet vallutama. Tahtsin tema kõrvale istuda, aga ta lükkas mu toore jõuga minema, et oma kallikesele kohta teha. Poeg palus noormehel püsti tõusta. Ai sa jutt, kus siis mürgine piiga suutis kiiresti ja kõvasti põlisrahva keeles sõimata. Lisaks veel sildistas meid "venelasteks" , mis tegi hiljem nalja. Tüdruklapselaps oli väga kohkunud, hoidis mul kõvasti käest kinni. Tagasi sõites ma enam ei üritanud, sest siis sõna otseses mõttes persetas, sest kõrvale kedagi ei mahtunud samasugune noor fuuria pingil. 

Tagasi sõiduks valis Juht tee, mis pidi meil aitama leida kuulsat mändi. Leidsime ka. See tee oli imeilus, roheline, isegi kartul õitses. Ausõna!

Esimene sõit mägedesse oli kurb ja mõtlemist tekitav, sest augustis oli põlenud 11 000 hektarit metsa ja muud taimestikku saare kirdeosa mägedes Teide ümbruses.Võimude sõnul oli süütamisega seotud inimese käsi. Tegemist on lisaks veel rahvuspargiga, kus nüüd on keelatud praktiliselt viibida. Netist lugedes tundus, et oktoobris oli teine tulekahi veel. Jälle kirdeosas. 

Us-ku-ma-tu! Päike on vahepeal välja tulnud, aga neli kuuendiku meist pole magamistubadest väljunud. Virtin kaebab igavust ja tekitab tegevusi st. paneb pesu käima. 

Kuna eile sadas, siis sain väljaminekutel silma peale visata. Poja abiga. Sendid jätan ära. Imestage ja minestage (ma küll ei tea kes)

Piletid siia ja igaks juhuks tagasi. Ryanairiga. Käsipagasiga. 348.-

Majutus kolme magamistoaga villas per nase 12 ööd 120.- Meid on kuus.

Autorent 100.- per nase

Nädala kütus (mulle tundub, et me muudkui sõidame ja sõidame 16.50

KULTUURA:

El Teide  40.-

Püramiidid 12.-

Botaanikaaed 3.-

TOIDUKULTUURA:

Bergamo vanalinn (palju head sööki ja palju head veini ehk esimene :D   31,40

Sakslaste pubi (snitsel, väike õlu) 10,50

Ilusa linna ilus restoran (mereannid ehk kalmaar mingite eriliste kardulatega) millest poole koju tõin ja ära sõin), sai õli ja pestoga, suur õlu. 17.-

kodulinna pubi pannkook, õlu) tehti välja, muidu u.10

Tai resto turismipiirkonnas (fritidud krevetid taignas, valge vein) 12.-

Kohvik rannas (piimaga kohv, mitme peale Sangria) 7.-

VAJALIKud  toiduained, siider, vein, vesi , majapidamine. Kuna vetsupaber niiii õhuke, siis ostsime uue, prügikotid, duššigeel) 55.-

Kokku ei hakka arvutama, ise tean :))))

VAJALIKUD ja mittevajalikud ostud:

dressipüksid, pusa, sokid (igaks juhuks mõeldes, et Teidel pidi lumi maas olema) Primarki odavpood 18.-

2 minilõhna püramiidide suveniiripoest 12.-

hädaga päikeseprillid Teidel (teised läksid katki) 15.-

Teide laavatükike (see, mida tohib lennukisse viia) 6.-

1 magnet 4.-

Praegu veel on kõik jummala hästi, sest need elamused ei kaalu mingit raha üle.

Paus: pikkamööda imbutakse tubadest.. Päike läks ära. Töölised lõikavad basseinipalmide oksi. Koer on vait. Aku saab kohe tühjaks. Arvutil.

...pildi tegi üks juhuslik noormees

Rasmuse tehtud

El Teidele köisteega, kõrgus 3555m. Kõrvus kohises jalad olid makaronid, aga ikka rõõmus.

Hommik elamises

Väga äge on üksinda üleval olla. Okupeerisin poja kabineti, panin selga uued pehmed dressid(Mina ja dressid!) ja istun nüüd tähtsalt esimest korda siin olles arvutitoolil.

Hei, teie seal! Meil on kell alles seitse. Täna tuleb tähtis päev. mitte, et need teised vähem tähtsad oleksid, aga...Tõstukiga el Teidele. Arvate, et m ei karda. Muidugi kardan. A tegemata ka ei jäta. eilne päev läks veidi lappama., sest ookeanis jäi käimata. Kuue inimesega koos olemine õpetab, et kõige vanem seab teiste vajadused esikohale. 

Appikene, kes toodab nii palju jama, et sellest saab teha terve Hiina poe. Nuneh. Järgnes parim osa. Poisslapselaps läks uuesti surfama ja meie sättisime ennast ookeaniäärsesse kohvikusse mõnulema. See kestis kaua. Kuna sõit lõunasse võtab aega üle tunni, siis oli meil aega küll. Võisin inimesi vaadelda ja eakaid paare kadestada. Võisin ärisid külastada ja hindadele pilku heita. Kahjuks ei saanud sobivat, kuigi jätsin kohvrisse ruumi. Keegi ei tahtnud õhtul linna peale melusse jääda peale minu. Nu mis seals ikka. Enne seda tuli täita tüdruklapselapse soov leida mahajäetud maju. Poeg oli leidnud. Leeprahaigete jaoks püstitatu. Vägev maja, sinna nad suundusid. Mina jäin alla armsasse asumisse ja nägin esmakordselt kohalikke lapsi. Nad mängisid korvpalli. Teismelised nagu teismelised ikka. Majad olid ilusad ja hoolitsetud. Valged. Oli laupäeva õhtu.

Eluasemesse saime varakult. Valmistati paellat. Ja Sangriat. Jummala Hispaania ju. Kujutan ette Eestisse maavuvaid turiste, kes hakkavad mulgi putru tegema.

Paus. nii palju siis hoomikusest rahust. Virtin tõusis ja kukkus köögi põrandat pesema. Nii hea, kui inime saab teha seda, mis talle meeldib. Vot sellise allüürilise võiks võtta. Või ei võiks. :)

Kokkuvõte. Rohkem enda jaoks. Tüdruklapselaps peab niisamuti reisipäevikut. Muidugi kooli jaoks. Esmaspäevoli sõidupäev. 

Teisipäeval oli elamisega tutvumise päev, poepäev, söömise päev, basseinipäev ja õhtune pealinna Santa Gruz päev, mis tähendas muuhulgas poodide päeva. Meie elukohaks on linn Candelaria Tenerife kaguosas. Ega me selle, Rakvere suuruse linnaga veel tutvunud pole. Ainult söögipood ja apteek. Üks õhtune söögikoht ka, aga kohalike lärmav kõnepruuk thtis silmanägemise ära võtta. Pannkooke nad ka teha ei osanud.

Kolmapäev oli mägiteede päev. Vägev. Ookean ja valged linnad. Tegime rohkem kui 100 km. tiiru, sõime, millele järgnes botaanikaaed.

Pimedas jõudsime sadamalinna Puerto de la Gruz. OOKEAN! Ega ma muidu midagi tea, vahin autoaknast kogu aeg välja, aga Poeg on parim eestikeelne giid. Kuna Püha Patrick oli söögikoha sulgenud käisime kohalikus.

Neljapäev algas pü....

Paus: virtin näitas enda korralikkuse ära ja läks telefoni. Saan jälle rahu. Isegi koer on eilsest kõrvalrõdu peost väsinud. Kui ma kõige varem seltskonnast kella kümne ajal magama läksin, siis pidutses ta suure häälega.

Neljapäev oli püramiidide päev. Lõpuks ometi ookeanipäev!!!!Järgnes õudsete kitsaste mägiteede päev, mis lõppesid maailma otsas. Oli kavas külastada vana ülikoolilinna, külastasime ka, aga esimest korda saime nahal tunda külma. Kuna hommikul näitas kraad 30, siis ehmusime tardunuks ja linn kukkus läbi. Hea, et süüagi saime.

Reedel, appi, mis toimus reedel. Aa, õige, hommikul vedelesime basseini ääres (tegelikult oleme seda teinud vähemal või rohkemal määral iga päev) Sellele järgnes u. 60 km.ehtsasse turismikasse st. lõunasse. Poisslapselaps tahtis esimest korda elus surfata. Los Cristianos on kuurorti nime väärt. Kõndisime, nautisime, sõime mereande loomulikult. Igalt poolt kostis muusikat. leidsin, et siin ma istuksin kohe mitu tundi. 

Laupäevast ma juba kirjutasin. Koer võttis vahepeal hoogu, aga loobus. Appikene, mis toimub! Keegi pole veel süüa tegema hakanud. 

Lähen ja söön salaja tükikese eilset Sangriat. Vahele jäin, Virtin oli jälle köögis! Kell on üheksa, varsti basseini.

Otsin mõne pildi. Neti on meeldivalt aeglane. 

...

OOkean enne sisse kulgemist ja sees

Siit ja sealt, ikka saare pealt.

 Basseinipoiss puhatab basseiniümbrust. Istun rõdul,kuhu toob alumiselt korruselt trepp. Kõrvalrõdul korjab vanapapi kassi musta ajalehte. Kogu eilse hommiku andis üks koju jäetud koer ilmselt hispaaniakeelse ja mitte väga muusikaalse kontserti. Püüdisn teda eeti keeles mõjutada, aga tulemusteta.  Õhk on veel värskendav, sest päike pole oma kiirtega 30 pügalat välja saatnud. Kas tõesti juba neljanda päeva hommik? 

Teisipäev oli kohanemispäev, mis päädis õhtuse pealinna külastamisega ja kaubanduse väisamisega. Üllatus-üllatus! Odavpood Primark oli suvekollektsiooni asendanud sügisega (või kuidas seda nimetada) Pikkade varrukatega kleidid, paksud kootud mütsid ja sallid jne. Nii et lootus igapäevagarderoobi täiendada kukkus haledalt läbi. Tänu kallitele naiskaaslastele kombineerisin dressid tõstuki tarbeks. 

Esimene sõit mägiteedel võttis kõrvad lukku ja väikese judina südame alla. Sõitsime sadakond km. läbi mäestiku, harjutasin ennast vaatega vulkaanile. Kõrgus u. 2300 ja pealpool pilvi. Maandusime minu kõrvade kohinal väikelinna armsas botaanika-aias. Pilet oli 3 raha. Ilus olli, Palmid ja puha. Aa, enne sõime tänava äärses pubis, mida pidas ilmselt saksa pensionäridest paar, Sest siga ja kana olid saksakeelsed. Väike siga maksis 8 raha ja selle eest oli siga küll ja küll. Õlu tundus odav, aga tegelt oli kahe raha eest pisike pudel :) ...

Paus. Minia suundub kaunil graatsilisel sammul basseini. Mulle on veel vara.

...jätkasime sõitu sadamalinna, kust oli kõik alguse saanud. Siis, kui Hispaania laevalt avastati, et keset Atlandi ookeani on mingid saared. Kuidas aga said sinna vulkaanilaavast kogumile pärismaalased? Ütelge mulle. Nenda nelja saare ajalugu on üks paras müstika. Ja põnev, nagu ajalugu ikka.

Paus. Mini on basseinist tagasi ja kavatseb järjekordselt meid toitma hakata. Toidetakse siin hästi. Ja toeteenindus on tasemel, sest Ämm 2 on ilmselt kodust Soomes luua kaasa võtnud. Pagan. Minu ümber on tekkinud kärbsed. 

Kohalik kell on üheksa ja suure hotelli rahvas vait, mis vait. Mida ei saanud öeda Halloviini ööl. See pidi ikka suur pidutsemine olema, et järgmisel ehk Püha Patricku päeval oli osa ärisid uksed sulgenud. Arvasin, et mul peres ainult üks "püha Patrick", sest Poeg neli sündis 17. märts, aga nüüd selgus, et 1.nov. sündinud Mini ka. Kuna pidulik õhtusöök põnevas restos tuli edasi lükata

Paus. Habemega, pikk koristajamees pühib tänava ääri. Noor mees, muide. Koer tegi paar haugatust.

Eile läksime ajalugu avastama püramiidide juurde. Seal oli lugu küll ja küll. Jäi meelde,et kui vandaalid sinna maabusid, siis hakkasid nad kauneid laava vormitud kive laiali tassima. tassisid niikaua, kuni üks sakslane avastas, et need pole pelgalt hunnikud ja ostis kogu maa ära. 

Edasi suundusime minu mehe nimelisse kohta. Minu palvel. Ainuke valge liivaga rand, mis tekitati nii, et liiv toodi Sahhaara kõrbest. No pidi ikka tahtmist olema! Ja siis ma läksin ookeani. Peale poja ja meeslapselapse ei võtnud keegi seda ette. Tüdruklapselaps loobus soola pärast: no kuidas ma sukeldun kui vesi soolane. Oli küll. Nii tulisoolast vett pole ma elus tundnud. Füüsiline tervis läheb üha paremaks. Ausalt. Juba kolme päevaga. 

Söögipaus. Kuna minul, kui jalus koperdajal paluti köögist kaduda, siis lähenesin söögile nagu klient. Väga maitsev oli. Kanafilee kus-kusiga ning kõrvale värske salat (rukola, lamb, tomat, mozzarella) Ega taldrikut ka pesta lasta, haaratakse lennult st. laualt. Minu viga on see, et ei saa 5 minutiga kõhtu täis.

Veel eilsest. Poeg vaatas mägede poole ja avastas seal teeraja, vabandust autotee. Mina istusin ees juhi kõrval. Veel pole aru saanud, kas sund või privileeg. Mõtlen teel mägedesse. Tee oli asfalt, aga läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Laavasein ja ookeani kallas tulid üha lähemale. Autosse. Mõned majad olid ka ja neli inimest. Kolm ülieakat ja koer istusid pingil. kaks meest ja üks naine. Ilmselt kohting. Lõpuks kadus tee. Mõned meie hulgast siirdusid jalgraada pidi mäkke. Õnneks tulid tagasi, sest kohtasid seal elukohta. Mul hakkas kohe mõte tööle, et keegi erudiit kirjutab seal üleval memuaare. Konkreetne Mini rikkus asja: ah, kindlasti mingi külajoodik. Kuigi pole siin olles ühtegi näinud.

Teel ühte kohta nägime sadamas kahte suurt kruiisilaeva ja igasugu tööstust, naftatankereid jm. Ega kohalikudki, keda pidi Poja andmetel olema veidi alla miljoni, ainult turismindusest toitu.

Vaatan, kas leian mõne pildi arvutist üles. Neti on siin aeglasem kui tigu

Turistikas, las olla kaks :) Õnneks on veel midagi minust suuremat.

...

Kollased õied tundusid niii suured, enne kui mina neile lähenesin :D