Jutuke, mis jäi teisel mail kirjutamata

 Ema, vaata, minul on vari!

Minul on vari, vaata, kui pikk.

Ema, vaata, minul on vari!

nüüd on väike ja nüüd on pikk.

Ema, vaata, minul on vari,

mina seisan ta jalgade peal.

Ema, ema, see on minu vari, 

ära sina kõnni ta peal. (Hando Runnel)

Poeg kutsus Palmsesse etendust vaatama-kuulama. Pojaga on alati hea minna. Lihtne, auto tuleb ukse ette ja mina pean valmis olema. Kui kõik läbi, siis auto toob jälle ukse ette tagasi. 

Olin unustanud, kuidas need laulud 80-ndatel kõlasid. Siis, kui Poeg 2 oli väikemees. Kindlasti kõlasid kenasti, Viljandisse ma ei saanud ja laulude sõnade üle palju ei juurelnud. Seda teen täna, sest öö ei andnud und. 

Eks ole, Poeg, see oli natuke ka Sinu lugu. Tahtsid juba lapsena kaugele. Rongijuhiks ja hiljem lenduriks. Rändamine on sul tänini veres.  Unistada tulebki suurelt. Lauldes ja üha edasi tegutsedes. Oleme käinud koos läbi pika tee. Tervelt 42 ja pool aastat. Oleme naernud ja nutnud, eemaldunud ja järjekordse ühisosa leidnud. Koos mitu pikka reisi sooritanud ja meil on palju meenutusi-mälestusi. Millegipärast tuli esimesena meelde kõige eksootilisem - Hispaania ja Granada. Need ägedad sõidud mägedes, öised kolamised mööda linna, rand, turg, basseiniga maja...nagu muinasjutt. Ega Poolaski kehvem olnud. Tuhandeid kilomeetreid sõitu sinu kõrval, jututunnid ja mõtestatud ekskursioonid. Viimane koos Marianniga toimus alles möödunud suvel Gdanskisse. Jälle oli elamusi täis. Ja hoolitsust. 

Ega siis mitte ainult väljamaa. Meie pikaaegne 24.veebruari traditsioon ja retki mööda Eestimaad on veel ja veel. Näiteks möödunud avatud talude päeval viisid mind Ajaveskisse. Ikka oli meeles kaasa kutsuda. Kunagi, kui rohkem aega, siis käisime Sagadi öömuuseumis. Miks ma neid loendan? Sest iga kirjutatu tuletab vahvaid seikasid meelde. Need on meie lood.

Vahel mõtlen, et millal Sina suureks said ja mina väikseks jäin.

Aitäh kõige eest ja eriti eilse teatrielamuse eest. Hea, et meile mõlemale meeldis väga. 

Et mitte väga melanhoolseks minna lisan lõppu toreda loo. Settisin ennast peegli ees, olid umbes kuuene.

-Ema, sa oled sama ilus nagu Anne Veski! See oli ülim kompliment, mis mulle on öeldud.

No mida võib veel üks, sel ajal kolmekümnene ema tahta. 

Nii, et kutsu aga, küll ma tulen. Niikaua, kuni jaksan.

Nii me sõitsime (2018, Krakow)

Kuidas me isegi Kauksi Üllel külas käisime ja palju teisi kohti ka

 ehk minu sellesuvine pikem reis. Meil on tänu Maabrannele kujunenud väike seltsike nn. nooremaid pensionäre. Reisimiseks. Seekordsel sõidul puudus eelnev täpne info. Märksõna oli ainult Petserimaa. Bussis, meie taga kostis kahe eakama proua jutt:

-Kuhu me nüüd läheme?

-Ei tea. eks sinna, kuhu viiakse...

Sellega oli kõik öeldud. Meelde tuli "Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale." 

-Kuhu ma peaksin siit minema?

-Kuhu sa tahad minna?

-Mind ei huvita, kuni ma kuhugi jõuan.

-Siis pole vahet, kuhu sa lähed. Sa pead kindlasti kuhugi jõudma.

(Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

Tartus saabus selgus Proua Giidi näol. Reisijuht Ulvi ilmus kui tõeline päikseke ja enam polnud vihma karta. Kirjutan - kirjeldan nüüd meie marsruuti, et endal meelest ei läheks.

Simuna-Tartu-Mikitamäe-Värska-Obinitsa-Vastseliina-Võru-Simuna. Eks ole, päris muljetavaldav kogus kilomeetreid mahtus pea kolmeteistkümne tunni sisse. Kusjuures kava paneb kokku 80-ne Jüri ning meil pole siin midagi kobiseda.

Ikka pilte ka. 

Esimene uus sõna. Tsässon. Õigeusu külakabel Setomaal. Neid on siin päris mitu, aga see kõige vanim puitehitis mandril. Ulvi rääkis, et tulnud see venekeelsest sõnast "tsas", kuna Petseri papid pidasid nendes majakestes palvusi. Kui lahtiste silmadega ringi vaadata ja pisikesel sauna moodi majakesel rist, siis ongi Tsässon.

Veidike sõitu ja  juba olimegi Värskas. Värska Püha Gregoriuse kirik ehitatud 1907. Kirikuaeda on maetud lauluema Anne Vabarna (1877-1964). Loomulikult ei jõudnud me hauale, sest tempo,tempo...

Mõtlesin, et mingite sõjarditega küll oma pead ei vaeva, kuid

maja osutus huvitavamaks, kui arvasin. Jälle tükike meie ajalugu. Ning tõestus, et "mina olin siin"

Jälle tempo-tempo...ning mööda Värska promenaadi sadamani. Lisaks Ulvi huvitav jutt Aurora kaptenist ja tema isast. Lugege, kui aega on. https://maps.visitsetomaa.ee/et/objekt/aurora-kapteni-maja/158?map_id=7

...

Värska päev oleks üks omaette elamus, arvan.

Kõht hakkab tasapisi lõunat nõudma. Aga enne ootab meid

Oleme ilmselgelt ajahädas ja muuseumis jääb palju asju nägemata. Nii et ikka tuleb tagasi tulla.

Lõuna ootas meid teises tares. Mina komplekteerisin isikliku paketi koos sõnumiga

Olen siin kunagi einestanud, poja perega, kui mini Räpina kooli lõpetas

Tempo ei lase isegi pilte teha ja järgmine punkt ootab

Obinitsa ning suurim üllatus

Tubli tund mahlakat setu keelt, sekka laulu. Kahju, et peremeest kodus polnud, aga kõike head ei saa. Kes veel aru ei saanud, siis tegemist Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare koduga. Oli kuidagi nii kodu, et isegi pilte ei söendanud teha. Üks huvitav fakt, et Lenna ja Lauri algatusel renoveeritakse Obinitsa vana kooli , mis asub lauluema kuju juures ning millest mööda sõitsime.

Hooneid ja leide leidsin veel

Majal on ajalugu, millest Ülle meile pajatas. 

...

natuke huumorit

Tegijad teevad, teelistel jääb üle nautida. Minge kindlasti, kel suvetuurid pooleli.

Vastseliina poole  sõites viis Ulvi meid torni juurde

Tragimad ronisid üles, teised läksid hernepõllule. Mina leidsin sõnumi

ning kaks tükki kaasaja arhitektuuri :)

...

Vastseliina

Kell näitas pea viis. Hakkasime väsima, aga loomulikult loobuda ei tahtnud. Tagaistme prouad ei arutanud enam seda, et kus me oleme. Olin siin esimest korda. Et kuhugi endas jõuda oleks vaja olnud tubli kahte tundi. Meile anti pool, sellepärast käisin poolel teel. Pilt Päevalillelt

....

Palverännumajast põikasin läbi. Õnneks saab kodus alati juurde lugeda.

Päevalill saatis pilte lisaks. 

..Mati Karmini kujundatud Vastseliina metsavendade memoriaal. Väga mõjuv.

Kella kuueks olid jõud ja aeg otsas. Bussijuht andis endast parima. Lähtekohta jõudes selgus, et paljutõotav kohvik sulgeb ukse poolteist tundi enne Rakvere bussi väljumist. Ei sadanud.

Aitäh Maabranne, Päevalill Maie, Maie, mina ja muidugi legendaarne Jüri

...

Veidi venib

 

Veidi üle poole puhkusest möödas ja aeg pausiks. Mida olen teha jõudnud ja mis ootab veel ees?

Sellel nädalal peaks toimuma ühe päevane sõit Setomaale. See on selline "inimesi täis väikebuss ja aknast eriti välja ei näe" sõit, aga raha koha pealt soodne, sest tegemist penskarite projektiga. Setomaast ma ära ei ütle, kunagi olin Orava rühmas EÕM-is ja perega sai Värskas suvitatud. Loodame, et ilm soosib, sest mullune Võrumaa läks täiesti vihma nahka. 

Olen oma jalgadele väga vähe koormust andnud, sest õppetunnid möödunud ja ülemöödunud suvest tegid kartlikuks. 

PORKUNI BLUUS 

Suve suurüritus sai reedel mööda. Kolmandat aastat külastasime Pealinnabrannega Porkuni Bluusi. Seekord oli kaasas Branne Tütar koos kaaslasega Rootsist. See andis õhtule veel värvi. Täitus minu selle suve unistus ehk Bluus järvel. Tänu Iirisele, kes aerudega osav, hõljusime Pearu Pindre bluusihelide saatel vesirooside ja ujuvate saarte keskel. Viis kollektiivi viie tunni jooksul ja seda 15 raha eest. 

Arvutasin, et juunis-juulis olin Porkunis käinud üle kümne korra.

....

...

KÄSMU KAPTENITE KÜLA

Peale südaööd koju jõudes pakkusin (jälle) järgmiseks päevaks Käsmut, mitte Võsut. Branne oli Käsmus ainult ühe korra käinud, kunagi Viru Folgi aeg ja ei pidanud sellest kohast eriti. Siis tuli ta ümber veenda. 

-mida me seal VIIS tundi teeme?-

-ei noh, kas jääme siis terveks päevaks korterisse ja käime Rakveres poes??-

-seda küll mitte-

Olime juba meele bussiks valmis settinud, kui noored otsustasid enne Rakvere Festi rannatiiru teha. Nii lahenes asi iseenesest ja meid lihtsalt puistati maha. Nüüd hakkas juhtuma. Poes sain ülemust tervitada ja talle öelda kuivõrd ma ikka veel tema sünnikohta fännan. Muuseumis sai Aarne Vaiku tervitada ja talle öelda kuivõrd tore, et ta ratastooli nurka on heitnud. Küll ta ikka näeb 80 eluaasta kohta vitaalne välja. Muuseumi õue oli  pulm tekitatud. Algselt mõtlesin, et esietendusega seotud, aga kui pruutneitsisid nägin, siis jäime pruuti ootama. Äge!

Pisikeses kõrtsis ehk Prunni Aidas sai üks pärastlõuna ergutusnaps tehtud ja kõrtsmikuga juttu puhutud. Tema sõnade põhjal ei tundunud kogukonnaelu üldse roosiline, aga eks igal meist ole õigus oma arvamusele. Kõht oli tühjaks läinud ja aeg kala proovida. Uus koht, ehk Tammeka kodukohvik pakkus õhtuks suitsuahvenat koos värske kartuliga. No mida sa hing veel tahad, nii hea oli, et isegi pilti ei jõudnud teha :D. Teel bussijaama sai hoovis mõisakeraamikad näha ja tõeliselt hea maitsega vahvleid kotti pista. 

Enne poolt kümmet hakkasid esietendulised Meremuuseumi poolt tulema. Kui varem olin kahelnud, et "Kuninganna ja viinakurat" ei lõppe bussi väljumise ajaks sai ümber lükatud. Huvi korral oleks isegi võimalik. Ja juba vuraski umbes tunnine buss Rakvere poole. 

Öösel tundsin teravalt, et esmaspäeva hommikul saabub üksindus. Isegi Mõrvad päikeserannikul said otsa.

Kilbu läks ka juba nädal tagasi koju.

Ehitustandril muutusteta st. ei mingeid kaevatöid. Asi muutub kahtlaseks.