pühapäev, 3. aprill 2022

Mille üle me siis täna muretseme?

 

Ühel Varajasel hommikutunnil andis Märt Treier vastuse minu õhtusele küsimusele: kuidas õnnitleda sünnipäeva puhul? Kõneles umbes nii: Sotsiaalmeedia postituse sooviga "Palju õnne" saab edastada sekundiga. Õnne on muidugi vaja, aga kas see inimene on siis terve aasta õnnetu olnud. Postitad, sünnipäevalaps paneb "meeldib" või koguni südamekese ja ongi ristike kirjas. Kunagi, kui endal sünnipäev kätte jõuab, siis loed soovid kokku. Mõtle, tema ja tema ja tema ei soovinudki. 

Ega see nüüd päris pealiskaudsus pole, aga ikkagi kiirem moodus. Vanasti saadeti sünnipäevakaarte. See eeldas eelkõige kaardi valimist ja soovi kirjutamist. Need olid isiklikumad ja aeganõudvad protseduurid. Lisaks ümbrik aadressiga, mark ja postkast. Veel uhkem oli telegramm: Paelju oenne süennipäevaks! Olin kaardi saatmisega hiljaks jäänud. Nii jäigi oluline inimene 24. märtsil õnnitlemata. Ma kuidagi ei tahtnud ennast sobitada FB sadade hulka.

 Treierit käisin veelkord kuulamas-nägemas. See oli kohalikus raamatukogus. Ei olnud tegemist korduslooga. Lõpus läks jutt kurvaks. Siis, kui ta hakkas rääkima õpetajatest otsides meie aja õpetaja Lauri. Rääkis, et õpetajate juturing algab ja lõppeb palgateemaga ja koolituse töötubade ühe teemaukse taha kogunes enamik. Mis silt seal oli? Tahtsin vaimukas olla ning pakkusin "Iluteenused". Muidugi mitte, vaid kuidas vältida läbipõlemist? Prrrr. Muuseas, sain reedel roosi näkku. Kas märk? Pärast seda, kui üks kolleeg pani minu ja õpetaja pädevuse kahtluse alla küsimusega: Kas SELLISTE koht on autahvlil? Lihtsalt läks nii, et II trimestril pääsesid sinna meie kaks väikeklassi õpilast, üks väga heade ja teine heade õpitulemustega. 

Sunnin ennast kirjutama. Kui kirjutan, pole rahul; kui ei kirjuta, pole ikka rahul. 

Tegelikult tegutsesin märtsis palju väljapoole. Neist kõige drastilisem oli emale kriisipaki kokku panemine. Poeg 1 Tallinnast tuli ja osalt tema nõudmisel me seda tegimegi. Siis vaatasime üle ema maja keldri, maja valmis 1970 ja selle all u. 20 ruudune akendeta ruum, kus kamin. Lisaks saunake boileriga. Tükati tundus, et olen sattunud mingisse kurbloolisse filmi. Mõtisklesin, et kas lapselaste lapsepõlve jäävadki meenutama märksõnad "koroona" ja Ukraina sõda. 

Emakeelepäevale pühendatud kontsert toimus Väikeses Maarjas. Naiskoor Gaudete esitas kaunil eesti luulel põhinevat loomingut ja neile sekundeeris Inseneride Meeskoor. Olin neid oodanud kaks koroona-aastat. Saalis oli kümmekond inimest. Ei ühtegi õpetajat ega õpilast. Häbi tahtis ära tappa. Milleks siia gümnaasium või muusikakool? Kaks klassi külakooli ja seakarja. Järgmisel päeval läksin ainuüksi uudishimust luurele ehk samasse kohta Saku Mandoliinid Orkestri kontserdile. Ülla-ülla, kohalikud armastavad mandoliine, mis iseenesest polnud üldse paha. Aga ikkagi, laupäeva mõru maik jäi. 

Kevade algust tervitasime Rakvere Teatris Balletikoolide Galaga. Kaunis lõõgastus, kus kaunid inimesed keerlevad kauni muusika saatel. Närv puhkab ja pärast saab kohvikus sõnu vahetada. 

Üks teatrikink ootas mind mullusest. Kinki on ikka hea saada. Seekord Ugala etendus, mille pealkirja pean nüüdki piletilt vaatama. Mitte ei seisa meeles. On ikka raske kolmesõnaline lause. "Kuhu sa jäid?" Pea kolme tunnist etendust (vaheajaga) polnud ammu väisanud. Pean tunnistama, et uusi näitlejaid tean vähe. Vana hea Margus Tabor oli ainuke tuttav. Mõnikord nutan taga nõuka aegseid "Teatrimärkmikke". need olid sellised aastaraamatud, kus hooaja vältel loeti üles kõik uued teatritükid. Etendusest niipalju, et suhete sasipuntrad on alati põnevad jälgida. Kirg ja selle vaibumine - igikestev aines. Siin aga hakkasid ilmuma "kiiksuga" lahendused. Igav ei hakanud. Mulle meeldis. Kohvikus sai veel arutada ka. Nagu kunagi vanasti. Enne Koroonat.

Oehh. Just praegu lugesin, et suri Ave Alavainu. Alles reedel lugesin kolmanda klassi õpikust üht tema luuletust ja kirjutasin märkmikusse, et lapselapsele sünnipäevakaardi taha kirjutada. Märkmik kahjuks koolimajas.  Sellepärast olgu siin selline, milles olen ennast ära tundnud.

Vanadus

...aina istud ja teed plaane - 

inimene vana.

Kargad püsti, sahmid ringi

nagu takkus kana.

Suurtes suhtlemistes augud.

Väikseid ei sea sisse,

Nii sa tasapisi imbud

äraminemisse... 

Oleksin tahtnud teda tunda.

neljapäev, 17. märts 2022

kolmekümne kolmandat korda

 

Täiskasvanud lapse (poja) sünnipäev on emale eriliste tunnete päev. 

Kõigepealt uhkuse ja armastuse tunne: Kas tõesti on see minu ja mehe ühislooming? Kuidas ta tekkis? Kuidas tuli see ime siia ilma?

Teiseks on uhkuse ja armastuse tunne: Minu poeg! Vaata kui ilus ta on! Vaata kui tark ta on! Juba pöörab, juba roomab, juba kõnnib, juba räägib...

Kolmandaks on uhkuse ja armastuse tunne: Ta saab hakkama! Koolis, sõpradega suheldes, lauldes, viiulit mängides, palli mängides...

Neljandaks on uhkuse ja armastuse tunne: Nüüd on ta suur. Kuidas ta nii ruttu suureks sai? Ta saab hakkama! Valikutes, erinevaid töid ja ennast proovile pannes. Kiitused  paitavad ema südant. 

Viiendaks on uhkuse ja armastuse tunne: "Siis ma lähen, seisad keset tuba: Kaisutus: Nii lühike on seegi. Sest seal väljas mind ju ootab juba tähtis töö või veelgi tähtsam keegi. (Jaan Kross "Emale")

Kuuendaks ja tuhandeks aastaks on uhkuse ja armastuse tunne: Rõõmus lauluke. Ott Arder 

"Elu täis on muinasjuttu, muinasjutt täis elu. Kindlad piirid kaovad uttu, jäävad rõõm ja valu. Lootusetus olukorras ainult loota tasub. Mõne lihtsa rõõmu võti laulukeses asub.

reede, 4. märts 2022

Kuhu ja kuidas edasi

 

Üks minule oluline tundepostitus, mille kirjutas Rasmus 24.02.2021 enda FB seinale:

Ma olen eestlane. Ma elan vabas Eesti riigis. Ma olen kodanik. Mul on mul on pere, lähedased ja sõbrad.Ma olen õnnelik, et mul on tervis. Aitäh kaasaegne Eesti meditsiinisüsteem ja teadus. Usaldan teid - olete mind aidanud väga palju ja püüan nüüd tagasi anda seda, mida olen saanud. Saan olla tänuvõlglane. Ma olen rõõmus selle üle, et mul on kodu, kus mul on laual toit. Ma rõõmustan selle üle, et mul on amet, mis teeb mulle rõõmu ja kuigi vahel on raske, siis tegelikkuses on see pinnavirvendus. Mind ei huvita enam väga see, mis toimub meie päevapoliitikas. Võiks isegi öelda, et see kõik on nii kauge, kummaline ja isegi tülgastav. Ei ole vahet, kas ollakse kollased, punased, sinised, rohelised või isegi kirjud. Sihid ja eesmärgid ei ole enam tajutavad - teenitakse justkui kellegi teise huve. Ma olen rõõmus, et vaatamata raskele ajale mu ümber inimesed pingutavad - kes vähem, kes rohkem, aga siiski.

Elagu Eesti!

Ja siin minu kirjutatu eelmisele postitusele kommentaariks:

Eile hommikul oli kõik muutunud. Sõitsime paraadile ja kuulasime sõjauudiseid. Vene saatkonna ees seisid tõsiste nägude ja tõsiste sõnumitega inimesed. Kevadel kolmeteistkümneseks saav lapselaps nõudis terve päeva jooksul seletusi. Jäid kõlama "kurjus" ja Killer Putin. Vahepeal veetsime aega omadega. Oli hea. Koju sõites kuulasime presidendi kõnet. Autos oli vaikne ja sõnad kõnetasid. Kodu lähedal võttis sõna kõige noorem meist kolmest: Ma ei taha, et sõda tuleb, ma ei taha, et minu perekond peaks kannatama. Selline päev 24.02.2022

Fotolavastus, mis sobib tänasesse päeva. Modell minu armas lapselaps, sall tema ema looming.