Ühel Varajasel hommikutunnil andis Märt Treier vastuse minu õhtusele küsimusele: kuidas õnnitleda sünnipäeva puhul? Kõneles umbes nii: Sotsiaalmeedia postituse sooviga "Palju õnne" saab edastada sekundiga. Õnne on muidugi vaja, aga kas see inimene on siis terve aasta õnnetu olnud. Postitad, sünnipäevalaps paneb "meeldib" või koguni südamekese ja ongi ristike kirjas. Kunagi, kui endal sünnipäev kätte jõuab, siis loed soovid kokku. Mõtle, tema ja tema ja tema ei soovinudki.
Ega see nüüd päris pealiskaudsus pole, aga ikkagi kiirem moodus. Vanasti saadeti sünnipäevakaarte. See eeldas eelkõige kaardi valimist ja soovi kirjutamist. Need olid isiklikumad ja aeganõudvad protseduurid. Lisaks ümbrik aadressiga, mark ja postkast. Veel uhkem oli telegramm: Paelju oenne süennipäevaks! Olin kaardi saatmisega hiljaks jäänud. Nii jäigi oluline inimene 24. märtsil õnnitlemata. Ma kuidagi ei tahtnud ennast sobitada FB sadade hulka.
Treierit käisin veelkord kuulamas-nägemas. See oli kohalikus raamatukogus. Ei olnud tegemist korduslooga. Lõpus läks jutt kurvaks. Siis, kui ta hakkas rääkima õpetajatest otsides meie aja õpetaja Lauri. Rääkis, et õpetajate juturing algab ja lõppeb palgateemaga ja koolituse töötubade ühe teemaukse taha kogunes enamik. Mis silt seal oli? Tahtsin vaimukas olla ning pakkusin "Iluteenused". Muidugi mitte, vaid kuidas vältida läbipõlemist? Prrrr. Muuseas, sain reedel roosi näkku. Kas märk? Pärast seda, kui üks kolleeg pani minu ja õpetaja pädevuse kahtluse alla küsimusega: Kas SELLISTE koht on autahvlil? Lihtsalt läks nii, et II trimestril pääsesid sinna meie kaks väikeklassi õpilast, üks väga heade ja teine heade õpitulemustega.
Sunnin ennast kirjutama. Kui kirjutan, pole rahul; kui ei kirjuta, pole ikka rahul.
Tegelikult tegutsesin märtsis palju väljapoole. Neist kõige drastilisem oli emale kriisipaki kokku panemine. Poeg 1 Tallinnast tuli ja osalt tema nõudmisel me seda tegimegi. Siis vaatasime üle ema maja keldri, maja valmis 1970 ja selle all u. 20 ruudune akendeta ruum, kus kamin. Lisaks saunake boileriga. Tükati tundus, et olen sattunud mingisse kurbloolisse filmi. Mõtisklesin, et kas lapselaste lapsepõlve jäävadki meenutama märksõnad "koroona" ja Ukraina sõda.
Emakeelepäevale pühendatud kontsert toimus Väikeses Maarjas. Naiskoor Gaudete esitas kaunil eesti luulel põhinevat loomingut ja neile sekundeeris Inseneride Meeskoor. Olin neid oodanud kaks koroona-aastat. Saalis oli kümmekond inimest. Ei ühtegi õpetajat ega õpilast. Häbi tahtis ära tappa. Milleks siia gümnaasium või muusikakool? Kaks klassi külakooli ja seakarja. Järgmisel päeval läksin ainuüksi uudishimust luurele ehk samasse kohta Saku Mandoliinid Orkestri kontserdile. Ülla-ülla, kohalikud armastavad mandoliine, mis iseenesest polnud üldse paha. Aga ikkagi, laupäeva mõru maik jäi.
Kevade algust tervitasime Rakvere Teatris Balletikoolide Galaga. Kaunis lõõgastus, kus kaunid inimesed keerlevad kauni muusika saatel. Närv puhkab ja pärast saab kohvikus sõnu vahetada.
Üks teatrikink ootas mind mullusest. Kinki on ikka hea saada. Seekord Ugala etendus, mille pealkirja pean nüüdki piletilt vaatama. Mitte ei seisa meeles. On ikka raske kolmesõnaline lause. "Kuhu sa jäid?" Pea kolme tunnist etendust (vaheajaga) polnud ammu väisanud. Pean tunnistama, et uusi näitlejaid tean vähe. Vana hea Margus Tabor oli ainuke tuttav. Mõnikord nutan taga nõuka aegseid "Teatrimärkmikke". need olid sellised aastaraamatud, kus hooaja vältel loeti üles kõik uued teatritükid. Etendusest niipalju, et suhete sasipuntrad on alati põnevad jälgida. Kirg ja selle vaibumine - igikestev aines. Siin aga hakkasid ilmuma "kiiksuga" lahendused. Igav ei hakanud. Mulle meeldis. Kohvikus sai veel arutada ka. Nagu kunagi vanasti. Enne Koroonat.
Oehh. Just praegu lugesin, et suri Ave Alavainu. Alles reedel lugesin kolmanda klassi õpikust üht tema luuletust ja kirjutasin märkmikusse, et lapselapsele sünnipäevakaardi taha kirjutada. Märkmik kahjuks koolimajas. Sellepärast olgu siin selline, milles olen ennast ära tundnud.
Vanadus
...aina istud ja teed plaane -
inimene vana.
Kargad püsti, sahmid ringi
nagu takkus kana.
Suurtes suhtlemistes augud.
Väikseid ei sea sisse,
Nii sa tasapisi imbud
äraminemisse...
Oleksin tahtnud teda tunda.
