Sain enne sünnipäeva südamliku kingi. Mu FB sõbrad on seda pilti näinud, aga jäädvustan siia ka.
Aastaid tagasi tuli meie koju 60-ndate aastate puhvetkapp. Kodu oli uus ja millegipärast pläkerdasin selle kapi musta ahjulakiga üle. Või noh mingi lakiga. Ju ma siis püüdsin matkida midagi antiigisarnast, harimatu, nagu ma 25 aastat tagasi olin. Kapp saatis me lapsed suureks, aga erilist õnne tal polnud. Nimelt ammusel esimese jaanuari hommikul ehmatas meid klaasiklirin. Puhveti ülemise osa vaheklaas lihtsalt purunes ja saatis igavikku päris palju mälestusesemeid. Killud aasta esimesel päeval võisid tuua õnne, aga mina olin ikka päris õnnetu. Arvasime, et põhjuseks võisid olla puhveti serval põlenud küünlad. Aga originaalklaasi polnud kusagilt saada. sellega veel asi ei lõppenud. Kord koju tulles tundus, et midagi on puhvetiga valesti. Pojad olid küll kiirelt uue esiklaasi välja lõiganud, aga mind nii kergelt alt ei vea.
Nüüd siis loobusin ülemisest osast, aga alumise andsin venna meelevalda. No et kui saab essast saia, siis saab ja kui ei, siis ei.
Nagu näha sai vana puhvet uue elu. Ning edeva funktsiooni peale selle.
lisaks lauanõude kaitsjale valvab ta ka uut telekat
Nüüd aga toolidest.
Need on pärit vanaema-vanaisa talust ja näinud päris palju värvikihtisid. Tulemus on parim, mida nendest teha sai. Kolm naeratavat tooli.
Tegelikult ikka istumiseks, aga võib ka niimoodi ehtida.
....
Vennal pole praegu paremad ajad. Aga tean, et kõik läheb mööda ja väljapääsmatuid olukordi pole.
