...vähemalt mina.
Seltskond on mulle oluline.
Imestan senimaani ühe üksiku naisterahva üle meie asulast kellel ei käi külas mitte ühtegi tuttavat ega sõbrannat, kes ei väisa ühtegi kultuuriüritust - ei sõnalist ega muusikalist. Minu elu oleks küll väga vaene kui istuksin üksi nagu hiir urus. Ah jaa ning reisidel ei käi ta ka, kuigi saab endise ametnikuna minust kaks korda suuremat pensionit.
Aga mina...olen aktiivne. Kuigi aktiivsus ei tähenda minu jaoks seltsingutes (kuhu koguneb rohkem kui kümme penskarit) osalemist.
Ühesõnaga, eile käisin Virumaa tantsupeol. Koos Päevalillega, kes sebis piletid, tellis takso ja leidis veel hiljem aega kohvikus muljetada. Sest mis pidu see on, kus muljeid pole! (vaatan, kas saan pildi kätte ja üles)
....
Ka Poeg 2 vuras tõuksiga kohale ja Poeg 3 kaasaga. Tantsis ju üks pereliige! Seesama noormees, kes reedel lõpetas põhikooli heade ja väga heade hinnetega ning jätkab Väikese Maarja gümnaasiumis. Tuult talle tiibadesse!
Maakoolide aktused on hellad, sest nii algkooli klassijuhataja kui praegune peavad kõnesid, mis on nagu tõelised kõned. Noormehe klass suutis üllatada kuna mängisid plokkflöötidel pala "Igaühel oma pill!"
Algkooli õpetaja oli koostanud tagasivaatemapi igale lapsele, kus erinevate klassides tehtud joonistused koos soovidega: kelleks saada. Küll oli ta seal politseinik, küll sõjaväelane :D
Põhikooli õpetaja muljetamine trükiti isegi kohalikus kobrulehes. Pealkirjaks sobiks Seletuskiri.
JR: katsetasin, kas viie meetri kõrguselt puu otsast kukkudes on gravitatsioonijõud piisavalt suur, et ööseks haiglasse pääseda. Seda ei juhtunud, sain ainult EMO-s neli tundi järjekorras passida, kuna seal oli ka teisi minusuguseid füüsikuid kes nii lihtsalt ei pääsenud nagu mina. Kõik oli õnneks korras, sest mul olid ustavad sõbrad - üks kutsus kiirabi ja teisele kukkusin ma pähe. tegin seda esimesel septembril ja sain seetõttu ühe kuu koolist vabaks.
Minu mäletamist mööda toimus see kuuenda klassi alguses ja kui mina kohale jõudsin näidati mulle uhkusega seda nimelist kuuske :D
Muuseas, B klassis oli ainult kolm tüdrukut! Ei tea, kuidas noormehel õnnestus üks neist rahvatantsupartneriks sebida. Arvan, et valija ja tagant tõukaja oli piiga. Muusikakooli tõrjus sujuvalt kõrvale maadlemine, aga 2017 aasta laulupeol sai ikka mudilaskooriga käidud.
Õhtul järgnes tore pidu. Poeg 4 Abikaasaga tuli kohale ja vanim osaleja oli Puruvana, ehk minu ema kohekohe 98 aastane. Neid pilte mul pole.
Veel oli tantsupeol rõõmus kohtumine minu endise "hoolealusega" kellest on tore gümnasist saanud, ja kes aastaid tantsib Tarvanpääs.
Aga veel veidi karjast. Täna tuleb linna Maabranne. Lhme kohvitama ja Aqvasse. Seltsis segasem. Homme võõrustan Kalamaja Brannet kellega läheme Tapa raudteejaama teatrit vaatama ja Rakvere Galeriisse Arvo Iho fotonäitust. Sellest aga juba järgmisel korral.
4 kommentaari:
Mõnus tihe elurütm! Ja ikka kadedaks tegev garderoob ja kaunis proua 😉
Mul ei ole enam tihedam seltskonnas viibimine oluline. Aga ma ei ela ka üksi. Kodust väljas käin ikka, aga valin väga kuhu minna. Iga kontsert enam ei tõmba, iga rahvaüritus ka mitte. Mul on minu hobid ja naudin täiega kodusolemist.
Jaa, meie Emmemiinaga valime ka üritusi, mida omaks võtta. Ei migeid komöödiaid teatris. Kõrvale jäävad kallid rahvast magnetina kokku tõmbavad äriprojekt-kontserdid jne jne. Lihtsalt Emmeliina käib väljas kordi tihemini kui mina, sest ta elab korteris ja üksi. Mul aga lisaks korterile maja koos aia ja abikaasaga. Lisaks aegajalt näputöö. Ja see paganama vanus, mis tekitab vajaduse vaikselt puhata. Päevalill
Aitäh, tegelinski, oled mul ikka meelitaja :), mulle meeldib!
Helve - kuna minu rahaline olukord on piiratud, siis valin väga. Ja ilma autota ei saagi eriti kuhugi. Laadad jm. tilulilu jäävad ära. Ning tervisesse panustamine võtab ka tüki pensionist.
Postita kommentaar