Keegi ei suuda väita, et vanus on ainult number. Ei, vanus on ikka vanus ja vanadus on ikka vanadus.
Püüan võimalikult palju aega Väikeses Maarjas veeta. Lihtsalt 97 ja poolene ema vajab poputamist. Vahepeal oli juba teine teki alla pugenud millega ma leppida ei suutnud.
Hakkasin siis söögimajandusega tegelema. Eks see ole omaette täpisteadus, sest tooraine tuleb libeduse kiuste koju tarida. Õnneks on alevis kolm korralikku pood: Konsum, Meie ja Gross. Enam vähem kilomeetri raadiuses ema majast. Libedus oli muidugi suur takistus, aga kõnnikepid abiks ja seljakott seljas. Vahest käisin jalutamise eesmärgil kaks korda.
Hommikuti magab ema kaua. Minul läheb uni ära, aga kuna oleme eraldi tubades, siis saan paberlehti lugeda või telefonis kolada. Umbes kümne paiku on mul laud kaetud. Menüüs kas omlett singiga (sibul, tomat , juust); kodujuustu salat (muna õun, kana), täistera kaerahelbepuder, jääsalat (tomat, fetajuust), vahest lihtsalt võileivad pasteedi või heeringaga. Söömine kestab meil tunni vähemalt ja kõrvale vaatame Terevisiooni.
Hiljem helistan Naabrinnale (75), kes üle ukse tuleb. Meenutame vanu lugusid ja klatšime vanu tuttavaid. Ema eriti hästi ei kuule, aga üldiselt ütleb sõna sekka. Kui Naabrinnal jalad väga ei valuta või on soomekelgu ilm, siis läheme temaga alevisse poodidesse.
Lõunat teen vähemalt paariks päevaks. Aasta alguses tõi teine naaber pool kõrvitsat. Kõrvitsa-püreesupp on mu lemmik. Peekoni ja seemnetega. Teine lemmik on kanasupp. Mulle meeldib kui ei ole sees mingit makaroniollust. Alati võib keeta kartuleid ja süüa näiteks heeringaga. Naabrinna vüllab suvel maal igasugu mökse, mida saab kõrvale võtta.Kuna hommik on hiline jääb lõuna nelja-viie vahele.
Magusaks maitsestamata kohupiimapasta ja sügavkülma marjad või õhtul lihtsalt tee ja küpsised.
Kui emal hakkavad Vaprad ja ilusad lähen enamasti veel korraks välja. Siis saab allahinnatud toidule pihta. Näiteks kartulipuder, vinegrett vm.mida ise ei viitsi teha. Ja muidugi õlu (minule) vahest 0, vahest mitte. Vahest vein ka. Ega ma mõni karsklane pole.
Kui ema pärast AK-d oma tuppa magama või lehte lugema, siis helistan Tenerife brannele või Kalamaja brannele.
Selline rutiinne talv.
Kultuuri ka.
5 jaanuaril toimus Rakveres Virumaa kammerorkestri kontsert. Õnneks jõudsin bussi peale ja taksoraha jäi kulutamata.
11.jaanuaril oli Väikeses Maarjas Pasunakoori kontsert. Ilm oli jube näss, sadas mingit lume moodi ollust. Tavalise 20 minuti asemel läksin Seltsimajja 40 minutit. Aga see oli seda väärt. Kirjeldamatult vahva ja saal pilgeni täis. Ega mul enam peaaegu vanu tuttavaid pole. Mõned tered saan ikka öelda vanadele õpetajatele.
Eile olin jälle Rakveres. Riigigümnaasiumi noored ja õpetajad olid kokku pannud Mamma Mia lavastuse. Jälle oli ilm kohutav, aga ikka võtsin ennast kokku. Kuigi kõnnitee oli täiesti hooldamata - jää peal värske lumi, olin endaga rahul, et ei maksnud lõivu edevusele vaid kasutasin ikka keppide abi. Muuseas, need Aaltoneni saabaste plastmassist jäänaelad (need mis välja käivad) ei kõlba kuhugi. Ainult korjavad lume taldade alla.
Nüüd naudin kodus filmide järelvaatamist (emal on Elisa ja see pult on mulle raketiteadus.) Ah jaa Maarja saunas käisin ka. Pilet maksab sellest aastast viis raha. Ikka päris puudega keris ja vihtlemine ka. Uue, õigemini vana juuksuri juurde panin ka aja kinni.
ja ikka mina ka. Miks mitte puhkpill!
oi seda tuli kogemata kaks, aga noh
Nüüd sai vähemalt blogitud. Eks mõnikord jälle.
11 kommentaari:
Ema näeb piltidel ikka väga kõbus välja, mul on 91aastane ema ja tegelt ka väga kõbus, aga jah, 97 on ikkagi kuus aastat rohkem. Selles eas ei ole vanus enam lihtsalt number. Ja teine asi - branne on äraütlemata äge sõna. Kas lihtsalt sõbrannest tulnud või on sel mingi peenem etümoloogia?
Kas emaga on saanud kõik jutud räägitud? Minu ema oli 63, kui läks. Siis mul polnud veel sellist huvi pärida kui praegu oleks. Aga enam pole teha midagi.
Tore, et kirjutad, elad ju päris kirevat elu :)
Mulle meeldis sõna " vüllab". Isegi, kui see oli mingi näpukas, kõlab ägedalt. Tegus elu sul., kadestan!
Sul on vapper ema ja sa ise oled samamoodi tegus. tegelinski küsimus juttude kohta on õigustatud. Ka mina ei osanud oma emalt paljutki pärida. Kavas oli vennalt üht-teist üle küsida, kuid nüüd pole enam sedagi võimalust.
Aitäh, tüdrukud. Tundub, et pean ikka blogima, muidu kuivan kokku.
Pilleke - pole Sind varem kommenteerimas näinud. Ema Ellen on suvel veel kobedam, sest siis saab rulaatoriga liikuda. See talv ongi kõige raskem. hea, et töölt ära tulin muidu ei kujuta seda ette. Ma ei tea, kust see branne sõna minu ellu tuli. Tore on neid elukoha järgi klassifitseerida :)
Tegelinski- 63 on uskumatult vara! Emaema meil elas 99-seks. Tema oli minu lapsepõlve päikene ja olin "kõrvad lahti laps". Temast olen väikese eluloo kirja pannud. Emaga mul head kontakti pole. Oleme kõiki asju teinud väga erinevalt (isegi koogile laome õunu erinevalt :). tema elulugu on mul kuni minu isa surmani. Siis oli ema 44. teise loo peaksin veel koostama, aga kuna kõik pojad kodust läinud siis mul pole enam nn. kodukontorit: skänner ja printer ei tööta ja laisk olen ka. Tean ainult niipalju, et haud on mehe ja poja vahel ning kindlalt kirstumatus. vanemaid sugulasi pole ühtegi elus, noorematest kuus lapselast (kõik poisid) ja nende lapsi praegu seitse. Ma isegi ei tea kellele ema korteri tahab jätta. Pangakaarti tean ka, sellega käin poes ja apteegis. Panga paroole ka.
Idigoaalane vüllamine on jah meie kodusõna :)
Helve - ega ema alati rääkida ei taha, peab küsimustega pommitama. 20 aastat kooselu minu ja venna isaga oli väga lühike, sest isa suri 40 aastaselt, ema oli temast 5 aastat vanem. Rohkem armastab ta oma lapsepõlvest talus rääkida.
Otsin endale tegevust ja võtan vastu iga raasukese.
Aitäh teile veelkord!
Pealkiri on paljulubav, nagu peabki mõtlema. Muidugi blogi , nagu ma alati olen soovitanud ja lootnud. Võrreldes väga paljudega, on sul imelise vanaduspõlvega ema. Mida olen ka tihti rõhutanud. Päevalill
Vapustav, kui mitmekesiselt ja õigesti te toitute! Ja kui kaunilt serveeritud!
Ema näeb välja nagu natuke üle keskea! Vanus vanuseks, aga kui kestab huvi maailma vastu ja säilivad ka igasugused võimed, vat see on ime. Minu ema suri 55aastaselt ootamatult. Isapoolsed sugulased olid küll pikema eluaega, aga ikka ma ei osanud küsida praegu huvitavaid küsimusi. Isa õde, kes vanuigi meil elas, jutustas küll, aga ...läks nagu läks.
Tore sind lugeda!
Päevalill, aitäh kaasa elamast! Mul on sageli tunne, et emal algas tõeline elu 65-selt kui tema ema siitilmast lahkus. llmselt tal sellepärast ongi nii palju aastaid antud. See tõmbab mingi imeliku paralleeli millele ma hästi mõelda ei taha. Aga noh, minul pole tütart ka.
Helle, olen tegelikult kehv söögitegija, sest täiskasvanu elus ainult mehi toitnud. Uskumatu kui paljud on oma ema noorelt kaotanud. Minu isapoolne vanaema elas 74 aastaseks, aga ta oli ka väga haige. Tema juttudest on mul tõeliselt kahju, et polnud oskust kuulata ega küsida.
Aitäh!
Avastasin su blogi hiljuti "eesti blogide alt, seega üsna uus lugeja. Ise olen SSP ehk sitsidsatsidpatsid Wordpressis, igaks juhuks ütlen. Aga ma üsna harv kirjutaja.
Pille, oleksingi jäänud mõistatuseks. Kena tutvuda.
Meie pere poisid ütlesid: ära aja mind mõistatusse :)
Postita kommentaar