Täna tahan kirjutada.
Kohe mitu teemat on. Esiteks tellisin akende pesija. Väga meeldiv kogemus. Arvan, et järgmisel korral kasutan selle firma teeneid veel. Pesta saab ju kõike lisaks akendele. Vaatamata kapituulutusele (apppi, enam pole midagi selga panna ja kus on minu selle aasta 12 kg uusi riideid) leian veel ja veel igasugu tekstiilijäätmeid kohvritest. Ühelgi normaalsel inimesel ei ole rohkem kui 50 salli. Aga ma tegelen sellega. Ausalt. Sest järjekorras ootab arhiiv koos paberiprahiga. Tore on küll kätte võtta 20 aasta tagune meditsiini, käsitsi kirjutatud konspekt, kust saan teada, et tuberkuloosipisik magab 20 aastat mulla alla, aga ma ei vaja seda. Ilmaaaegu oli mul nii ilus käekiri ja palju värvilisi markereid.
Õnneks on kortermuuseumis, nagu pojad seda nimetavad, piisavalt vaba pinda ja sahtleid, mis peidavad üllatusi a la kas tõesti see märkmik, teatripilet, kava, väike kirjake jne. jne. ikka veel alles.
Nädala vahetusel olin töödejuhataja ehk aitasin poole kaheteistkümne aastasel tütarlapsel tema toas korda luua. Mnjahh. Kuus tundi paberikraami ja mänguasju ning teisel päeval kuus tundi riidekraami. Oli tervendav kui sain kakskümmend dressikat ja pusa vähendada kuueteistkümne peale ja pool meetrit kooli töölehti ning muud õppematerjali kolmekümne cm. hunnikuks. Lõpukommentaar: kena küll, aga kas ma nüüd veel midagi üles ka leian ei sisaldanud just lootust. Ainuke, kes rõõmustas oli Poeg 3.
Olmekokkuvõte:
Kui olete tähele pannud, siis septembrist alustasin eksperimenti: kuidas ja kas tulla ainult pensioniga toime. Läks lõhki 54 £. Meele lahutamise suurosa moodustas penskarite reis Sangastesse 40 £, Vox Clamantise kontsert ja takso 35 £, Tallinn sõit 15£, veel kontsert ja kino 15£ Tegelikult ikka väga palju, mis iseenesest väga hea.
Oktoober oli lõhki 20 £ jagu (Jaan Tammsalu raamat) , aga sain ikka käia 2 x Tallinnas ja 2x kinos. Ei tea, millal ma sellest mängust väsin, aga praegu distsiplineerib täiega. Võin küll öelda, et mis elu see on, aga olles omal ajal suure pere ema õppisin jälgima ja kokku hoidma.
Tekitasin endale suurepärase tagasivaate. Aitäh SEB mis lubab ajamasinas kõndida. Kulutasin küll terve päeva, aga endalgi kobe (jube) vaadata.
Alustasin 2014, et siis nagu 10 aasta tagasivaade. Meil oli AK-ga sel ajal kokkulepe (elasime juba mitmeid aastaid kahekesi), et tema tasub kõik maksud ja mina lihtsalt kulutan raha :)))) st. ostan süüa ka. Teades tema priiskavat rahaga ümberkäimist oli see mind ettevaatlikuks teinud ja olin suure summa sukasäärde (panka) kõrvale pannud. Hing nagu aimas, et vaja seda läheb. Ja nii oligi.
Et mitte peensustesse laskuda tahan välja tuua ajakajalist võrdlusmaterjali.
2014 oktoobris maksti mulle riigi armust töövõimetuspensionit198£ ja raske puude toetust 53£. Töötasu lasteaias jäi 200£ kanti. Kulu igas kuus (kahe inimese toit) keskmiseslt 550 ümber. vaat need toidutšekid oleksid küll võinud alles olla.
Peale AK surma olid esimesed maksud
korter 29£ - nüüd ilma kütteta 265£
elekter 80 £ (õhkpump, boiler) - nüüd 25£
Telia (telekas, internet) 38 £ - nüüd 49.90 £
Söögi ja muud kulud sain keskmiselt 400£
Pärispensionäriks sain 60 aastaselt (neli last ja need kõik minu!) See hakkas olema 2016a. jaanuarist 312£ pluss puude raha, mis varsti ära kadus põhjendusega, et käin tööl.
Vot sellised pea kümne aasta tagused arvepidamised.
Lõppu ilu ka
...
8 kommentaari:
Tubli, Emmeliina, nii palju raamatupidajat peabki igaühes olema, et suudab oma tuludel-kuludel silma peal hoida. Mina oma tuttavate pensionäride seas küll ei tea kedagi, kes teeks suure numbri sellest, kui pensionipäev satub nädalavahetusele ja pension laekub alles esmaspäeval või teisipäeval. Mingi varu on ikka igal normaalsel inimesel. Aga ühes 60+ FB grupis oli palju neid, kes sel teemal riiki siunasid niiet maa must.
Jah, virisemine on penskarite seas jube levinud. Ei ole tõesti lihtne ainult pensioniga toime tulla, aga mida see vingumine aitab. Ainult enesehaletsust suurendab. Vananemine ei ole nagunii meeldiv, aga väikese palgaga lapsi kasvatada on veelgi keerulisem.
Mõtlesin selle pensioni laekumise aja peale. Jah, mul ka pole probleemi aga meie elustiilid on ju niiväga erinevad. Ja meie peres on kaks penskarit. Üksi ma vist küll hästi välja ei veaks kui varu poleks ja ainult pensionist elama peaks.
Aga mõtlen nende korterites elavate penskarite peale, kes tõesti peost suhu elavad. Neil on kindlasti keeruline. Kõik ei mahu marjamaale ja keegi pidi ka need tööd ära tegema, kus kolme aasta eest üks pensioniaasta arvestati.
Noh, meievanuste penskarite puhul on staaziaastate arvestamisel see pluss, et kõik nõukaaegsed tööaastad läksid arvesse koefitsendiga 1. Ega minagi edaspidise tööstaazi puhul ei saanud kunagi aasta eest päris 1 aastat, ikka oli palk väiksem sellest müstilisest keskmisest, kuigi olin raamatupidaja.
Mu ämm elab 2-toalises korteris üksi, ega olnud nõus seda poja1-toalise vastu vahetama. Ta tuleb küll oma pensioniga välja, suudab kommunaalid maksta ja käib oma sõbrannadega nii kohvikus kui sünnipäevadel. Muidugi, kui mees veel elas, oli lahedam, ja sellest ajast on tal ka reserv kogunenud. Minu arust ongi väga väike pension neil, kes nõuka ajal olid kas kodused või invaliidsuspensioni peal. Neil pole piisavalt tööstaazi . Pensionile avaldab halba mõju ka mustalt töötamine või siis firmast raha saamine, ilma et palka oleks makstud.
Huvitav ülevaade:) Minu pension on kehtivast miinimumpalgast pisut suurem ja kuigi otseselt ma pensionist ei elatu, arvan end tänastes tingimustes sellega ära elavat.
Suur tänu asjaliku tagasiside eest! Alustan lõpust.
Hr. Konn, eks sa oled ka rohkem panustanud sots.maksu näol. Minu 97.a. emal on ka pension brutomiinimum. Korter renoveerimata majas õhkpumba ja dušširuumi põrandaküttega. Söögiga ei näruta, kinkidega on helde eriti viimasel ajal :P. Sellele vaatamata on tal sukasääres 25 000 raha kogutud viimase kümne aasta jooksul kui ta uuesti üksi elama asus. Minu vanem poeg ütles, et ta on väga uhke, et tema vanaema ja ema ise rahaliselt hakkama saavad.
Helve, oma maja ja aed on väärtus, aga ka lisakulu, arvan. Meil pole kunagi maja ega suvemaja olnud. Auto on samuti väärtus, aga ka lisakulu, eks. Usun, et minu taksoarved ei küüni sinnani, sest igapäevane sõiduvahend on siiski tasuta buss.
Bianka, liigitan tänapäeva pensionärid (tutvusringkonnast) mitmesse rühma.
1. üle 85 peamiselt lesed naised, paljud hooldekodudes, kus peab uue seaduse järgi mitte väga palju juurde maksma kui just übertingimusi ei taha näiteks 1500 üksik tuba. Kui nad nõuka ajal virgalt tööd tegid ja jäid 55-selt pensionile, siis saavad pea kõik 800 kätte. No mõned lapsed pidid ka olema. Tavaliselt on neil enda kinnisvara maja või korteri näol. Aa, mõned elavad ka lastega koos.
2. 75 pluss. Nendel on paraku väiksemad pensionid, veidi alla 800, meeste kohta ei tea, pole tuttavaid, ausalt, kõik on surnud. Nemad jäid pensionile u. 60 aastaselt ja töö-iga jagunes kahe riigikorra vahele. Siis tuligi see uus nn. aastate varastamine, eks. tavaliselt oldi seadusekuulekad ja mustalt tööl ei käidud. Kõik korteriinimesed selles vanuses said enda korterid erastada, läbi kokkuhoiu ehitati maju või kooperatiivkortereid, osavad said maju asutustelt. Ilmselt varastati ka. Meie korterites ei olnud ühtegi poest ostetud armatuuri :P
3. 65 pluss vaat sealt hakkasid jamad. Palju oli ümbrikupalka ja haridus hakkas töö saamisel rolli mängima. Puhastusteenindajaks ei saadud koolituseta jne. Kes sellest aru sai, see teenis ja hoidis tööst kümne küünega kinni. Mõned töötavad peale pensionile jäämist. Tuttavaid läks Soome ja saavad nüüd palju suuremat pensionit, aga seal oli ka töö teine. Alevites ja väikelinnades sai töö poolt saadud kortereid erastada, linnades oli ilmselt eluruumi saamine raskendatud. Meie nõudmised on kvaliteedi suhtes muutunud. Õuekempsu ja kraanist tilkuvat külma vett ei taha keegi. Solki ka välja viia ei taha. Renoveerimine on kallis, olgu oma või kortermaja.
Oehh, kukkusin vahutama, vanaks jäänud, lobisema hakanud.
Oh kui lahe postitus! Leian palju sarnast, kuigi nelja last (poega?) mul pole, ainult kaks. Ja Jaani kirikusse tol päeval ei jõudnud, liiga pikalt jäin mõtlema. See oli vist ikka väga rahvast täis ka!
Aga 7 aastat täidan kaustikut nimega "Raha maha - maha raha". Kuu algul riputan (st kirjutan) üles summa ja sealt hakkan lahutama. Arve 1, Arve 2, jne. Toit (Selver), Toit (Coop) jne, Reis (Tallinn), Reis 2 jne. Oma (Magister), Oma (teater) jne, Midagi oli veel. Ah jaa, kingitused. Tore, kui nulli jään, sest mingi summa olen alati kuu algul kõrvale pannud. Vajadusel läheb käiku.
Kui ikka puudu tuleb, peab tagavarahast "laenama" hakkama. Kõike juhtub ;)
Aga me kahekesi, nii et muist raha tuleb kõrvalt ka juurde ;)
Emmeliina, takso versus oma auto: sõltub kus elukoht asub. Minu elukohas liikumisvõimalus ühistranspordiga on nigelavõitu, kui taksot telliksin, oleks tagasihoidlikuma auto hind aastase taksoarvetega kaetud. Või ei saaks ma kodust nii palju väljas käia kui sooviksin.
Jah, kõik sõltub ikka paljudest asjaoludest. Lõppkokkuvõttes võidab see, kes paremini majandada oskab. :)
Ma olen vilets raamatupidaja. Aga sinu ja Tegelinski tuules mõtlesin, et kas peaks ka ikka kuu kulud kokku arvestama.
Takso on vajalik, et läbida vahemaa Rakvere ja kodu vahel, sest puhkepäeva viimane buss väljub 18.30 ja argisel 19.30. Varem sain 5£, nüüd 7 Kui soovin viimase rongiga Tallinnast tulla, siis 10 £. Vhepeal, kui liikumine kehvem oli, siis ka mõni pisike ots linna sees. Eks siis tuleb kohviku pealt kokku hoida :)
tegelinski - olen ka vahelduva eduga tšekke kogunud. Nüüd juba 10 aastat püüan võimalikult palju kaardiga maksta. Sularaha tekitab paanikat, sest tundub, et haihtub kahtlaselt kiiresti ja alati ei tule kohe meelde. Pangaga ei saa vaielda :)
Postita kommentaar