Olen selgituse võlgu. Paar nädalat tagasi tehtud postituses tahtsin mäletada ja meenutada. Siis polnud ma veel täiesti kindel, aga peaaegu, et laste-ja õpilastega tegutsemine kisub lõpule. Vaekausi kallutas selle poole eelkõige mu kehvakeseks muutunud füüsis. Kes teab, see teab, et igal kukkumisel ja vanadusel on oma tagajärg või tagajärjed. Nii juhtus minuga. Treenisin, mis ma treenisin, aga seljavalu varitseb mind nurga taga, et ebasobival ajal välja hüpata. Jalakesed ei taha kuidagi hommikut alustada ja ühesõnaga- ei suuda ma hüpata üle lompide rääkimata pisikeste prootonite kinnipüüdmisest. Tänapäeva koolil on suund liikumisele ja veelkord liikumisele. Aga mida sa liigud, kui tasakaalu pole. Ajugümnastika pole ka kiita.
Loomulikult pole see maailma lõpp, aga siiski - tee tähtede poole peab leidma uue väljundi. Antud momendil aitan endisel kolleegil tema kunstinäitust tutvustada ja teen seda rõõmuga ning pingevabalt.
Olen täitmatult mööda Eestimaad kolanud ja endale sobivaid meele lahutamise kohti leidnud. Sellest ei tüdi iial. Lükkan aga tolmurullid jalaga laua ja diivani alla ning " rahutuna ringi hulgun nüüd". Peamiseks sõiduvahendiks buss.
Sel nädalal liitusin elu esimest korda päris pensionäridega. Ainult selle mööndusega, et saada Lõuna-Eestisse. Sõit viis Otepää-Tehvandi- Sangaste -Kääriku-Pühajärve. Kokku 12 tundi. Ma ei tea, kas soovin selle grupiga veel liituda. Pigem ei tea.
Pärdi päevade puhul kuulasime -vaatasime pojaga Kolmainu kirikus Vox Clamantist. Poeg Rasmus kirjutas imelised read:
"Lõputud õhku rippuma jäävad harmooniad on nagu lõpetamata laused mida tuuleiilid puulehtedena latvades teadmata moel keerutavad."
Mina nii kirjutada ei oska. Ei varem ja ammugi nüüd.
...
