Candelaria, momendil 24 soojakraadi

 sest päike läks pilve taha ja ilm läks külmaks :D  Lõpetasin just basseinis individuaalse vesivõimlemise ja kobisin tuppa. 

Elame vapustavas villas - kolm magamistuba, elutuba, ülisuur köök, kaks vannituba, terrass, rõdu. Välibassein paarikümne meetri kaugusel. Seda õmbritsevad palmid ja teised kaunid villad. Kaugemal kõrged kortermajad ka.Meie seltskond koosneb kahest ämmast, kahest lapsevanemast ja kahest lapsest. 

Lennukid ja vihm.Lendama hakkasime esmaspäeva hommikul, vahemaandumisel Bergamos kostitas meid lausvihm, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Lahendasime jalutuskäigud vanalinnas suurepärase einega ninga asusime elu nautima. Õhtul selgus, et edasist lennukit ei tulnud ega tulnud. Poed pandi kinni, õnneks saime veel rabada mõned ergutusjoogid. Suur lennujaama klaasaken toimis televiisorina, kus Ryanairid aga tulid ja läksid, tulid ja läksid. Ainuke, mida ei tulnud oli meie oma. !80 rahvast ootas kannatlikult, mõned eestlased ka hulgas, kellega juba hommikusel lennul tuttavateks saime. Äikese tõttu venis väljalend, aga kõik oli seda väärt- öötuledes Bergamo, veidi tukkumist, jälle silmad lahti, jälle veidi tukkumist ja nii neli ja pool tundi järjest. Vastu hommikut maabusime sujuvalt. Õhk oli ülisoe ja higi pressis igast poorist. Vanad sõidukalad teadsid, aga mind oli hoiatatud vastupidises; salongis pigem külm kui palav. Nii ei pakkinud jopet kohvrisse. 

Närvid ei olnud enam need, mis tunnid tagasi ja poja toodud rendiauto üles leidmine osutus keerulisemaks kui mulle oleks meeldinud. Väsimuse ja jala ning seljavalu kompenseeris minu jaoks super elamine. Ega uni hommikul kuue paiku tulla tahtnud, eriti kui kodus näitas kell kaheksa, sest ajavahe kaks tundi.

Hiljem pidime päeva püüdma ja alustasime seda tühja külmiku sündroomiga kohalikus poes. Pressisin ennast kaasa kuigi oleksin võinud niisama lebotada. Lihtsalt hinnad huvitasid. Käisime ju viimati ja ainumase korra mandri-Hispaanias 2017 suvel. 

Hinnad poes: 

No mis ma oskan öelda. Meie noorte tekitatud arve kaldus kahesaja poole, aga ega siis iga päev autoga poes viitsi käia. 

Enam vähem samad on tomatid, kurgid, munad, rukola, beebisalat, viinamarjad. Palju odavamad on juust, õli, väga maitsev on tuunikala (meie konserviga ei anna võrrelda) ja ega ma kõike jõudnud tähele panna. Välja arvatud need vedelikud, millede võrdluseks ei jätku sõnu. Kooralik siider alla kahe, siis igasugu mullid ja muidugi minu lemmik - õlu. Krõpsupakid tundusid ka odavamad (meil ju teismelised) ja vesi ka muidugi. Minu jaoks, kes on üheksa aastat ainult ennast toitnud ja nädalavahetustel ema ka ei jää ju kõik meelde. 

Praegune moment on vaikus enne õhtust toidutegu. Poeg peab basseini ääres töökoosolekuid, naised koovad, näpivad telefone, mina kirjutan, tütarlaps vist magab, sest käisid vennaga linnaga tutvumas või nagu ta ütles: mind huvitavad siinsed majad. Eks ta peab ju reisipäevikud pidama kooli tarbeks. 

Tänane päev ongi aklimatiseerumiseks. Homme jälle. 

Vaatan, kas saan mõne pildi siia võluda. ja kui ei, eks siis teinekord. ma ju alles panin läpaka tööle. 

Hakkan veidi mõistma, mis tähendab väljend "kliimapagulane". Lennukis oli neid vaähemalt neli eestlast.nende hooaeg ju algab alles.

ühe pildi püüdsin juba kinni. Nimeks võiks olla "valget lennukit oodates" 

Pikk ja põhjalik aruanne

Autorid minu kaks II c klassist . Kaselehed korjasime ise.

Andsin endale ja kaudselt Biankale lubaduse kirjutada teemal "Minu õhtud". Pika venitamisega selgus, et õhtuid peaaegu polegi st. õhtuid kirjutamise lainel. 

 Et õhtuteni jõuda tuleks alustada hommikutest. Kevadel sain päeva - ja ööplaani enam-vähem paika ärgates kuue paiku. Nüüd on jälle kõik peapeal.

 Näiteks täna hommikul läks uni viiest kaduma. Vedelesin voodis ja hoidsin puldi ning telefoni käeulatusest väljas, et mitte punaste küülikusilmadega teistele otsa vahtida. Nii on olnud juba lugemata hommikuid. Kuue ajal veeretasin ennast välja, pesin paar ripakil toidunõud, panin kohvivee (kohvi joon haruharva, pigem sidrunivett), võtsin nn. ajuvitamiinid (magneesiumi ja D), lobistasin end vee all, tegin röstsaia juustu ja ohtra rohelisega ning maabusin arvuti ette. Ilmateade ütles, et on tulemas kõva tuul.

 Kuna igal kolmapäeval lähen saatjana teise klassi pudinatega ujulasse ja keegi mõtles välja, et kaheksased tuleb vette kasta kell kaheksa hommikul, siis pean koolis olema poole kaheksaks, et toimetada loendus nagu ütleb lemmikkangelane Hyacinth Bucket, toppida lapsed bussi ja Aqvas treenerile üle anda. Siis valvata nuudliga ( see on pikk ja värviline painduv kaigas) basseini ääres. Seni pole veel vaja läinud. Bussis toimub uus loendus ja teise tunni lõpuks jõuame kenasti kooli. Ah jaa, ujumine tähendab pükstepäeva ja ei midagi uhket. 

 Koju maabun keskmiselt ühe paiku, läbi läbi näljane. Miks ma koolis ei söö? Algklasside söögivahetund on liiga vara - kolmveerand 11. Targem on lapsi aidata, kui millegi kiirelt suhutoppimise eest maksta 2.50. Enamasti olen eelmisel õhtul kodus targem - valmistan midagi, mida saab kohe suhu toppida. 

 Sageli on tööpäevi, mil kulgen otse töölt linna. Kuna armastan süüa ja juua, siis tassin alati üht koma teist koju. Poest maabun veidi hiljem, kahe-kolme paiku, läbi läbi näljane. Nüüd tuleb "huvitavam" osa, sest päev hakkab õhtule lähenema. Teen, mis ma teen, kas nokin arvutit, nutikat või vaatan telekast kordusi, jään vaatamata kõikidele jõupingutustele unega võidelda, magama. Nagu vana inimene ikka. 

Hea, kui viie paiku Maabranne helistab. Aga on ka päevi, mil telefon jääb hüüdja hääleks kõrbes. Kui suudan une maha raputada siis me RÄÄGIME. Armutult vähemalt tunni, ikkagi kaks leske. 

 Järgneb päeva mõnusam osa - söömine-joomine koos mõninga kokkamisega. Muidugi teleka vaatamisega. Igasugu jama ja vähem jama. Sekka veidi arvutit. 

 Lisaks hädavajalikud mittemõnusad toimingud: pesu masinasse, kuiva sorteerimine, järgmise päeva riiete valimine, kiiruga lohakalt loobitud asjade nende kodudesse toimetamine (no et ikka kaks sokki ja kaks kõrvarõngast), suure pori kokku tõmbamine ukse alt ja grammofonilauale tolmu sisse nime kirjutamine ning hädavajalikud iluprotseduurid enda kallal. 

 Kui olid ilusamad õhtud võis vahest kiire linnaotsa teha, alati on üht koma teist koju tassida. Kuigi ka vihmaga on lehtedes sahistamine lapsepõlve tagasi minek. Kodus järgneb veel telefonivestlusi, veel telekat ja mingil ajal ta tuleb...UNI.

 Erandeid on, aga vähe. Argipäeval üksi teatrisse ega kinno ei lähe, külla ja kohvikusse naljalt ka mitte. Kuna annan neljal päeval kuus üksi asendustunde, siis tuleb üht koma teist läbi mõelda, mõned märksõnad kirja panna, mõned abividinad kodust kaasa otsida. 

 REEDENE RÕÕM pakub üha vähem rõõmu. Siis on üksildus pimedates nurkades varitsemas ja rahutus hinges. Tahaks nagu midagi. Tallinnasse, Kalamajja, elusat sõbrannet. Muusikat, kunsti, reisimist.

 Enamasti tuleb minna Väikesesse Maarjasse, kus ootab 96 aastane ema (vahest isegi pingil kaskede all). Toit poest kotti, midagi maitsvat teleka kõrvale ja vestlusringid emaga püüdes väga leebe olla. Laupäevadel saab alevi sauna. Seal kuuleb mahlakat klatši ja on muidu ka tore. Õhtul jälle telekas, emale arvutist uudiste lugemine ja piltide näitamine (sageli teab ta rohkem, kui mina, eriti poliitikast). 

Kui pühapäeval on norm ilm, siis teeme emaga ühe tunnise jalutustiiru surnuaiale, vahest jooksevad lapsed läbi ja juba tulebki viiesele bussile minna. Rakveres pean tunnikese kodubussi passima, seitsmeks saan õhtule.

 Järgneb oravaratas: arvut, telekas, telefon, järgmise päeva riided ja kurbus ning üksildus

 Liiga mugav elu, oleks öelnud vanaema Nete. Ei lehma ega aiamaad, ei kudumist ega ketramist. Võib olla oleks tal õigus. 

 Esimestel piltidel lehetrükk, teistel värvitud lehed (autorid samad, lehed korjasime ja kuivatasime ise, värvi valik vaba)

..