Teisipäev, 10. mai 2022

Maikuu heietused

Mai tuli, maituli, ...nüüd on mai, nüüd on mai, nüüd on kätte jõudnud mai.

Seekord ma hilise märkamisega. Eks ikka koolivaheaja kõrvalekalle ja esimese nädala tempokas kulgemine. Sündmuseid jagus, kolm pea 13-ne aastasest olid üle pea kasvanud. Ausõna, ma õhtul nägin, kui ühe poisi jalad teki all muudkui pikemaks muutusid ja tütarlapse juuste kasvamist oli kõrvaga kuulda. 

Kronoloogiliselt: Üks brannedest otsustas numbrit vahetada ja kulges meeleolukal ja kaunil moel ajaratta  käimise ringis edasi. Ilusad peod on mind alati paremaks muutnud!

Kallis teine väljalase ehk Poeg 2 sai aasta vanemaks. Kirjutamise soon oli metsas, aga aega on. Südamest tulnud soovid on igavesed.

Nüüd kõige tähtsamast. Viimane st. Poeg 4 koos kaasaga tegid hüppe pikkusega sada kilomeetrit pluss liftiga neljandale korrusele. V tähega valda, mis pole Väike-Maarja. H tähega kohta, mis pole Haljala :) Pakuti soola ja leiba, sekka muud ka. Ka oma unenägudes poleks uskunud, kui kunagi sellest paigast väikese kokkuvõtte tegin, et  saan nüüdsest Lavendlisse minnes "diivanimajutust" kasutada. Vähemalt selline lubadus visati õhku. Olgu teil töökust ja õnne uues kodus!

Emadepäev oma emotsioonidega murdis pühapäeval tuppa. Nagu juba mitmed aastad tuleb asja ratsionaalselt ajatada ning noorimate õnnesoovid Väikeses Maarjas vastu võtta. Ja enda omad anda. Vähestel on antud aega, mil 94 aastane ema ikka veel tütrel silma peal hoiab.


Bussist tulbisülemi ja raske kotiga väljudes ootas mind väike peremudel ja pitsa. Lisaks kaks heldivat telefonikõnet ning oligi neli koos. Emotsioonide hajutamiseks lubasin endale veel õhtukontserti. Sellele vaatamata otsisin mitu tundi und taga. Aitäh, pojad ja kaasad ja lapselapsed, et mind paremaks muudate!

Ei tea, kes ma nendest maitseainetest oleksin?

???


Ja nüüd veel õhtune kontsert. Vähemalt pool saali tere- ja nägupidi tuttavaid.

...







Kirjutan mitu ühes. Kas nüüd või jälle kuu aja pärast. Ennast tundes jäävad muidu postitused tegemata

Sõidulainel

Juba täna, kehalise tunni ajal tundsin, et kulgeks kuhugi. Edastasin sõnumi Annelile ja tema antennid olid samal lainel. Rääkisin Vaeküla mõisapargi kollasest priimulaväljast. Kolamine kujunes lõpuks nelja tunni pikkuseks. 

Kodu- Vaeküla - Mõedaka- Võlumäe- Lavi allikas- Põlula- Roela- Muuga-Vassivere-Laekvere- Rahkla-Viru Jaagupi- Kantküla- peaaegu kodu ja kodu. Kahe nädalaga on loodus sammukese edasi läinud ja kunstnik on lisanud pruunhallile rohelist, kollast, sinist. Mõned Vanad hallid majad on hakanud katuseid maha viskama ja elule alla vanduma lausa maadligi vajudes. Seevastu noorenduskuuri läbinud eputavad eblakalt ja lasevad arvata, et maal on elu. 

 

Veidi koolilainel

Vaeküla endine koolimaja ja mõis ootavad nukralt midagi/kedagi. Koolimaja lõhkumise loost olen kirjutanud, puumõis, mis koolile aastakümneid abiruumideks, näitab pehkimise märke. Lisaks veel mitmeid lagunemisele lähenevaid abihooneid. Kooli ühiselamute ümberkujundamine hooldekoduks on juba mitmeid aastaid veninud. Pargis on arboristid toimetanud, kuid koristustöödeks tööjõudu napib. Muidu on küla jätkusuutlik, sest seitsme kilomeetri kauguses põhikoolis õpib üle kümne lapse ning noortekeskuse ees märkab jalgrattaid. Kortermajad on saanud uued aknad ja lillepeenrad. Liinibuss käib, aga rong ei peatu juba paarkümmend aastat. Lavka käib üks kord nädalas.Kui ikka rohkem kui 150 inimest küla oma koduks peavad polegi see üleüldise linnastumise taustal halb näitaja. 

Põlula kaunis puust koolimajas ei kosta juba paar aastat laste hääli. Mõisakool suri või suretati välja, sest otsustajate arvates polnud laste arv piisav...Millegipärast pudenesid laiali õpetajad. Imekauni ümbrusega kool oli. Aga mis teha.  Õnneks õnnestus häärber müüa. Lähedale ei läinud, see ju nüüd erakätes. Aga varem olime käinud küll. Mitu korda.

Muuga, Neffi mõisas asuv kool, nagu me seda nimetasime on samuti minevik. Tegelikult hakati lossi kasutama koolina alles peale 1944 aasta tulekahju, mis sai alguse lennukilt visatud pommist ja hävis küllaltki uus, kooliks ehitatud maja. Päästa oli õnnestunud vaid tiibklaver ja veidi raamatuid. Mõis oli aastaid tühjana seisnud ja kehvas seisus, loomulikult ilma elektrita. Nii aasta aastalt edasi said uue näo kooliaed, park, tiigid. Kooli vahetusse lähedusse püstitati kirjanik Eduard Vilde ausammas, et ükski koolilaps ei unustaks "kirjaniku esimesi triibulisi". Kuna nõuka ajal mõisa renoveerimiseks jõudu polnud, üles ütles keskküttesüsteem, siis omandati aastaid tarkusi küll spordiangaaris, küll kooliks kohandatud korterites. Mõisahoone taastamistööd kestsid seitse aastat ja häärberi taasavamise aktus toimus 1994.a. Tallinna Kunstihoonest saadi tagasi Carl Timoleon von Neffile kuuluvad esemed. Kooli hakati külastama meilt ja mujalt. Õnn õuel ei kestnud kaua. 2020.a. müüdi mõis maha. Pealtnägijate jutu kohaselt isegi niimoodi, et õpetajad ja õpilased pidid sõna otseses mõttes "kotid selga võtma" ning ülepeakaela lahkuma, kuna arendaja tahtis asju kiiresti arendada. Kirjanik Kalju Saaber on kenasti jäädvustanud paikkonna varase kultuuriloo. Koduloo-uurija Heino Rossilt on ilmunud raamatud maalikunstnik C.T. Neffist. Mõisa rikkust ja hiilgust näitavad ilmekalt mõisablogi mõisalood.

.....


Täna toimetasid mõisa ümber tegusad töömehed, pargis rajati teid. Loodetavasti jätkab uus omanik mõisas lubadustega st. kontsertide ja üritustega. Mida aga tegi ühinenud vald 400 000 tuhande euro müügituluga, eks kohalikud saavad näha. Muuga külas elanikke 200 ümber.

Roela kool ei asunud mõisas, vaid väikeses puust hoones. 1980-ndal sai valmis uus koolihoone, mis pürgis vahepeal isegi keskkooli staatusesse. Nüüdseks tegutseb kool umbkaudselt 60 õpilasega. Kusjuures alevis inimesi pea 500. Pole ime, et umbes seitsme kilomeetri kaugusel olev ja hulga väiksem Muuga Roelale alla jäi. Nii hästi ei läinud Roela mõisal. Varem sovhoosi kontor, hiljem tühi ja müügi ootel. Siiski siiski, viimaste andmete alusel sai mõis uue, välismaalasest omaniku. eelmine omanik, kes ostis mõisa 2017.a. sõnas, et ei suutnud enda plaane teostada, kirjutasid Lääne-Virumaa uudised. 

Juht otsib parajat teeotsa. Ükskõik, mida ma talle pakun, ei sobi. Paasverest läbi jõudnud, oli otsitav leitud. Oleksime veel edasi sõitnud, oleksime sattunud Veneverre. Teeviit näitas Laekvere 7 km. Roelast oli 4. Tee oli huvitav ja viis meid läbi järjekordse "vere" lõpuga küla. Vassivere. Pisike, 24 elanikku. Vurasime edasi, eesmärgi poole. 

Laekvere kool asub unikaalses hoones. Miks? Pole ühtegi alevi südant, kus 1925-1935 ehitati suured maakivist hooned: 6-klassiline algkool, Tarvitajate Ühisuse kauplus, meierei ja Tuletõrje Ühingu pritsikuur. Kivid veeti kokku ümbruskonna põldudelt. Üks kirjatükk räägib kogunisti, et osa kive on pärit läheduses asunud Moora mõisa imekaunist neogooti stiilis häärberist, mis ei saanud kunagi päris valmis. Hooned ehitati Peipsi äärse Raja küla ehitusmeistri Fomini juhtimisel. Esialgsed funktsioonid on säilitanud kool ja kauplus, meierei hoones asub vallamaja ja saun. 

Nüüdisajal on tegemist põhikooliga, kus 111 õpilast. Uskumatult tubli! ma olen lausa armunud sellesse kooli. Järgmisel korral palume endid külla kutsuda, et näha milline maja seestpoolt välja näeb.

Minu meelest vapustab alevi keskme pilti nõuk. aja lõpupoole püstitatud sovhoosi kontor - kultuurimaja (arhitekt Vilen Künnapuu) Keskusehoone on näide postmodernismi algatatud vaidlustest klassikalise linnaruumi säilitamise ja taasloomise üle. 1984-1989. Peafassaadil on Künnapule iseloomulik kaldaken. Ja lisaks tornike. See on peaaegu sama sürr kui kempsumägi Väike-Maarja keskväljakul.




Hoone vastas asuv maakividest väärikas rajatis

Laekvere on sellepärast äge koht, et sealt saab minna mitmes suunas ja lõpuks jõuab ikka Rakveresse välja. Juht valis Rahkla. Kuna teed argiõhtuselt autosid täis jäi pildistamata veel üks kurb teeäärne kool. 

Rahkla koolihoone on juba palju aastaid müügis. Viimastel andmetel 19 000 euroga. Hoone projekteeris Jaagup Linnakivi 1936.a. "1997.a. otsustati 19 õpilasega algkool-lasteaed sulgeda. Õnneks on Laekvere kool ainult nelja km. kaugusel. Sellest aastast kehtestati pearahasüsteem, et õpetaja saab riigilt palka kindla arvu õpilaste järgi. Neli õpetajat, kümme töökohta - riik maksab ühe õpetaja koha, ülejäänu omavalitsus." ( kokkuvõtvalt 1997.a.Õhtulehest)

Et veelgi melanhooliat lisada lõpetan sõbrannast kooliõe isa luuleridadega

Alguse valgus 

Erich Meerja (1931-2005)

Kõlab kell ja vaikib suma, nooruskauges valguskumas

näeme, kuis kord mitmest kandist kooliteed meid kokku kandsid:

Salutagant, Vassiverest, Moorast, Rahklast, Paasverest.

Läbi muutva, loova aja, teistmoodi näeme õpetajaid.

Nende püüdlusi ja hooli mõistame alles elukoolis, 

kus on teised koerustükid, pikad rasked õppetükid.

....

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Ei hakka enam postitust muutma, aga Viru - Jaagupi kool, mis kaunis koolimajas töötas üle 90 aasta suleti 2001.a.

Sellest sügisest on aeg maakonna mitmete koolide gümnaasiumiosade sulgemiseks. Õpetajaid niikuinii ei jätku.

Bianka ütles ...

Oled tubli ema ja hea tütar. Ja kõik õnnesoovid ja tänud oma perelt oled auga välja teeninud. Aga kõige suurem tasu ema vaeva eest on see, kui lastel hästi läheb. Ema näeb sul jätkuvalt hea välja, ja mis põhiline, et saab iseendaga hakkama.

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Bianka!