Teisipäev, 5. aprill 2022

Neljakümne viiendat korda


Esiklapse sünnipäev on emale eriliste tunnete päev.

Varasel hommikul balansseerin unenäo ja tõesuse piiril ning püüan aega tagasi keerata. Seega ennast ka. 

1977. 4.aprilli õhtul hakkas tuiskama. Otto onu auto klaasipuhastajad töötasid lakkamatult. Minu ema, kes protsessi juhtimisel oli kõrvale tõrjunud abikaasa, ei kandnud tuge välja. Ega ma talle pahaks pane, ta soovis vaid head. Öise, nõuka aja haigla koleroheline koridor oli hämar ja minul oli hirm. Õnneks olin "viieline" sünnitaja. Öösel kostis kaubarongide müra eriti selgelt. Olmelised seigad vääriksid märkimist, aga täna pole see koht. Haiglavihkaja olen senini. Kodus oli kollane aknalaud, lilled ja pajukiisud. Vanavanaema imetles: nii ilus laps! Seda olin haiglas korduvalt kuulnud. Sõnakust st. kisa ka.

Olime kaasaegsed nõukogude vanemad. Last pidi ruttu suureks arendatama. Sa nagu teadsid kui palju ootusi ma sulle panin ja hakkasid kohe selles suunas tööle. Iseenese tarkusest. Enne aastat tuli kõne, kolmeselt tegid aknast välja vaadates esimese luuletuse: UU UU, kus on kuu? Taevas istub kuu. Oh seda kuukest küll! Noor issi meisterdas sulle toa seinale auto. Laudpaneelil oli rool ja palju lüliteid. Sinna ette said pisi-tooli tassida. Kolm aastat said olla ainuke, kuni hüüdsid sünnitusmaja akna taga: näita vennat, näita vennat!  Ühel päeval katkusid naabri peenrast kresse ja neid trepil järel vedades ning mutilt sõimata saades õigustasid läbi mullaste pisarate: aga minu ema almastab ju lilli! Legendid käisid koos sinuga. Läbi alevi. Neljaselt, Rakvere Teatri näärietendusel tõusid püsti kui Volli Käro lähenes noa ja kahvliga kaunile tegelasele ning üle teatri kõlas: Sa ei tohi teda ära süüa! Seal sa seisid, pisike ja vapper, teise eest, nõrgema eest. Urmas Alenderi kõrvale settisid ennast laulma, sest Ruja lood olid viieselt peas. Urmas ütles, et kui mina oleksin nii julge olnud, oleks minust palju parem laulja saanud. Ja meie isaga muudkui särasime.

Neid lugusid on sulle palju räägitud, aga olgu täna hommikul just sedasi. Päris põrsapõlve lood. Koolis läks kõik korda, sest sinu nimi juba ütles, et oled sündinud hõbelusikas suus. Nime ristiema, minu õpetajast sõbranna pakkus selle välja. Kohe, kui kuulsin inglise keelset tõlget, oli otsus kindel. Kuigi tean, et oled oma välislähetustel selle nimega kimpus olnud.

Siis hakkasid kaitsma. Olid meie peres esimene, kes sai väljamaale. Sain neidki tundeid tunda, kui poeg läheb aastaks Saksamaale õppima. 

Aeg läks... igal Emadepäeval, kui mina rõõmutsesin Estonia saalis, olid Sina kaugel ära. Lähetusel. Ja lõpuks leidsid tee teisi õpetama. Kui endas on, mida anda, siis tulebki seda jagada. Aga sind tundes meenub tunamullune seik. Loed siis minule väljastatud tänukirja, kus tänatakse südamega tehtud töö eest. See pani sind pead vangutama: õpetajad peavad ikka tarkusega...

Oled meist ainus, kes tegi pesa pealinna. Minu kaks lapselast, humoorikalt öeldes, Sinu toodangut, elavad seal. Minu esimene on ootamatult saanud iseseisvaks täiskasvanuks. Oled neile jaganud väärtusi, mis lähevad kokku minu omadega. Minu jaoks on see järjepidevus, kui Sinu üheksane poeg oma vanavanaema juures käies lause sõnastab: no me ikka tahtsime näha, et sinuga kõik hästi on!

Väike kribukrabu: tõsta minu juures olles pead tahvlist kõrgemale rohkem kordi!

Kell saab pool seitse. Sajab täiega. Meiega on ju kõik hästi, eks?

KÕIK SEE ON MEIE ELU

trammi ja kõnniteed

kesköine keskustelu,

talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,

sõbrad ja tuttavad,

Võõrad, kes tundmatusse

tänaval tõttavad.

Kõik see on meie elu,

suved ja sügised, 

koltuvad hambad, taskud

tubakaprügised.

Kõik see on meie elu,

eile ja tänagi veel.

Ei seda teagi keegi

kaua ta viibib teel.

KÕIK SEE ON MEIE ELU,

meie valge ja must,

tule ja mine ja kulu

kuhugi minekust

(Ott Arder)




4 kommentaari:

Helve ütles ...

Õnne kõigile.

Emmeliina ütles ...

Aitäh!

kertu ütles ...

45 tulpi sulle!

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Kertu!