Reede, 8. oktoober 2021

Sipsuke septembrit oktoobris.

 

Mnjah, las arvud räägivad iseenda eest.

2020 septembrikuu elektriarved

Elektrilevi (võrguteenus, taastuvenergia tasu, elektriaktsiis) 14.96

220 Energia 11.71  Päevane 119 kWh 5.73;  öine 97 kWh 3,65

2021 septembrikuu elektriarved

Elektrilevi 14,94

220 Energia 35,47  Päevane 110 kwh 16.-,  öine 124 kwh 14.-  (summad ümardatud)

Öine tarbimine on suurenenud, eks ma pesen öösel pesu ja käin saunas nagu targemad mehed soovitasid. Mida saaks veel öösiti teha ja päeval tegemata jätta? 

Aga muidu on kõik laias laastus tavaline. Kodukandi bussis vestlesime minuvanuse, samuti üksi elava naisega. Tema koondati. Nii ta siis istus ja mõtles mõtteid vahepeal mind kaasates: Nu kui palju sa siis palka saad? Ütlesin, et vähe. Mõttepaus. "Aga sa pead ikka kümne küünega sellest töökohast kinni hoidma!". Nii arvas inimene, kes pole elus kunagi lasteaias ega koolis töötanud. Lisasin vaikselt: "Eks nad peavad ka minust kümne küünega kinni hoidma kuigi asendamatuid pole." Eilse, väga vaevarikka koolipäeva lõpus tundsin füüsiliselt kuidas pea 10-se noormehe ajud ragisesid ja siis tuli küsimus: "Eks ole, Liina, sa käid ju siin koolis minu pärast?" No mida sa oskad öelda.

Septembrikuu "taastusraviks" peale autoga tuulutamise olid mitmesugused muusikalised vahepalad. Seekord käisin üksi nii kultuurikeskuses klaverikontserti kuulamas, kirikus RAM-i nautimas, veelkord kirikus üllatusel, kus esinesid Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm, Gümnaasiumi saalis Kammerorkestri kontserdil ning Muusikakooli saalis tšellot ja klaverit (Indrek Leivategija ja Anne Mai Palm) Midagi oli veel, ah jaa, emaga Väikeses Maarjas kammerkoor Solare kiriku aastapäeval. Uskuge, kõik need elamused olid tasuta ja kuludega kaasnes ainult viis taksoraha kord. Miks nii palju? Sest ma ei taha üksi kodus olla. Ma ei taha koristada, ma ei taha mõelda selle üle miks ma ei taha koristada. Ma ei taha kurvastada ja ma ei taha mõelda selle üle miks kurbus on mu igapäevakaaslane. Pealegi mõjub muusika rahustavalt ja aitab vastavalt olukorrale olla kas mõttepüüdja või mõtete lammutaja. Jätsin septembris kõik pikad telefonivestlused, mis varem olid mu õhtutundide saatjad. Korraga ei tahtnud enam. Nagu sõnade limiit oleks täis saanud. Nüüd juba pikkamööda harjutan ja paranen. 

Kaks kaunist sööma-aega lähedastega mahtus samuti septembrisse - vanavanemate päev väiksema osaga perekonnast ja noorima poja kaasa sünnipäev. Kodus ma peaaegu süüa ei tee. See on jälle märk mingist mandumisest. Kogemata lugesin läbi ÜHE raamatu. "Minu Viljandi". Alguses tundus huvitav, aga hiljem enam mitte.

Aga laias laastus on kõik hästi. Patt oleks kurta. Me kõik vastutame oma hakkamasaamise ja tervise eest. Keegi seda meie eest teha ei saa. 

Ja kuldne oktoober üha paitab. Nautigem, kuni antakse.


Kommentaare ei ole: