Reede, 3. september 2021

Selle suve väljamaareis ehk järg

 

Teadsin suvest saadik, et ta tuleb, aga ikka ei uskunud. Tuligi. September. Lootsin leebemat varianti, aga vähemalt meie kandis on ilm säästureziimil. Sellepärast peab iga päiksekillu eest tänulik olema. Tänase reede eest ka. Kaks nädalat tööelu päädivad õhtuti urgitsemisega: on seda kõike ikka veel vaja? Õnneks hommikuks mööduv ja kui päeval korjad mõne rõõmukillu, siis lepid endaga vähemalt reede õhtuks ära. 

Reis Poola tundub jäävat üha kaugemale. Siiski lubasin endale, et kirjutan veidi veel. 

Hotelli-elu suureks plussiks on see, et mõnuled, kui kuninga kass. Sellepärast vaatasin esimesel kodupäeval korteris pahaselt ringi: tolm võtmata, rätikud vahetamata :) ning kus on toitev hommikusöögi valik? See on muidugi üle võlli, sest olen terve elu pidanud olema pigem hoolitseja, kui tarbija. Ja hotellituppa jõudsime valdavalt hilistel tundidel. Siiski, siiski, kui ainukeselt pisišopingult naasesin mängis keset kaunist lõunat akna all tütarlaps viiulit. Üldse oli elava muusikaga vanalinnas hästi. Noored mehed võlusid  tänaval džässirütme ja viimaseks sööma-ajaks valisime elava muusikaga paiga. 

Kaubanduskeskusest väljudes tabas mind tõeline paanika. Kahel pool pääsu tunnelise seisid pikas rivis tõsiste nägudega politseinikud, kilpide ja kiivritega. Ausõna, valmistusin mõttes millekski hullemaks nagu riigipööre vm. Pojaga kohtudes sain infot: kohe kohe on toimumas värviliste lippudega (ma ei tea, mis sõna kasutada) meeleavaldus? rongkäik? . Meie päevakava nägi ette Teise maailmasõja muuseumi.  Muljed olid kahetised. Piletid hulga odavamad, kui meil. Kui Rakvere linnuses küsitaks 10 raha, siis seal ka kümme. Mina: väga kunstipärane, väga mõjuv. Poeg: igavavõitu, liiga palju stendimaterjali. Tütarlaps leidis iseseisvalt parima üles, vaatas lühifilme ja oli meilegi giidiks, et ruumides orienteeruda. Kolm tundi (või veel rohkem). Oleme paar aastat tagasi Auschwitzis ja Birkenaus käinud - see oli hoopis midagi muud. Muuseumisse läksime hotellist jalgsi, piletid olid eelnevalt netist ostetud vähemalt päev ette. 

Lisan veel, et minu jutuke pole reisikiri ja edastan ainult endapoolset. 

Järgmisena avaldasin soovi vaadata linnavaadet Euroopa solidaarsuskeskuse (jälle linnaekskursiooni autojuhi info) katuselt. Teised polnud eriti vaimustuses, aga jäin peale. Tänavatel hakkasid meile vastu tulema inimesed lippudega. Tundus, et sattusime ikkagi rahumeelse meeleavalduse keskmesse. Loomulikult, solidaarsus ju. Appikene, vähemalt 50 politseiautot mõlemal pool. Oleksinmasedateadnud oleksin rahumeeles kirikusse läinud, mille 50 kella mäng meie kõrvu õhtuti paitas. Tütarlaps oli pöördes. Arvan, et see oli tema üks erilaadseid elamusi. (loodan, et mitte ainus) Minu hämminguks olid lippude all noored ja väga noored, silma järgi 12-18 aastased. Tõsised ja kained. Ei mingit räuskamist ega valjusti huilgamist. Ei oska inimhulka määrata, sest põhiline oli juba möödas ja pikkamööda mindi laiali korravalvurite jälgimisel. Öösel olid vanalinna tänavad rohkem häälekamad, aga tegemist laupäevaga. Järgmise päeva hommikusöögilauas pälvisid minu tähelepanu  kaks saksa keelt rääkivat äärmiselt stiilset härrasmeest. Miks tähelepanu? Sest muidu räägiti ainult poola keelt. Aga liftiga katusele me saime ja vaated olid imeilusad. 

Heli poolsaar. Sõiduks varusime päeva ja hea, et varusime. Sõitsime alguses vähemalt sada kilomeetrit (võin eksida), et jõuda 35 km. pikkusele poolsaarele Läänemeres. Autotee ääres on jalgrattatee, mida mööda liikusid kümned, kui mitte sajad ratturid - vanad, noored, lapsed. Meie kulgesime nendega võrreldes hoopis aeglasema tempoga. Tee oli mere poolt palistatud telklatega, automajadega ja muidu majadega. Teiselt poolt läks raudtee. Lõpuks jõudsime Heli külla ja ranna äärde. Inimesed lihtsalt lebasid riietes liival, vees solberdas mõni üksik laps. Kui meil on päikesekummardajate selts, siis seal valitseb õhuvannide nautlejate koolkond. Külake ise oli tõeline turistilõks. Putkamajandusega. 

Tagasisõiduks läks jälle...oehh tunde. Ikka viis minutit ja meeter, kümme minutit ja teine meeter. Arvasime algselt, et reede õhtul venitakse linnast välja, aga see ei allunud mingisugustele reeglitele. Korpulentsed prouad lidisid autode kõrval teadagi kuhu lootes leida toekamat põõsast. Mida polnud, seda polnud. Lõpuks ilmus päästev bensujaam. Poeg vaatas auto aknast mööduvaid mootorrattureid - väike on ikka väledam. Aga hotelli me ükskord saime ja süüa ning juua ka. 

Paneks mõned pildid, aga minu telefonis ainult mõned. Pojal tuleb pildistamine telefoniga kordades paremini välja, aga ma pole tema pildipangale veel küüsi taha saanud. 

Tänavamuusik Helis


Nautlejad


Tasakaal


Kaksikrõõm

Viiuldaja

Enam ei jaksa, kell käel näitab juba mitu korda, et tõuse püsti ja vehi kätega. Kohtumiseni!




Kommentaare ei ole: