Laupäev, 12. juuni 2021

Katku linn (algne näidendi pealkiri)

 

Möödunud suvel, kui etendust mitmeid kordi mängiti, ei tahtnud ma üksinda seda vaatama minna. Mängimise paik oli kohviku õu ja paslik tundus nautida kellegagi koos. Üleeile muutsin otsuse enda jaoks meeldivaks ja reserveerisin kaks kohta. Juhtus, mis pidi, sest kui Flo Kasearu välinäituse avamiselt Pikalt tänavalt kohvikusse kõndisin, siis olid kõik lauad kaetud inimestega või siltidega. Tellisin koorese pasta krevettidega ja tumeda õlle. Selle aasta kolmas pidulik kohvikuskäik.

Tänu enda ettenägelikkusele(lauake olemas)  kohtusin vanade tuttavatega ja juttu jätkus kauemaks, sest rahvast tuli ja tuli ja iste- ning seismise kohtadega läks kitsaks. Siit moraal: ükski heategu st. tasuta etendus ei jää karistamata. Oleks piirang, oleksid nad kõik värava taha jäänud.

Nüüd kõige tähtsamast st. teatrist.

Au sulle, Katk! Oo, laastav taud,

ei heiduta meid sünge haud, 

ei otsi pääsu me su lingust!

Ja kuni kestab maine matk,

veel joogem neitsi õilmehingust-

ka siis, kui selles luurab Katk! (tekst kavalehelt)

Algupärandiks šoti juurtega inglise kirjaniku John Wilsoni (1785-1854) kolme vaatuseline näidend "Katku linn", mille tegevus toimub 1665.a. katkuepideemia ajal. Näidendi tõlkis 1820.a. Aleksander Puškin kooleraepideemia ajal karantiinis olles näidendit tublisti lühendades. 

Lavastuse kandis ette kohalik harrastusteater KA-RAK-TER. Ütlen, et see oli üks vägagi hea vaatamine-kuulamine. Eriti praegusel ajahetkel. Kõik oli tasemel: muusika, liikumine, mäng ja sõnum: surm, lein, pidu ja pillerkaar, manitsused ja katkuskeptikud, kes olid pidulauad katnud tänavale. 

Selline väärt vaatamine.

Flo Kasearu näitusest kirjutan teine kord. Piltidega.


Kommentaare ei ole: