Teisipäev, 26. jaanuar 2021

No mis elu see on? Absoluutselt

 

Lükkan nagu lumelabidaga üht päeva teise järel õhtusse. 

Liisa Pakosta jagas ühel terevisioonihommikul tarkust, mille eest oleksin teda tahtnud sussiga visata. Praegune 70 on uus 48. Oleks siis veel, et 50. Võib olla tõesti, a vähemalt maapiirkonnas on 70-ne selgelt 70-ne. Ma ei taha! Kui peaksin praeguses vanuses töötama veel 15 aastat, et pension terendaks. Tahan olla täpselt selles vanuses, sest kuhu ma need elatud aastat vähendan.  

Käisin hea juhuse tahtel Paide Kultuurikojas meeleolukal muusikalikontserdil. Publikuks valdavalt naisinimesed ja valdavalt just teatud vanusest teatud vanuseni. Kuulekalt kandsime maske ja püüdsime vaheajal head ja paremat manustada meie aja "teater algab puhvetist" kohaselt. 

Elu koolis pole enam endine. Üldine märksõna on hirm ja kahtlustamine. Või minnalaskmine, mis veel kõige hullem.

Tasuta huviharidus bussijaamas jätkub endise hooga, oleneb turvamehest. Ja muidugi neli dimensiooni.

Vanaema, sa ju lausa värised. Kallistasin kolme ilmselt liiga kõvasti. Pea kaks kuud lahuselu päädis sellega, et mu korras kodust kadusid riiulitelt kõik SUUREMAD hõbe - ja ersatsehted (mina olin politsei, sest kõik kolm tahtsid pätid olla) Esmaspäeval tolmutades leidsin kolm seljakotti "pättide" kraamiga. Isegi arvutihiire olid nad osanud piistu panna. Kas küünlaid põletame? Kas sa ikka palveid loed??? Kas Ruunimängu mängime? Ja kas me järgmisel pühapäeval näeme ja sauna teeme?

Emaga lahendame ristsõnu ja vaatame poliitikat. Seda jälgides igav ei hakka.


Kommentaare ei ole: