Vana maja sosinad

Mul oli see au veeta pea nädalake Väga vanas majas. Olen nendele hoonetele ja omanikule kaasa elanud ja paraku ka kaasa tundnud rohkem kui 30 aastat. Esimest kohtumist ei mäleta, eks see pidi olema pärast pärisperemehe lahkumist siit ilmast kui maja tühjaks jäi ja lapselapse poole hakkas hoidma. Vanaperemehe poeg, kes samasse külla koduväiks läks on nüüd ka juba 10 aastat mulla all.

Esimesel õhtul ei tahtnud Maja ärritada ja tuld ei teinud. Viimati ööbiti siin ikka paar suve või rohkem tagasi. Õnneks hoidsid Majavaimud madalat profiiti ja hommikuäratuseks kluuksus (?) metstuvi ning häälitsesid teised tundmatud linnud.

Minu spetsialiteet oli nn. kultuurikihi või peenemalt öeldes, arhiivi korrastamine. Suurtes pappkastides, kummutis, kappides leidus ...kõike.
Vanemad dokumendid ja raamatud aastatest 1870, vahepealsed perepoja Treffneri aegadest enne sõda, siis kolhoosiaegne (kes näiteks varastas bensiini ja kui palju) ja kui palju rublasid sai sea müügist. Järgnesid branne koolikraam, kirjad ja salamärkmikud 60-ndatest, mis tee olid leidnud teisest Vanast majast, nii kilomeetri kauguselt. Ning i-le täpi panid 90-ndatest branne laste vihikud-joonistused.

Õnneks või õnnetuseks olid närilised tööd lihtsustanud. Millegipärast ei maitsenud neile pea rohkem kui 10 aasta tagused "Kesknädalad". Juhuslikke Kroonikaid jm. sellelaadseid nad lausa vihkasid - need olid kenasti alles. Võib olla oli sisu nende jaoks liiga kommertslik või seksikas.

Kahjuks jäi aeg piiratuks, sest lisaks paberitele soovisime ümbruskonnas ringi kolada, järves ujumas käia, kaunist koorilaulu kuulata. Nüüdne Perenaine pidi ju ka tööd tegema, et Maja ja ümbrust kodustada ning endale allutada.
...

Ah jaa, majast veel niipalju, et ta polnudki seal kasvatatud vaid oli hoopis küla teiset otsast kohale kõndinud. Kolm ühte tüüpi maja külatee ääres.

Teise õhtu tuletegemine leivaahju oli branne tõeline võitlus pliidiga, aga võitjaks ta jäi. Maja võttis kodustamise lõhnu. Piparmünditee tegi ka veidi selleks tööd. Ja praekartulid.
Reedel ootas ees "maailmaprojekt" ehk kaevu puhastamine, sest mida polnud see oli vesi. Kaks noort meest olid ülesannete kõrgusel, õieti üks neist sügavusel. Kuna ümbrus küllaltki vesine ei olnud kaevu sügavuseks üle viie meetri. Branne mäletas, et isa oli rääkinud, et sauna taga oli mitte väga ammu (nii 100 aastat tagasi) olnud tiik. Kuna mehepojad jäid esimesel, kokkulepitud ajal autoga teeremonti kinni, siis tekitasime pahameelest "pahupidi muinasjutu" pealkirjaga Meestepõud maal:
...kui kaevupoiss kaevu laskus tuli kaas ruttu peale panna. Hommikuks sai kaevust konn ämbrisse püütud ja teda musitades Mees endale saadud.
Kaevupoiste kasuteguri tõttu saabus kiirustades kohale naabrivalve ehk Viljar. Ta lõbustas mind lugudega kuidas karu üle viljapõllu tema hoovi tuli ja koos poegadega naabrinaise õues ringi kolas. Jeerum, jäta või hilisõhtul pissimata (kemps kaugel üle õue) või sorista toanurgas ämbrisse.

Hommikuks tuli kauaoodatud vesi. Ja lõpuks saun.

....

...

Ilma elektrita, küünal saunalaval. Meelde tuli muinasjutt vaeslapsest ja nurgas õpetavast hiirest: ütsi ütsi õeke! Üldse oli hiiri ja hiirelugusid natuke liiga palju.

Viimasel päeval mõistsin, et olin suutnud ainult kultuurikihi ülemist osa õrnalt puutuda. Kolmes toas ja köögis jätkus kaste veel ja veel. Ilmselt nad paljunesid öösiti.

Kui maja mind veel kutsub, siis järgmisel korral saab juba rohkem vajalikku ja mittevajalikku (brannet tundes mittevajalikku ei ole) läbi tuustida.

...

Reisilood ümbruskonda panen eraldi kirja.