Mis eile välja tuli?

Selgus, et olen Eesti parimal kartulikasvatajal juukseid lõiganud. Ta ise ütles. Noormees oli siis neljandas klassis, aasta 1974 ja moes nn. "prantsuse poisipea", millest maal töötavad juuksuritädid ei tahtnud midagi kuulda. Soeng nüsiti pealt lühikeseks ja taha jäeti pikem kukal. Omandasin selle tehnoloogia iseseisvalt (oh kui palju selleks pügatud poistepäid vaja läks). Juuksuri karjäär ei tulnud mul mõttesegi, eks see oli niisama enesenäitamise soov.

Aga see selleks. Veetsime eile tõeliselt kuuma päeva, kuumade kartulite ja muu hea paremaga: kauboikartulid, prantsuse kartulid, kartulikoogid, kartulivahvlid, kartulikroketid...mulle tundus, et nimistu oli poole pikem.

https://virumaateataja.postimees.ee/7020515/galerii-talude-paev-kuulutati-simunas-avatuks?fbclid=IwAR1kpWKLsf6scBcaiEzpHB2T3nagfXUK

Väga hästi orgunnitud ja kui palju vanu tuttavaid! 

Algselt küll olin skeptik, keset säravat suve tundud liiga mullane, aga esimene tund lükkas selle kohe kummuli. 

Olen varem ka Simuna kartlit ostnud, pakendi pildi pärast, mida praegu ei õnnestu eksponeerida.

Enne uinumist, ümisedes "Kartuliõis, kartuliõis ja ülepannikoogid pruunis võis...Juhan Viidingu suurepärased sõnad ja viis" andsin lubaduse oma toidulaual edaspidi kartulile suuremat austust avaldada. Unenäos muldasin kardulaid ja korjasin kiva.

Kahjuks jäi pildimassin koju, muidu oleksin (tagasihoidlik nagu ikka :D) vennad pildile palunud. Kõige rohkem rõõmustas mind järjepidevus: isad, pojad ja tütred teevad Eesti maal põllumehetegusid.
Aitäh!