Enamasti mõtlen ma söögist

Esmaspä lõunal läksin linna peale laiama. Panin selga lillat värvi palitu (jummel, kas seda sõna ikka teatakse veel) päikeseprillid otsaette ja püüdsin, vaatamata kehvale kevadilmale tunda ennast "just nii kui enne on jälle hästi kõik".
Kodubussijaamas ootas bussi 10 vanemate klasside õpilast (lugesin kokku). Tulid koolist. Tean, sest tunniplaan paigas. Olukord ka kaardistatud. Et kui palju ja kuhu klassiruumi. Ise lähen homme.

Linnas toetasime natuke kohalikku kaubandust ehk siis ikka Humanat ning kohalikku kohvikut ka. Juba teist korda.
Emale ostsin Kreeka maasikaid. Lõhn oli küll maasikaline, aga söömiseks liiga suured - vuristasin toormoosiks.
Toidukotti täites mõtlesin, et mida siis kodumaist ehk kapis peab olema:
hapukoor
majonees
kodujuust
keefir
Eesti juust
heeringas (küsitav, mingi Vici)või sprotid (Latvias) või külmsuitsu lõhetükid
täistera kaerahelbed (Veski Mati)
Ruks
Saaremaa või
porgand
seller (vaevalt)
õun, apelsin, sidrun banaan (muidugi mitte)
rukola pakendis (jumal teab kust)
punane sibul
Tallegi kanafilee ja fileehakkliha (kanad sündinud ja surnud Eestis, pakendilt lugesin)
Grossi seguhakkliha
kanamunad
rosinate-pähklisegu (kommi asemel)
kohv
oliiviõli
...ja kindlasti veel kümme muud toodet, millest praegu juhib ise valmistatud karulaugu pesto. Maitseb kõige paremini maisikrõpsudega, eriti öise filmi kõrvale. Ja IPA õlu ka.