Sõbralik ja helge

Pandivere talude päeval tõi Poeg 3 Marju õue kokku kõik mu neli poega ja viis lapselast. Olin nii suures ärevuses, et pildistamine jäi tahaplaanile. Millega siis Günter hakkama sai.

Väljanope Marju tutvustuslehelt:

Täna on Pandivere Peretalude Päev. Meie Kruusiaugu talus on võimalus osa saada ainulaadsest akustilisest installatsioonist, mille on loonud huvitavaid helimaastikke otsivale inimesele juba tuntud Günter Kits.
Akustilise installatsiooni „Rehetuba“ mõte on tänapäevases digitaliseerunud maailmas näidata, kust tuleb heli päriselt. Helid jõuavad kuulajani analoogi kujul ja on niiöelda „vanakooli värk“. 
Kokku kleebitud ja ringlema pandud kassetilindid tekitavad lõpmatuse efekti, eestipäraselt öeldes - luubi.
Reheahjus põleva tule heli, sauna hääled ja rehepeksukootide kõminad sobitatuna autentsesse keskkonda kasutades üht võimsamat sümbolit - kaheksakanda ...
Siinset loomingut võib oma olemuselt tabavalt puuluubiks kutsuda.
Säärase akustilise installatsiooni mõte ei ole maailmas uus, kuid see on Günteril esimene kord midagi seesugust luua. Kui idee ei ole uus, siis kindel võib olla selles, et uus on see rehetoas ja midagi seesugust ühegi rehetoa tarvis ei ole varem sündinud.

Aga enne seda tahaks mõne virisemise kirja panna. No et saaks kaelast ära.
Talude päeval oli avatud taluturg bussijaamas, kinnises ruumis. Seal, kus nädala lõppudel alati. Lootsin, et mind üllatatakse. Ei midagist. Isegi kardulad ei olnud apetiitsed vaid suured ja lõhkikasvanud. Ei tohiks ju viriseda, sest emake maa on need andnud, aga ostma ei kippunud. Kui ikka voldikus on reklaamitud, et tegemist taluturuga, siis oleks vinud valitseda pigem kauba üleküllus. Kuid mine tea, võib olla maalased on talutoidust üleküllastunud.

Teine ettepanek  tuleb muuseumi kohta. Kuna vihma tibas ja tibas, siis magava muuseumi asemel oleks nutikas üks pisike kohvinurk kuhu oleks saanud veidi raha jätta ja midagi suhu pista.
Mõnus seik ka: Muuseumitädi räägib seitsme-aastasele mehepojale Lurichist, no et kas poiss teab, kes Lurich on jne. Vastus kõlas umbes nii: vabandage, aga minu huvitab ainult Vabadussõda ja see teine sõda ning Kuperjanov. Tädi oli pehmelt öeldes tumm. Ja mulle tuli meelde noormees kolme aastasena: kas sa vanaema ikka tead, kes see "Kuperjaan" on?

Võivere tuuliku juures suutis mind üllatada Poeg 4. Õieti suutsin teda üllatada mina. Tuli välja, et ta polnud seda Struve kaare punkti külastanud. Kel huvi, otsige üles. Pererahvas teab, millest räägib.

Kuna sõidutee pani kokku Poeg 1, siis jäi minule vaid nautimine. Vaasi hobutalus logistasime noormehega hobuvankril mööda kruusateed. Kui palju kulus ikka inimestel aega. Vanasti. Ja samas, kui süsteemselt ja läbimõeldult talus toimetati.
Kõik oli kuidagi sõbralik ja helge.
Seda näitas ka järgmine, Toomihkli talu. Hommikupoole olid nad koos talurahvamuuseumi inimestega sirbiga vilja lõiganud ja rukkihaki meisterdanud. ...

Noormees sai ka proovida

..

Nii ta valmib

Meile pakuti putru ja võimalust pudrumaterjali koju kaasa osta.

...

Nii keetsimegi emaga järgmisel hommikul rukkijahuputru. Maitses hää.
Lapsed lustisid kombainil turnides. Meie vaatasime kaunist käsitööd.
Kõik oli kuidagi sõbralik ja helge.
Minu ema, kohekohe 92 ja Perenaine

Kes teeb, see jõuab. Isegi muuseumi teha. Rehepeksumasin aitas meelde tuletada üht lemmikfilmi (raamatut ka) Tants aurukatla ümber.

 Lapselapsed kiikusid külakiigega. Neid ajas sõna "rehepeksumasin" täielikku mõistatusse.
Emumäel polnud ammu käinud. Palju uusi kujusid ja lastele seiklusrada.
Õnneks oli minu vana tuttav alles. Aitäh, Hando Kuntro!

Torni ronisime ka. Küll kõigutas, aga alla saime.

Selline päev!