Aga mõnel on järv, päris isiklik järv...

Kuumalaine möödas kui unenägu. Juuli ka.
Möödunud laupäeval keerasime autonina Peipsi poole. Mina ja Peipsi - kes neid jõuaks lahuta!
Ranna-Pungerjalt Kauksi poole sõites valdas mind tuttav ärevus. Kahjuks olin selle käigus unustanud ettevaatusabinõud. Ja siis see juhtuski!
Auto autos kinni. Anneli küsis: kas siin toimub mingi laat või?
Ja siis tuli mul meelde  mõne aasta tagune. AK elas veel.

https://emmeliina.blogspot.com/2012/07/pildikesi-peipsi-aarest.html

Nüüd juhtus see jälle! Kauksist Alajõe poole viis kilomeetrit autosid mõlemal teepoolel. Pauside ehk parkimisvõimaluseta.
Loomulikult ei saanud ka ümber pöörata. Pärast Kuru, enne Katelat õnnestus siiski üks auk leida. Mitte sisse kukkumiseks, vaid parkimiseks.
Rannaisu oli nii suur, et ronisin praktiliselt käpuli kraavist metsa alla ja panin Peipsi poole punuma. Kuuma liiva tuttav tunne kõrvetas jalataldu ja käbid ning männiokkad lõhnasid lapsepõlveselt.
Põhi oli täpselt selline nagu lained olid selle voolinud. Surusin varbad põhja. Nutt tuli peale. Hakkan tudiks ja tundlikuks jääma.

Tagasi me kadalipust läbi ei sõitnud. Leidsime südasuvise tee, mis viis suurele maanteele. Otsustasime veidi Mustveega tutvuda. Ei kahetsenud. Kuigi järv oli linnast ära taganenud oli jõe ääres midagi uut vaadata.

MUSTVEE - musta veega Peipsi pealinn. Elanikke 1286, umbes nagu meie kodualevis. Ainult et meil mahutavad nad korteritesse ja põllu peale. Siin aga rohkem kui 5 ruutkilomeetrile. Koos kahe kooliga, muusikakool veel otsa. Koos viie kirikuga - no mis me räägime. Tekkis kohe huvi, et miks nii palju. Usku jätkub luterlastele, õigeusklikele, vanausulistele ja halastuselistele.
Ajaloost sain teada, et 1866 oli Mustvees suur tulekahju, mis hävitas eestlaste külaosa pea täielikult. 1897 oli seal aga juba 40o puust ja 8 kivimaja, kus elas 3215 inimest.
1926 valmis Mustvee Sonda raudtee (ühisosa Tuduga), mis lõpetas 70-ndate alguses. Kuna elanikest üle poole venelased, siis meie kandis peeti Mustveed ikka vene linnaks (nagu Kohtla Järvedki). Käisin seal loetud kordi - seal kandis tuttavaid ei olnud, sugulasi ka mitte.

Nälg tahtis silmanägemist võtta - ometi ei jäänud me uude sadamahoonesse. Ülerahvastatus ei sobinud, linna keskele ehitatud Coopi pood samuti mitte. Üleautostatud. Nii sõitsime lihtsalt mööda tänavaid.

Tagasitulekule mõeldes huvitas veel Lohusuu. Olime seal mõne aasta tagasi tänupühajumalateenistusel käinud. Seekord pöörasime kõigepealt õigeusu kiriku poole. Ehitatakse, mis on iseenesest rõõmustav. kalmistu oli väike, hauad korras.
Elanike arvuks näidatakse veidi üle 300, kelledest pooled vene rahvusest. Põhikool on alles, pood ka. Elada võib. Eriti need, kes Peipsit armastavad. Aastaringselt, mitte ainult suvel ja kuumaga.

Koju veeremiseks kasutasime veel ühte  kõrvalteed enne kui suuna Tudu poole võtsime. Kuna tekitasin hommikul poedialoogi küsides ühelt härrasmehelt, et mis kellani see laupäevane trahter avatud on?
Ikka vähemalt kaheni, sain vastuseks
Päeval?
Ei, öösel.
Poole üheksa ajal õhtul oli trahter kinni mis kinni.
Sellest polnud midagi. Kodu peaaegu paistis 40 km. kauguselt.

Kokkuvõtvalt: