Õpi jätkama valitud radu

..ja vabanda kui sa teed vea.
Õpi olema nii et on rahu
ja elama nii et on hea. (A.Alavainu)

Kahe põhikooli lõpetaja lilletamine andis võimaluse kahest pidulikust sündmusest osa saada. Mõlemas lõpetajaid mõni üle 20.

 Maakonnalinna kooli suht väike, aga see eest lavaga saal oli puupüsti rahvast täis. Enne algust näidati suurelt linalt pilte "noorusaast", kus mõnigi äratundmishetk muige lastevanemate suule tõi.Lõpetajad paigutati lavale, mudilaskoor ühele poole ja kõik  kooli 25 pedagoogi koos abipersonaliga esimestesse ridadesse. Abilinnapea ja maavanem ka. Selle järel olid märgistatud tooliread siltidega "lapsevanemad" ning lõpuks vähemtähtsate toolid põhimõttel "kes ees, see mees". Aktus algas kooli lipu sissetoomisega, üle andmisega uutele "üheksandikele". Laulis koor ja mängis flööt, sekka kõned, tunnistused, kiidud. Muljetavaldavaid kõnesid polnud. Direktori oma oli väga hea. Lõpetajatepoolset osa juhtisid kaks poppi poissi ja tegid seda mänguliselt ja noortepäraselt. Kool sai kingiks klaveritooli. Poolteist tundi ja võisimegi õue õnnitlema ja pildistama minna. Pärast seda oli lõpetanu koduste päralt. Kõik oli hästi rõõmus ja meie ka!

Päälinna koolil on suur võimla. Istekohti jätkus ja jäi üle. Isegi vanaema võis ennast võimalikult ette ritta paigutada. Mõlemad koolid olid kaskedega kaunistatud. Tõeline nõuka-aegse lõpetaja nostalgialaks. Lipp oli kindlalt alusel. Kui maakoolis laulis  hümni kaasa kogu saal, siis linnas peaaegu mitte keegi. Lõpetajatest ka. Välja arvatud muidugi minu lapselaps. Lisaks praegusele direktorile pr. Sultsile  pöördus noorte poole hr. Sults isiklikult, mis tegi mulle head meelt, sest oli tema ju nende esimene direktor. Koori ei olnud, esitati vahepalaks paar laulu. Tunnistuste saajate hulgas oli mitte-eestlaslikke perekonnnimesid, mis tegi rõõmu. Lisaks suurele klassile ka 4 poisiga väikeklass. See tegi samuti rõõmsaks.
Kui maakonnakooli lõpetamise külalised ja õpetajad olid riietunud pidulikult ja ülipidulikult, siis päälinnas seda muret polnud. Olid nagu olid. Ja sel polegi tähtsust. Täna oli lõpetajate päev!
Õpetajate tänamise ajal meeldis mulle väga, et "lilletatav" astus saali ette.

 Lõpetajete nimel rääkis... õieti etles loomulikult lapselaps-tüdruklaps. Kui ta alustas Marie Underi sonaadiga "Sirelite aegu", siis tundsin,et just niimoodi ja ainult niimoodi peab seda lugema. Ja selleks lugejaks peab olema 15 aastane, kui möödunud pea sada aastat luuletuse kirjutamisest. Pärast pildistamisi oli neiu omadega täiesti läbi. Sain aru, mis tähendab, kui oled andnud endast parima.

Aitäh kallid lapselapsed nii maal kui linnas! Mul on rõõm olla teie vanaema.

....

....

Kas need on tõesti needsamad poiss ja tüdruk, kes kümme aastat tagasi võtsid transporditöötajate suvepäevadel nukuvankri koos beebinukuga, seljakoti, kuhu panid grillvorstid ja vahukommid ning läksid mängult Viljandisse oma elu alustama?