Kus ta on?

Ootasin Malle möödunud reedel nagu kauget ja tähtsat külalist. Seljatasin enda depressiooni ja väsimuse ning seadsin toad korda. Mitte et ma eriti nühkinud oleksin, aga minu kohta oli seegi pisku suur asi. Settisin oletetavad riided valmis (ei korralikku suusailma ega korralikku rannailma, ei koerailma, ei kassiiilma :)

KULTUUR
Kultuurijutt on võtnud linnas enneolematud tuurid. Pärast Rasmuse üliväga kriitilist lehelugu ei tervita mind enam abilinnapea Kairit. Kultuurne, eks. Aga nüüd hakkasime Mallega kahekesi kultuuri otsima.

Esimene nali oli see, et Mall, kes töötas vähemalt viis aastat Rakvere Muusikakoolis (nõuka aeg muidugi) suutis teel raudteejaamastTarka Majja ära eksida.
Mina mitte, sest muusikahelid kostsid kaugele.Torekultuur Targa maja ees ja vaidluskultuur maja sees. Teema: Rakvere kultuurielu. Arvamusliidreid oli palju, aga arvamusi vähe. Enamus püsis massikultuuri lainel ja põhikriteeriumiks jäi ikkagi meele lahutamine. Sest mida muud see rahvatants ja koorilaul siis on. Just nendel on kitsas ja tingimused nigelad. Mitmes majas meelt lahutada-sellest jäi küsimus.
Otsin juba mitmeid aegu vaateaknaid, mida peaaegu pole. Kui mõned aastad  tagasi ehitati linnast välja kaks suurt kaubanduskeskust, siis arvati, et tore-tore. Ja kui seejärel kõik väikepoed kadusid, siis enam nii ei arvatud. Vana Varraku raamatupood ärastati ja Apollo raamatupood sulgus Krooni keskusesse ühte boksi, siis oli see kultuuri langus Rakveres.

Peale linna galerii Pikal tänaval ja kahe käsitööpoe - ei midagi silma nuumavat. Isegi kauni proua Riina Rillo kunstigalerii pesitseb Põhja keskuses st. viis kilti linnast väljas ja jällegi lihtsalt ühes müügiboksis. Minu meelest kaotas linn. Ja meie.

Kurb kultuur linnasüdames. 

Ja kell pole veel viis õhtul. Hiljem, kui magajaid kolm, imbusid kusagilt politseinikud koertega. Koerad olid kurjad ja mehed ka. Meist jõid nad sinna asju arutama. Veel hullem oli laupäevaõhtuse kena keskväljaku kohviku saatus, kus lõõtsamees pidi võistlema kakerdava ja täiskustud indiviidiga. Ilusad ilmad on mõneti nuhtluseks. Oleks tegemist mõnusate švipsis onudega - miks ka mitte, aga need on tõelised mudamölakad nagu meie noorusajal öeldi. 

Teine imelik nähtus settis end reede õhtul keskväljakule. Kas saagimise võistlused on ikka need õiged linnapäevade võistlused ?

Isegi linnakunstnik Teet Suure maakera jäi varju.

Sellepärast olid kodukohvikud teretulnud. Alustasime juba reede õhtul kasutades linnaliini bussi. tallinlanna imestas: ja peabki maksma 65 senti. Kohviku nimi oli intrigeeriv.

Kunsti lubati toidu kõrvale. Ütlen nii, et kokkuvõttes oli kah, aga alati saab parem olla. Kliendisõbralikum, hinnasõbralikum, kõhusõbralikum.

Koju tulime läbi Tammiku ja Pika tänava. Siin sattusime jälle kultuuritusele. Rakvere vanim kõrtsihoone seisis heategijat oodates aastaid. Lõpuks sai linn elamiskõlbliku maja müüdud misioonitundetule ärimehele. Ei läinud kaua, kui maja süttis teadmata põhjustel,

Jäi veel sisse piiluda kirikutesse. Pastor isiklikult ilmus oma sõiduvahendiga kohale. Väike kirik oli vaikne ja kaunis. Kultuurne.

Ka meil oli aeg koju tuttu minna. 

...

Siin me oleme ...kultuuri otsimas

järgneb...