Juuni lippab lõpupoole. Kultuurijutt kreisilinnast jäi kiratsema, sest vahepeal olid uued juhtumised. Lubades endale, et jätkan,teen siis seda mitte eriti innukalt.
Kohalikust ajalehest sain teada, et linnapäevadele kulus 30 000 raha. Selle eest oleks seda kultuuri küll pidanud leidma. Sellepärast siirdusime kreisilinna juba laupäeva hommikul.
Branne palvel tegelesime kehakultuuriga...
Järgmiseks tegime panuse keskaja kultuurile. Ja pettusime. Kolm minutit ei tasunud treppe mööda ronimist. Peale meie oli veel ootajaid. Keegi ei teadnud täpselt, mis tulema hakkab
Aga siis nad tulid. ...
köietatult. Kultuurijuhi sõnade järgi pidi see olema linnuse üritus.
hiljem, all-linnas kohtasime neid veelkord st. osa neist....Teised olid ilmselt alla andnud.
Pika tänava ehk vanalinna laat ootas vaatamist. Murdsime end rahva hulka ja kulgesime. Kunst ja toidukultuur kahel pool tänavat. Hästi valitud, ei mingit jama. Nii palju ilusat ja maitsvat, et pildile ei mahtunud...
alati ilmus keegi objektiivi ette
sellepärast valisin teise pildimassina :))
ja fotograhveerisin natike garraažikultuuri
Niipalju naljameeleolust.
Kella viie ajal algas minu jaoks kvaliteetkultuur ehk Virumaa laulupäev Rahvaaias. Oli kaunist koorilaulu, head orkestrimuusikat Noorte Sümfooniorkestrilt ja Tapa Linnaorkestrilt. Istusime omadega, pidasime piknikut ja olime vägväga rahul. Tundus, et teised pealtvaatajad ka.
Pärast seda ei suutnud branne koolitet kõrv Länikut nautida. Linnaorkestrist oleks piisanud küll. Oleks tekitanud Kirikupargis jalutamiseks ja puhkamiseks meeleolu. Aga rahvas tahtis ja rahvast oli palju. Pildistama ei mahtunud. Tõrvikud peegeldusid vette ja üldse - oleks tahtnud patseerida pitsilise päevavarjuga. Selline õhtuhelk.
PÜHAPÄEV
algas meie jaoks vara. Bussi-inimesed ju. Linn magas veel, kell näitas üheksat hommikutundi. Laat oli lahkunud ja meie saime koos noorte giididega asuda kultuuri - ajalooretkele. Olen seda ennegi teinud, aga iga kord on isemoodi.
Hiljem leidsime uue aiakultuuri
Meie linna ainuke galerii. Nii oma ja huvitava näitusega...
...
....
Kohvikute valikud ei jätnud valikuid. Väisasime neid, mis meie trajektooril. Ühte, mille nime ei julge nimetada, nautisime kõige rohkem. Sealt edasi saime suurepärase kirikukontserdi Kolmainu kirikus. Õnneks oli kuulajaid palju, ei pidanud silmi maha lööma.
Perekond Hüti koduaeda lihtsalt pidime külastama
koos tantsuga
ja vapustava perenaisega..
Ning Muusikakooli õue koos kõige lõbusama pannkoogimeistriga
ning meeste lauluga
Ikkapolnud veel kõik nähtud-näidatud. Lõppakordiks Eesti huvitavama lasteaia aatrium. Norra küliskoori ja linna kultuurikoor "SOLARE" kontsertiga.
Ja otsa ta saigi. Aitäh, oli mida näidata ja oli mille üle rõõmustada. Muuseas, keskväljakule teisaldatud kempsud olid puhtad ja kätepesuvett jätkus. Pisiasi? Ei ole, on kempsukultuur.
Kokku saime kolm päeva väga ilusat suveilma. Niikuinii oli esmaspäeval vihmane.
5 kommentaari:
Lahedad pildid :)
Tore kui meeldis :)
Elu peabki olema (vist)lihtne,lahe ja värviline nagu linnürituse galerii. Hea ülevaade. P.
Kui nüüd valida, millest ise oleks tahtnud osa saada, siis need kollastes särkides poisid (ja nende laul).
Siis näitus, kus väljapanekuna loode(?) pesas oma mingis arenguetapis.
Ja kogu see paraad timukad-mungad-nunnad, ka kindlasti lahe vaadata.
Ja tänavamuusikud. Neil nii äge riietus!
...
P hea, peaksid järgmisel korral minuga tulema, igav ei hakka :D
Tegelinski - oh need poisid st. ansambel Sõbrad, osad isegi vanad töökaaslased on väga popid ja noortepärased :D
Näitusel oli veel munast koorumist ka, aga kõike ei saanud pildile.
Minuga on lugu selline, et kui ma väga emotsionaalseks lähen, siis ununeb klõps ära. Hiljem kodus otsin: ma ju tegin pildi, aga tegelikult salvestasin ainult mällu. Mida rohkem elamusi, seda rohkem täitub kõvaketas. Lõpuks on sein ees st. maht otsas.
Need noored muusikud on Rakvere vanalinnakooli õpilased.
Postita kommentaar