Minu isiklik ajaleht

Kirjutasin ühte blogisse kommentaari jutule, mis puudutas nn. Ühe ema ja laste lugu...
Olen tuuleveskitega võitlustes alla jäänud. Sageli tundub, et inimeste mured pole praeguses ühiskonna mudelis populaarsed (kui igasugu annetuste korjamised jõulu ajal välja arvata)
Üldisel blogimaal domineerivad noored ja edukad emmed, sageli nende arvates saamatud issid ja kaunilt kaardistatud peremaastikud. Vanad, oma elutarkusega, pole teretulnud. 
Mine tea, võib olla ajad muutuvad.

Pärast mind ilmus sinna selline kommentaar:

Kui plogi võetakse oma isikliku ajalehena, mis peab lugejaid ja klikke pyydma, siis sellele vastavalt ka oma kirjatykid vormitakse. Mul endal on vist kymmekond stammlugejat, aga plogi eesmärgiks on hoopis elu jooksul kaugele kolinud või hobide kaudu tekkinud uute sõpradega suhtlemine muidu yksildases elukohas. 
Muidugi, noorus ja ilu on väga moes ja selle peal õitseb mitu rammusat äriharu. Aga ykskord puutub igayks kokku lähedase, sõbra, tuttava, ja paratamatult ka iseenda haiguste, vanaduse, õnnetuste, hädade ja surmaga. Ja annaks nyyd jumal arukust olukorraga toime tulla, mitte hakata noortemaailmast välja kukkununa kõike ja kõiki sõgedalt vihkama ja seda kaaskodanike peale pritsima. Mõistmist ja leplikkust pole ju kõigile jagatud.

Olin pehmelt öeldes hämmingus. Mõtlesin terve õhtu ja veel pool ööd selle peale. Kas olen tõesti nii vana, et mul arusaamisega raskusi, eneseväljendusest rääkimata. Oma lühikeses tekstis püüdsin öelda seda, et töötades aastaid sotsiaalvaldkonnas olen loobunud  arutlustest enda blogis. Töö tõttu eriliste lastega ja enda lapselaste pärast kolan sageli Pere ja Kodu blogides ja foorumites. Samuti hoian silma peal staarblogijatest emmedel. Kuna nendes puuetega laste ja vähevõimekate probleemid olematud, tegingi antud järeldusi.

Aga see blogi, kui isiklik ajaleht, see mõte meeldib mulle väga.

Muuseas, ma ei tea, misasjad need klikid on? Kas see number nädalas?