Harmoonia ja disharmoonia

Pärast sünnipäeva on sees tühi tunne.

Otsin harmooniat - kokkusobivust mõtete, tunnete ja tegude vahel. Alustan do-st ja ronin mööda heliredelit. Saan juba mingi tooni kätte, kui käääks ja välja kukub täielik disharmoonia. Ebakõla.

Sellepärast ongi kirjutamine tahaplaanile jäänud. Loen ridu, aga mitte mõtteid. Filmid tulevad kergemini kätte. Eile vaatasin filmi Aino ja Oskar Kallasest pealkirjaga "Põletav armastus"(1997)
Ei tea kuidas see minust mööda on läinud. Film muidugi. Elagu järelvaatamine!

DETSEMBER ON LASTEAIAS TÖÖROHKEIM KUU

Esmaspäeval käisime lasteaiarühmaga teatris Hansukest ja Gretekest vaatamas. Mulle meeldis. Vaese puuraiduri pere oli nii ehe. Ja nõid läks sujuvalt ahju ja väljus sealt Haldjana. Kunstnikutööd lausa nautisin ja muusikat ka. Tore jõuluetendus. Õrnematele küll veidi liiga ehe.
Hiljem lustisime jõuluvana juures, kondasime võlumetsas ja nõiakoopas ning jälgisime kassipoegade puuritrikke.

Tore tabamine oli Avinurme jõulumaa. Elulaadikeskuses, mis ka erivajadustega inimeste päevakeskus. Nii ümbritses meie lasteaiarühma kari päkapikke- nii erilisi, kui tavalisi. Huvitav, et need nn. imelikud päkapikud olidki nagu päkapikumad. Teised seevastu pidid olema töömesilased, kes koos lastega kleepisid, kaunistasid, laule ja tantse õpetasid. Ning märkamatult jõululauda katsid. Kardemoni ja rosinatega kodumunakollast kringlit polnud aastaid saanud. Sobivad ruumid ja küünlatuli - ei mingit kommertsnänni ega vilkursinist.
Liina, see oli parem kui lõbustuspark! No mis võib veel suurem tänapäevakiitus olla.
Hobu vedas vankrit kirikumäele. Heinad lõhnasid. Äkki hakkasid kajama kirikukellad. Hobu langetas pea ja napsas kahutanud rohust mõned sügisesed õunad.

Homme on aiapidu. Eks ma kardan veidi. Jõulud talutares pole just Maingraft või Machinarium. Kui kuueselt noormehelt küsisin kuidas tal jõulutundega on, sain vastuseks: pole siin mingit jõulutunnelit! Vot nii. Iiigav ja titekas pidi kõik olema.

Ise tegin homsele vanale luuletuse. Ehk ta näeb läbi neti ja toob kingiks midagi valget. Näiteks valget und. Luuletus kukkus välja selline:

Talulastel polnud lasteaeda
nendel oli hästi palju OMA aega
kasvatajaks enamasti vanaema
palgatööl ei pidand käima tema

Nõuka ajal aiad tehti suured
lapsed kaotasid seal oma juured
hommikuti tihti karjusid
aga hiljem vaikseks harjusid

Nüüd on sootuks teised ajad
sõbralikud lasteaia majad
õnn on tulnud õuele,
otsi ainult ülesse.


Panen mulluse luuletuse ka kirja, see oli hellem:

Kui ikka usud jõulumuinasjuttu
ja päkapikusussiga sa lähed õhtul tuttu
kui ühe käega paitad
ja teise käega aitad...
kui keksukastis keksimist sa oled treeninud
siis arvan
oled kingi ära teeninud