esmaspäev, 15. juuni 2015

Kalamaja kanged 2


Kõhud täidetud tuli Toompeale ronida. Lihtsalt meie isiklik kokkupandud kava nägi ette külastada muuseumiööks valitud

Muuseumitund oli täis üllatusi. Kõigepealt kaasakiskuv jutustus  firmast Luscher ja Matiesen. Lugu algas sellega, et šveitslane Lüscher ja eestlane Paul Matiesen rajasid 1910 Moskvasse viinavabriku. Revolutsioon rikkus plaanid ja nii koliti Paul Matieseni kodulinna Tallinnasse
1920-st aastast imporditi Eestisse maailmakuulsaid jooke. 1929 rajati Toompeale üks Eesti suuremaid veinintehaseid, kus Matieseni kaubamärgiga valmistati aastas 400 000 l. veini. Paulil lapsi polnud ja nii saatis ta õepoja Dimitri Saksamaale õunamahla tootmist õppima. See kandis vilja ning peagi hakati kohalikest õuntest valmistama värsket kääritamata mahla. Eriti populaarseks sai naistele sooviatud madala alkoprotsendiga jook, mis olevat teinud põsed roosaks ja naised rõõmsaks. Kahjuks seda rõõmu jätkus 1940 aastani. Siis põgenes Lüscher sõja jalust kodumaale. Paul ei jäänud ootama, vaid lõpetas elu püstolilasuga. Dimitril õnnestus laevaga Rootsi jõuda.
Aga ma ei räägi teile kõike.
Seda teeb kolmveerandtunnine film "Mahlakuningas" (2014) BFM meediaosakonna tudengitelt. Ütlen vaid, et vana kaubamärk on uuesti patenteeritud ja veini tootmine jätkub

vaated olid vapustavad

Aga meid oodati sõidule
valida võis
see kollane oli TELLITUD...
selle juht tundus liiga noor
ja sealt ta tuli, punane unistus!
Algas tõeline nõukogude aegne trügimine. 
Eksite kui arvate, et jõudsime sihtkohta. Isegi Kalamajja ei viidud, vaid ringiratast tagasi. 
Aga ehk oli see uni, sest hommikul leidsime ennast...
mina jahtisin OMA
.......

aga branne veel otsis

...

...

Suure Jahiga oli kõht tühjaks läinud. Valisime kõige minimalistliku tänavakohviku. Ühe 70.st


Muidugi jäi kõht tühjaks, Seepärast otsisme uusi võimalusi

......
.....ja keldri tühjendusmüük
.....
:
inime ei ela üksnes leivast
.....

Kogu seda melu nähes tekkis järjekordne tahtmine koduküla tolm maha raputada ja Kalamajja kolida. Vaatasin siis kirka pilguga ringi.
Pole paha. Ühe ruutmeetri oleksin enda säästudest välja pigistanud. Aga kuna olen 1.63 pikk, siis laiusega oleks veel kuidagi hakkama saanud, aga pikkusega mitte. Tuleb leida uusi väljakutseid. 
kahjuks jäi välja selgitamata mitmes korrus st. mitmes oks?
ja veel üks lahke variant 
Sellises positiivses võtmes täna lõpetan. 
Pildistamiseks on luba küsitud. Ausalt.

3 kommentaari:

päevalill ütles ...

Annan märku,et loen.Mõnusalt meeleolukas.Eks Õhtuleht väga väikeses koguses (1 või 2 x elus)või ikka olla!

Hundi ulg ütles ...

Kui kõik on nii nagu kirjeldad, siis tahan vist Tallinnasse tagasi.

päevalill ütles ...

Meile,kes me Tallinnas ei ela,vaid käime seal chillimas,meeldib see linn väga.Nii palju võimalusi.Kunsti,kultuuri,massikultuuri,kaubandust(peaaegu kõik vajaliku oleme ju alati saanud poodidest,ka need,kes shoppamist ei armasta).Leidub ilusaid ja vaikseid kohti.Kaugelt mättalt vaadates ja Tallinnal külas käies näema seda selgemalt.