Kasvuhoone

Minu aias kasvas neli taime. Nad ilmusid sinna erinevatel aastatel, erineva väljanägemisega. Igaüks neist tahtis eri hoolt. Mõni nõudis, mõni palus, mõni nuttis, mõni vaikis mõtlikult ja mõnikord tegid nad seda kõike koos neljal erineval moel. Kastsin ja väetasin, kitkusin umbrohtu kui vaja, lugesin tarkadest raamatutest lisa ja talitasin neid iseenese tarkuse ja äranägemise järgi. Oli häid ja väga häid kasvupäevi, aga oli ka palju unetuid öid, mil vaja läks külmade kaitseks katet ja liigse päikese eest varju.

Esimene tulija oli ilus. Klaari palge ja selge silmavaatega. Õunake, mis õunake. Nime sai ka. Hõbedase.  Aastad läksid. Taim sai elujõu varakult. Küllap ta teadis, et mida tugevam ja jõulisem ta on, seda rohkem jätkub väetist ja kasvupinnast ülejäänutele. Nii lendas ta vaatama laia ja suurt maailma, et aasta pärast jälle kodumaal tagasi olla. See oli taim, kes ei tahtnud üksi olla. Oli ta ju suurest kasvulavast ja teistega koos harjunud. Nii leidis ta endale kaaslase, et oma kodu rajada ja pisikest taimenupsu kasvatama hakata.
"Mina ise" käis uhkelt ees ja teiste nõu polnud oluline. Mõni lihtsalt peab oma katsumused läbi katsuma. Nüüd, 36 aasta pärast on ta juured uude mulda ajanud. Teise tugeva kõrvale, sest nii tundus talle õigem. Uus taimeke juba kaks aastat kasvamas. Vahest ma mõtlen, et  kui tal see latv ainult nii kõrgel pilvedes poleks ja  allpool kasvajad ikka vaatevälja jääksid - siis oleks kõik korras. Samas, sai ta ju õiguse olla kolm aastat üksik esiktaim. Eks see andis õiguse olla nooremate suhtes kriitiline ja muretsev. 

Teine taim oli sündides  kilo kopsakam ja tema mullast välja murdmisel oli selge: Tomat, mis tomat. Ümar, punapõskne, mõnulev. Silma vaadates selgus, et seal taga pulbitses rahutu otsijavaim. Nime sai Astrid Lindgreni raamatu järgi. Endale omase. Oi ta oskas ennast sekeldustesse toppida! Ja ikka ja jälle rõõmsalt välja veereda. Laul lakkamatuks saatjaks. Süda õiges kohas, sellepärast. Lisaks muule said igasugu haigused teda kergelt kätte. Ja alati oskas ta nad seljatada.  Aastad läksid. Ikka tuli ta õhtuks koju. Turvalisust  otsima. Ja oma rõõmsa olekuga rõõmu andma. Lõpuks läks, sest oli leidnud kaaslase. Võsuga. Ei läinud palju aega kui juuri hakkas ajama uus tüdruktaim. Kuni...Kusagil kõrgel otsustati, et veel mõned õppetunnid saamata. Oleks siis, et lusikaga. Ikka kohe kapaga. Kasvuhoones läks väga pimedaks. Taim tuli ülikiirelt teise kohta toimetada. Vähemalt aastaks.   Ka aednik tegi kiire otsuse ning jättis hoone hooleta. Ta teadis, kus oli tema koht. Taevased tuuled juhtisid teed ja õhud õrnad õpetasid. Et ikka kunagi saaks õhtuks koju. Oma koju. Muld tuli vahetada, juured pesta nii seest kui väljast ja uus veri sisse panna. . Süda jäi taimel õigesse kohta. Rõõm ka.

Nii - kasvuhoones käis  kahe taime poputamine. Teisest sünnist oli möödas seitse aastat, kui ....üllatus! Ega kaks ilma kolmandata jää. Oioi oodatut. Kõigepealt tegi ta sellise triki, et keeras kuu aega varem enda teise poole ette ja otsustas olla uudishimulik. See saigi külmal talvepäeval teoks. Väike aga kange ja kõva väega. Nimeks  sai erilise. Kisa ja kaos olid igapäevasaatjad. Lemmikkoht oli istuval titel köögi kraanikauss. Vesi sisse, laps paljaks ja tund aega võisin kas õmmelda, kokata või raamatut lugeda. Hiljem proovisid vanemad vennad kasvava taime peal trikke. Tresuurile allumatu põgenes päise päeva ajal lasteaiast. Ja ei läinudki tagasi. Selgus, et ta oli tulnud siia ilma mind õpetama. Nii algas minu steinerpedagoogika tee. Näpuga  rida ajades, loengutes käies ja ennast tundma õppides.  40.ne ligi naine, kes nõuka süsteemis kujunenud, on uuele väga vastuvõtlik. Poeg, kelle lemmikvärv oli kollane ehitas legodest uskumatuid asju, joonistas, mängis klaverit, hiljem kitarri. Laulis ja laulab.  Kui kastan kasvaks kasvuhoones siis see ta just oleks. Pealt okkaline, aga seest pruun ja soe. Leidis noorelt kaaslanna ja kasvatavad nüüd kolme kastanimuna.

Niipalju mul jätkus tarkust ja tugevust, et kolm on küll kohtu seadus, kuid üksikust pesamunast võib tulla üks poputatud taimeke. 80-ndate lõpus tundsin, et olin ampsanud liiga suure tüki, aga mis teha. Kui pisitaimega koju jõudsime vaatas kahene titat minu süles, võttis siis enda jogurtilusika ja kopsas teisele otsaette. No nii. Hierarhia paigas. Teadsin, et see on viimane. Seepärast sai minu isa nime. Pisike ei nutnud. Vaatas maailma oma suurte suurte sinisilmadega, naeratas ja sai kõigi lemmikuks. Viieselt laulis: on siiski hea, on siiski hea, et kuningriiki valitsema ma ei pea. Küpsetas Waldorflasteaias kakukesi ja armastas õues joosta. Musterlaps igale emale. Hiljem kirjutas:
kasvan suureks kui puu.
elus õpin kõike uut,
sinu kõrvale jään ma.
Ja seda lubadust on pidanud. Rihmaga ka ei aja teda raja taha õnne otsima. Selle peale ta vilistab, oma armsas raamatupoes. Sekka laulab ka. Endal tal veel võsusid pole, aga on maailma parim ristiisa ja onu. Hindab väga peretraditsioone ja kutsub meidki korrale, kui püüame viilida. Natuke liiga sirge ja paindumatu. Tuul ja torm...kuigi mitte enam 17 vaid 25.  Tamm ehk. Noorelt ümar naerutõru, nüüd sihvakas ja kõige pikem.

Laste isa teadis, et andis neile nelja koosolemise tugevuse. Nii nagu oli teinud Anton Hansen Tammsaare isa kui oli lastele näha toonud hunniku keppe ja need ükshaaval pooleks murdnud. Võtnud siis uue sülemi ja palunud lastel see kogus korraga katki murda. Õppetund missugune.

Vana kasvuhoone on tühi. Klaasid vajaksid vahetamist ja talad toestamist. Uks kriuksub hingedel ja muld on kuiv ning viljatu. Ometi pole see nukker vaatepilt. Sest see on möödanik.
Vana Aednik paneb pähe oma rohelise kaabu, tõmbab selga lehviva seeliku, võtab kätte vihmavarju ja läheb. Kuhu? Lendama loomulikult. Uutesse paikadesse ja vanadesse mälestustesse.

Kirjutatud möödunud kevadel, nüüd veidi kohendatud


pilt 2014. a. volbrilaadalt lasteaias