ehk sõna siit ja mõte sealt.
Vaatasin ja kuulasin tänast pühapäevahommikust "Tõuse ja sära." No ei sobinud mitte. Ansambel "Soov". Ühesõnaga tänapäeva rahvalaulud pole minu laulud. Eriti veel, kui laulavad minuealised. Ma ei tea miks mul hakkab piinlik. Ei peaks ju. Veel piinlikumad tundusid Aunaste sõnad Asmerile: Sinu naine ei saa kunagi sinna ikka, et sa peaksid seda häbenema. Appi, ma pole kunagi 37 kooseluaasta jooksul arvanud, et mu mees peaks minu vanust häbenema. Häbeneda saaks näiteks käitumist, lohakusest tingitud välimust, kasvõi füüsilist puuet, aga et vanust...
Vaatan reedeti "Viimane tango Halifaxis" ja elan kaasa. Vanainimeste armastuse lugu. Üldse pole piinlik. Ilusasti välja mängitud ja kuidagi väga "elust enesest". Eile juhtusin kogemata "Merekarbiotsijate" peale. Naiivne, aga armas. Tõeline laupäevaõhtu lohutaja ja ajaviitja.
Täna saab me kallis lapselaps 13. Kui ta sündis, siis olin pea 45. Ma küll ei mõelnud, et kuidas siis nii - ma veel noor ja järsku vana. Võib olla sellepärast, et endal sündisid lapsed tänapäeva mõistes noorelt. Tööl paneb muigama kui mõni vanaema tahab tingimata, et teda lapse emaks peetaks.
Millised saated, etendused, raamatud rõõmu teeks?
Pigem oskaksin öelda, et mis kurvaks teeb. See, et mulle meedias pea iga päev meelde tuletatakse, kui kasutud on vanad ja kuidas ikka neile peab pensionit maksma ja igasuguseid soodukaid tegema. Mõnda seitmekümnest, hästi funktsioneerivat isendit demonstreeritakse kui imelooma. Kuuekümnene on "eakas naine, kes auto alla jäi" mõtlemata, et vanaduspension terendab alles kolme aasta pärast.
No natike nalja saab ka. Näiteks kui Õnne tänava Laine tolmuimeja ostis. Või kui ApelsiniViviani ema kirjade teel oma patuelust pihib. Vanaema Leila Säälik on pilvede all ka nii elutruu, aga Sirje väljub täitsa kontrolli alt.
Kui täna poole pealt "Prillitoosis" vanu filmikatkeid Voldemar Kuslapist näidati, siis mõtlesin, et ...no teate isegi, mida. Iga päev tuleb valmis olla.
Nii et pigem pühapäevaõhtune "Isa Brown" Ja "Hyacinth Bucket" kui meie näod, mis kõlavad tuttavalt. Ja muidugi igapäevane dr. Martin. Uudised ka, sest neli tundi televiisori vaatamist tuleb täis saada (Septembris 2014 vaatasid Eesti elanikud televiisorit keskmiselt 3 tundi ja 19 minutit päevas Emori uuringu järgi)
Aa, üks vägagi hea musta huumoriga teatritükk ka. "Leping" Rakvere Teatris. Mängisid Volli Käro ja Märt Avandi. Ja ega Uno Bossal ka viga olnud.
Raamatutest täna ei kirjuta. Mingi motoorne rahutus ei lase korralikult süveneda. Pealegi on neid uusi niiiiii hirmus palju, et isegi külakogus läheb orienteerumine raskeks.
Kahju, väga kahju, et minuvanuste blogimaania vaibunud on.
Uskumatu, kui pärast enda loo avaldamist blogimaale kolama läksin leidsin hr. Hundi reedese postituse "Kui vana on vana?" Mida sellest järeldada?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
11 kommentaari:
Need vanemad blogijad on vist enamasti näoraamatusse kolinud. Aga uusi on ka juures, näiteks Kultuuritarbija60+, ja mõned on jäänud ka peale Hundi ulu.
"Viimane tango Halifaxis" meeldib mulle ka.
Unustasin öelda, et ka Lummike on kindlalt olemas ja täiesti reibas. Ja neid on veel.
Ma just tahtsin ka imestust avaldada, et mis sügisene vanaduse mure meie "vanu-häid" blogijaid üksteise järel painab, alles Hundiulg lõpetas ja nüüd sina :)
Minul endal vana-olemisega nagu mingit kana kitkuda pole. Nagu sa ise väga sobivaid näiteid tõid, vana ollakse või sellesse suhtutakse vägagi erinevalt. Ilus näide selles osas on tõesti Halifaxi tango. Aunaste eputav noorusliku väljanägemise ülistus mulle küll korda ei lähe, või ka mõne teise mulle võõra inimese suhtumine. Oma sõprade-tuttavatega aga vananen ma koos ;)
Mind ka ei koti Aunaste taktitused, aga näosaadet vaatan ikka.
Mina ennast liiga vanaks ei pea, aga nooreks ka enam mitte, sest siin Pärnus olen paljut elus juurde õppinud.
Vanemad prouad, väga kenad ja soliidsed, ehkki võib juhtuda, et ühe või kahe kepiga.
Ja üllatavalt palju hügieeninõuetest mittekinnipidavaid mehi(vanus määratlematu). Muidugi ei moodusta nad omavahel paare. Minu sümpaatia kuulub esimestele.
Ma arvan, et iga pole üldse tähtis.
Minua arvates on Aunaste alati selline provokatiivne olnud...ma ei usus, et ta ise nii arvab...aga ta tahab shokeerida...ja selle läbi justkui näha inimese reaktsiooni ja vastust.
Nii armas oli jälle minu meelest see koht, kus Arunaste lapselapsele kingitava Armastuse pildi kohta (mitte siis kassi, vaid just idee poolest)Kunilalt arvamust päris ja lõpuks nii armsasti ütles, et kassi silmad ju ometi ei valeta....
Ma ei tea, mulle ikkagi Aunaste meeldib, ta on siiski usutav ja aus.
Eilne "Isa Brown" võttis küll kauaks ajaks sealiha isu ära.
aitäh, et loete ja kommeneteerite. Anonüümsega tahaksin lähemalt tuttavaks saada.
Aunastega on mul nii ja naa. Tal vist oleneb vestluspartnerist. Asmer versus Kunila näiteks :)
Appike, mis mõtted! Sa nii noor alles, pole veel 60 täis. Ela ja sära... seda sa ju oskad!
Mulle Aunaste ei meeldi. Ei meeldi tema kunstlik reibas oleks ja soov inimesi shokeerida (mis minu meelest enamasti ebaõnnestub).
Kui aus olla, siis ei vaata ma eesti sarju enam üldse.
Vanus on meil üldse suhteline asi. Kui kevade jäi Pääskülas mees rongi alla, siis kirjutati ajalehtedes: NOORMEES jäi rongi alla (noormees = 39aastane). Kui paar nädalat hiljem jäi samavana naine auto alla siis oli lehtedes: KESKEALINE naisterahvas jäi auto alla (keskealine = 38aastane).
Nii, et tundub, et meestel ja naistel on see vanuseasi selline lahtine. :)
Edu ja jaksu :)
Nonäedsasiis!
Lugejaid ja kommenteerijaid igava vanadusteema puhul küll
Postita kommentaar