Tahtsin selle Virumaa Teataja paberlehe loo kindlasti enda blogis avaldada.  Just Rasmuse lõpulause pärast, mis minu jaoks haakub teisipäevase vapustusteemaga.


Robotid panevad silmad põlema ja käed värisema

Eva Samolberg-Palmi  Virumaa Teataja 25. okt. 2014

Teismeiga pidi olema aeg, mil noort inimest miski ei paelu, kõik tundub igav ja mõttetu. Kui palju selles väites tõtt on, oskab öelda ilmselt vaid eriteadlane. Sõmeru noortekeskusesse kogunenud robootikahuviliste silmad aga põlesid huvist ning käed värisesid erutusest.
Põhjus, miks üha popimaks muutuva alaga tegelevad kooliõpilased üle maakonna Sõmerule kogunesid, peitus ülemaailmse programmeerimist ja tehnoloogiaharidust propageeriva ürituse “Code Week” raames Hariduse- ja Infotehnoloogia Sihtasutuse korraldatavas konkursis “Tuleviku õpperuum 2050”.
Maakondlikust eelvoorust võttis osa kuus aktiivsemat maakonna kooli, kokku viisteist võistkonda. Näha sai tehnikahuvilisi Sõmerult, Haljalast, Uhtnast, Rakverest, Väike-Maarjast ja Rakkest. Nimetatud olgu, et neis koolides on robootikute kokkukäimine suure au sees.
“On meeldiv tõdeda, et see asi on meil tõsise hoo sisse saanud,” rääkis ürituse peakorraldaja, Rakvere põhikooli IT-juht ja robootikaringi juhendaja Rasmus Kits saalitäit sagivaid lapsi vaadates.
“Teine põhjust, miks me siin oleme, on kahtlemata koostöö,” lausus Kits ja lisas, et robootikas on väga tähtis meeskonnatöö ning oskus oma võistkonnaliikmetega arvestada.
Kuigi robootikute päevale andis tooni võistlusmoment, polnud see ei korraldajate ega ka laste meelest kõige olulisem. “No mina sain linna läbimise võistluses disklahvi, sest robot läks käest ära,” rääkis üks Uhtna poiss.
Robotite valdamise oskus on sama oluline kui nende ehitamise ning programmeerimise oskus. Väike-Maarja noorte sõnul on robotit ehitama asudes üsna suur lootus, et asjast midagi ikka välja tuleb. Programmeerimine on aga juba iseasi ja seda peavad kõik raskeks.
Kui saalis ringi vaadates jäi silma, et poisse ja tüdrukuid oli masinate kallal askeldamas enam-vähem võrdselt – siiski kerge ülekaaluga poiste kasuks –, siis robotite ehitamine oli usaldatud peaasjalikult poistele, arvutite taga programmeerimisega tegelesid aga tütarlapsed.
Haljala gümnaasiumi haridustehnoloogi Maris Maripu sõnul on robootikud nende koolis tegutsenud paar aastat ning võib kindlalt väita, et stereotüüpse alaga tegemist ei ole. “Tänapäeval pole ju enam seda, et oleks poiste alad ja tüdrukute alad. Kõik teevad kõike,” rääkis Maripu Sõmerul.
Kuigi võhiku silma järgi nägi suurem osa roboteid välja kui keskmised traktorid, on igal robotil tegelikult oma eesmärk. Linna läbimist ehk kindla raja läbimist kiiresti ja rajalt kõrvale kaldumata saab teha küll igasuguste masinatega, kuid takistuste ületamiseks sobivad need, millel võimsamad roomikud.
Linnarajal disklahvi saanud Uhtna robootik sõnas küll, et kõige tähtsam on siiski käteosavus ja kiirus.
Teine popp võistlus, kus samuti palju osavõtjaid, oli sumorobotite heitlus. Sisuliselt nagu heitlus ikka – on sumoring, kus robotid omavahel tõuklevad ning tugevam nõrgema ringist viimaks välja surub.
Rasmus Kitse sõnul toimus robootikute kokkutulek maakonnas sellises mastaabis esimest korda, aga nähes, kui palju lusti pakub see noortele, tasub püüda kokkutulekust traditsioon kujundada.
Rasmus Kits ise sattus robootika teele puhtalt juhuse tõttu pealinnas, kus põnevat ettekannet kuulates otsustas ka ise koolituse läbida. Seejärel otsis ta toetajaid, et osta robotid. “Praegu tegelen robootika huviringiga Rakvere põhikoolis, Sõmeru noortekeskuses ja Uhtna põhikoolis,” kõneles aktivistist mees, kes jõudumööda abistab ka koole, kus alles püütakse robootikaringi käima saada.
Kitse sõnul on see esialgu muidugi raske, kõige keerulisem osa on leida raha robotikomplektide ostmiseks, mis läheb üsna kalliks. “Laste huvi on meeletu. Rakvere põhikooli näitel võin öelda, et kui koolis on 203 õpilast, siis robootikaringides käib praeguse seisuga 39,” kõneles Rasmus Kits ja lisas, et tegelikult on nõudlust rohkemgi, sest lastevanemad on tema poole pöördunud ja küsinud, kas ka nende järeltulijad saaksid ringis kaasa lööma hakata.
“Lapsi ei tohi kaotsi lasta, see on väga oluline. Pärast nad ei tule enam tagasi,” lausus robootikajuhendaja lõpetuseks.
Piltidel Rasmuse robotlambad suvisel Sõmeru lambafestivalil