Ära tee nägu, et pole sinu pidu (Gustav Ernesaks)

Pühapäevasele peole pinges ja pungil p(b)ussis piineldes puudutasime. Omasid ja mitte veel omasid. Oli ootusärev ja suur soov ruttu kohale jõuda. Teist varianti polnud. Muidugi jäime hiljaks. Ikkagi Tallinnast. Otsisime busse. Koos sadade puudutajatega leidsime nad terminalist. Lähedased Rakverest jõudsid juba paar tundi varem. Mõned tallinlased ka. Nu väiksed lapsed tõusevad ju koidu aal. Mitte nagu meie. Eriti,  kui tuttu saadud sama päeva ....öösel kolme paiku.


Sest laupäeval, pärast kontserdi lõppu, olime täpselt 00.00 (nullnullnullnull) Oru peatuses ja täielikus infosulus. Teised ka. Linna infotelefon ütles mulle, et trammid käivad. Mina vastu, et siin pole ju rööpaid. Eks siis läksime neid otsima. Rööpad leitud levis info, et trammid meil enam ei sõida ja bussid veel ei sõida. Kell oli 00.25 (nullnullkakskümmend viis). Teel toimus midagi kummalist. Politsei ja kiirabi kohalolek tekitas kõhedust. Hiljem lugesin, et üks naine aidati sünnitama. Oehh, õnneks ei mingit avariid. Kulgesime bussipeatuse poole, kui järsku nägime: Trammmmmm! Oli selline tunne nagu roolis oleks vähemalt Edgar olnud. Nii suur rõõm. Ei pidanudki Hobujaamas lubatud Pjõhjatjallina bjussi ootama. (infoliin). Rõõmus tramm korjas peale pidulisi. Me ei teadnudki, et öörongkäik pidi ka olema. Kulgesime Linnahalli statoili. Veel üks kultuurikilomeeter ning kodu, kallis sõbranna kodu!!! Avasime koos kahe valiklauljaga pauguga pudeli ning pidasime laupäeva lõppenuks. Kell oli 02.34 kui teki alla pugesin. Teisest toast kostis äkitsi küsimus: kuule, aga milline laul sulle ikka kõige rohkem meeldis? Vaiki, õnnetu, homme on jälle päev. Ja kuidas ma saingi vastata, kui laupäevase kontserdi kõik laulud olid niivõrd head ja niivõrd õigesti valitud. Ja mida tean mina, keskmise muusikalise haridusega teie kahe, valikkoori naisega võrreldes. No eks ma siis veidi ja mõttes kritiseerin mehi. Sest ühtegi meest toas polnud.


Kogu laupäev oli olnud suurepärane. Saatemeeskond: Poeg 2 ja Poeg 4 koos Mi 2 ja Tirtsuga. Minu tagasihoidlik isik transporditi peaaegu kaare ette rongkäiguga kohtuma.
Kõigepealt kohtusin muidugi lapselapsega Tallinna koorist. Hüüdsin nii kuis jaksasin.

Branne tuli rongiga, või peaaegu

Siis tuli tükk ootamist, sest tähestik ikka sama koha peal

 Mini jõudis kampsuni valmis kududa

siis nad tulid! Pea tundus kuidagi väsinud seekord, aga mis ma ikka vingun

See eest omad olid rõõmu täis. Silmadega sai puudutada ka. Pilguga paitada.

Tehtud! Võis veidiks õue(õlle)-alasse siirduda. Radler oli joogikaardil ja ilm meeldivalt lõunamaine.

Esimeste helide saatel läks fotokas tuttu. Ta oli mul terve päev sõnakuulmatu ja vajab praegugi ravi. Vähemalt kolm värvi jäid alles.

Istekoht oli pojal minu jaoks kaasa võetud. Teisaldatav. Esimene ja kolmas poeg olid ka koos pesakondadega. Kusagil. Tuhandete hulgas. Puudutasin neid mõttes. Erinevate laulude ajal erinevalt. Telepaatiliselt. Veelgi soojem hakkas.
Ei saanud tükk aega aru, miks mul just meeste partiid peas kummitavad: maa tuleb täita lastega ja laulude ja lastega ja... No kui ikka kolm kodus korraga harjutavad, siis midagi jääb külge ka.

Ajalugu puudutas lõpulooni välja.
Eriti Alole mõeldes. Kurb. Ka tema oleks võinud tribüünil koori ja rahva ees kummarduda. Miks me ei oska omasid hoida ega õigel ajal puudutada? Juhan Liivi peeti tema elu ajal ullikeseks, aga laulame tema luulet ikka veel. Olgu-olgu - enam ei nuta.
Lõpulaulu kordus koos kõige pikema poja sooja puudutusega andis tunde, et....

...aeg annab arutust ja laupäevale järgneb pühapäev. Alati.