pühapäev, 5. jaanuar 2014
Kõik blogivanaemad ühinege!
Lapselapsed on elu õied! Siduge nad punti ja viige vanaema juurde. Umbes selline mõnus sõnum levis kunagi FB-s. Pean kohe ütlema, et siit ei tule kurtmis- ega virisemislugu. Läbi nalja ja tõsielu proovin lihtsalt vaadelda, mõtteid jagada ja järeldusi teha iseenda kogemustele tuginedes.
Soovid ja suutlikus
Kui peale pikki aastaid täiskohaga lasteaeda tööle läksin kurtsin ühel päeval 30 aastasele arendusjuhile: Mulle väga meeldib mu töö, aga olen peaaegu kaotanud võimaluse lapselastega tegeleda. Ta vaatas mind mõistmatult ja vastas: Aga sul on ju nädala lõpud ja pühad!
Oot, oot, siia ongi mõte maetud, tõdesin.
Kui tihti, et oleksid õnnelik ja kui harva, et jääks ka nn. enda kvaliteetaeg? Aeg aktiivseks puhkuseks, majapidamistöödeks ja niisama lebotamiseks st. omaette olemiseks.
Muidugi on argipäeva õhtud, aga siin tuleb mängu - üllatus üllatus - Väsimus. See V tähega sõna tuletab meelde teist, mille nimi on Vanadus. Ei, ärge nüüd hakake seda ümber lükkama. Kindlasti on pensionieelikvanaemasid, kes ööpäev läbi teevad karjääri, kokkavad, küpsetavad, loevad muinasjuttu ja sibavad põnne püüdes mööda kodu nagu oleks neil kümme paari käsi ja jalgu ja sada suud. Mina nende hulka ei kuulu. Tööst ja unest allesjäänud neli tundi kaob nigu niuhti. Kaob nii planeerituna kui ka planeerimata. Pealegi olen ma kohutavalt aeglane, sest igasugu töid tehes ma mõtlen.
Suure tüki neelab arvuti. Nii hea ju lapselaste pilte vaadata. Pilt ei jonni, ei sunni, ei vaidle - aga pilt ei kallista, ei vaata sulle säravate silmadega otsa ega tee pisikesi ja suuri põrsatempe. Ja nii tulebki igatsus ja süütundele koputamine. AK (Abi Kaasa) aitab veel kaasa: no muidugi, sulle ju võõrad lapsed tähtsamad. Ja nii nutadki padja märjaks.
Kehva vanaema sündroom
Ah, lähed brannedega teatrisse! Nojah, ega sul ju pole muud kui ullalla-trillala. A lähed ujulasse! Nojah, ega sul pole ju muud kui...Näe, sellepärast lapsed ei tulegi koju, et sul pole ju aega...Süütunne saab jällegi süüdatud. Peaasi on kodus paigal püsida. Ja lapselaste tulles võib nad ju sujuvalt teleka ette teisaldada. Või arvuti. Olenevalt vanusest. Nii AK tavaliselt teebki. Mugav koosolemise viis, mis mulle ei sobi. Mina tahan kohtumiseks valmis olla. Puhanud, heas tujus, kena välja näha ja mitte minia ees koristamata kodu pärast piinlikust tunda.
Külaskäik kui rõõm
Olen piisavalt egoist, et tunda rõõmu külaskäigu etteteatamisest. Ja olen piisavalt närveldaja, et "üllatus-üllatus, me hakkasime teile külla s'õitma " tõstab mu vererõhu kõrgeks. Eriti, kui veedad bidžaamapühapäeva menukraamatuga või filmide järelvaatamisega. Või põletad eelmise veiniõhtu jälgi. Kuidas end mõne tunniga ümber häälestada- vot selles on küsimus? Ja kui tullakse mitmeks päevaks? Siis peab meeskonnal olema supertunnetus. Loomulikult laabub kõik. Lapsed teavad vanemate tühja külmkapi sündroomi ja mis ikka rohkem rõõmustab kui mõnus söök.
Kui vana on vana ema?
Saja aastaga on vanaema roll niipalju muutunud ja on praegugi pidevas muutumises. Mina näiteks sain esimest korda vanaemaks 45-selt. Minu ema 50-selt, minu vanaema 55-selt
Järgmistega läks pea kaheksa aastat. Ja nüüd on nimekiri selline
Johanna 12
Kaasavaranoormees varsti 14
JR 4,8
MA 4,6
LJ 2,4
J 1.6
LM 0,6
ja Ristipoeg A 4,5
Ja muidugi mitte ühes peres. Nii et, ainest jätkub.
Sellepärast otsustasingi blogivanaemade poole pöörduda. Ühineme ja kirjutagem oma lugusid. Nii endale, kui teistele.
P.S lugu alustasin eile hommikul. Vahepeal järgnes rõõmus kolme lapselapse laupäevakülaskäik. A kuidagi sain ikka asjaga ühele poole. Kuigi oleksin tahtnud veidi .....stiilsemat ja humoorikamat. Aga küll jõuab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
23 kommentaari:
Minul on ka koos kõige vanema lapselapsega mõnus nädal veedetud. Sain vanaemaks täpselt oma 40-dal sünnipäeval.
Käisin küll ka terve selle nädala tööl, aga jõudsime ka päris palju asju koos teha. Juba see ühine piparkookide küpsetamine oli seda väärt, et koos olla.Ja kõige viimasel päeval tegime veel pika jalgrattamatka.Kes enne on 5 jaanuaril jalgrattaga nii palju sõitnud?
Lastelastega veedetud aeg on hoopis midagi muud kui enda laste kasvamise ajal.
Näed, ongi juba üks vahva vanaema kinni püütud!
Aitäh ärevil neiu! vaatasin Su pilte ja neist kiirgas palju ühistegemise rõõmu.
Ka meie Johanna veetis pea 10 päeva meil koolivaheajal. Oli mulle juba nagu sõbranna eest.
Sinu energia on imetlust väärt. Kas sul on rohkem lapselapsi, kui saladus pole?
Mu pikk (salvestamata) kommentaar lendas korstnasse...
Ütlen praegu uuesti vaid seda, et tubli oled, Emmeliina, et vanaemade jutu otsa lahti tegid, loodan, et teisedki sinu järele joonduvad. Ilmselt homme kirjutan ka ise pikemalt oma vanaema-olemise muredest ja rõõmudest.
jess, Bianka
(mis sul viimasel ajal nende kommentaaride kadumisega...nagu mingi kotermann möllab :(
ootame lugu :)))
Mõnikord, kui mu kommentaar kaotsi läheb, näen selles nagu vihjet, et juu siis ei pidanudki seda ütlema, mida tahtsin. Nüüd aga polnud küll kahetseda midagi, et ei peaks seda ütlema või nii, aga seekordne kommentaari kaotsiminek lükkas takka, et ma uuel aastal ikka edasi blogiks. Saatuse sõrm :P
Seda tahan küll nüüd ja praegu imetlevalt sulle välja ütelda, et kuna sinul on neid lapselapsi meist kõige rohkem, siis annab kohe kokku lugeda. Oled väga tubli vanaema olnud, ma vist ei jaksaks ennast nii paljude vahel jagada :D
Hakkasin nüüd oma kommentaari eelvaatlust tegema... ja jälle tekkis paus, mille jooksul jõudsin juba mõelda, et pagan küll, oleksin enne pidanud tekstist "copy" tegema, et kas ma ükskord ei õpi oma vigadest :P Aga siiski seekord läks õnneks ega tulnud seda veateadet "error 404" või mis ta oli ;)
Mul on 6 aastane Joosep ka, kes seal kuuse all oli ja loodan, et minu lastelaste arv peagi täieneb ning jõuan sulle järele. Minidel on nüüd koolid läbi, majaehitus läheb kevadel uue hooga käima ja siis on aega ka laste peale mõelda.
Aitäh, Bianka. Eks ma siis blogivanaemade välimääraja järgi ole rohkelapselapseline :D
Neiu - õige jah, teine muidugi ka veel. A sa meist noorem ka :)
Mina olen noor küll, aga mu lapsed on ju vanad ja poistel võiks ammu olla juba omad lapsed. Noorem muidugi õpib veel ja tal on aega veel.
Võin vabalt öelda, et olen üsna kehv vanaema
Ma ei suuda poolt seda, mida suutis minu ema
4 korda päevas süüa teha
Elamine puhas kui prillikivi
Aiamaa korras loomad hoolitsetud
Lapsed puhtad ja korras ja tegeldud, luges joonistas meisterdas ja laulis nendega
Kõik käis nagu kellavärk
Tunnike peale lõunat ta puhkas ja siis tormas edasi lapsed kell 9 voodisse ja siis veel luges paar tundi, varahommikul jälle jalul.
Mina nii palju ei jõua ja loodan, et olen ka kauem oma lastega maa peal kui mu ema.
Mina panin lapselapse lasteaeda ja mitu korda olen mõelnud et oleks ma jaksanud ikka ise temaga tegeleda
Täitsa jama on tema käitumise ja keelekasutusega.
Kodus oli ta palju parem laps.
Aga siis oli nii, et mul enda jaoks ei jagunud aega ega ka puhkamiseks, olin kui orav rattas ja paras närvipundar.
Nüüd on päevad igaühe oma tegevusteks ja õhtuti ja nädalavahetustel saame pikemalt kokku.
Tööl ma enam käia ei suudaks olen selle kodus olemisega nii viletsaks muutunud.
Pikka päeva tööl olla ma ei jaksagi enam, muudkui sutsutan, tunnike üht asja ja tunnike teist.
Kui lapselapse paar päeva ära oli kodust, siis tagasi tulles avastasin , et kui armas ta ikka on.
Nii nagu Joanamari, olen minagi mõelnud, et kuidas meie emad jõudsid.
Aga neil polnud arvutit ja internetti ja rohke kaubavalikuga kaubanduskeskusi ja nii ohtralt võimalusi sõbrannedega suhelda.
Neil oli kodu ja pere.
Sulaselge diskrimineerimine...blogivanaisade võiks ka võimalus olla....punti võtta..
Ma olen käsi, kuigi mul on ainult 2 lapselast ja needki alles õrnas eas.
Vähemalt ühe postituse teen algaja lastehoidja memuaaridest.
Tubli, et algatasid väärt asja!
Ma just tahtsin mögisema hakata, et kas nagu vanaisasid enam polegi olemas ega elus, aga SK jõudis JÄLLE ette! Mina olen....igatahes!!
alustan lõpust:
Mingi "tondipüüdja meetodiga" õnnestus SK-l siia meelitada blogivanaisa Konn.
Ühesõnaga praegu on meid vähemalt viis vanaema ja üks vanaisa :D
Suur saak, suur saak!
Tyyp ja veidi Joanamari ka: olen see, kes vastu vaidleb. Minu alevis elav ema läks tööle, kui olin kahe kuune ja mulle võeti hoidjaks vana ja kauge sugulane. Hiljem täitis seda vanaema või olin üksinda kodus. Ema töötas kontoris ja laulis ansamblis ning segakooris.
Vaat vanaema oli tõesti kodune, ei töötanud ja kasvatas loomi ning haris aiamaad.
Aga ema roll muutus sujuvalt seoases pensionile jäämisega tubliks vanaemaks ja on kestnud 30 aastat.
Nii nagu meie oleme erinevad, nii meie emadki. Minu ema oli just selline nagu ma kirjeldasin.
tyyp, seda ma räägingi, et vanaemateema on huvitav teema läbi aegade. Ilmselt oli 60.ndatel rohkem koduseid naisi, sest paljudel olid siis veel loomad. Näiteks minu ämm oma lasterohkusega ja loomadega oli kodune ema, aga vanaema vanuses läks kolme kohaga tööle ja nii polnud mu lastel isapoolset vanaema st. temal polnud nende jaoks kübekestki aega. Nüüd on juttudest selgunud, et nad isegi ei mäleta teda...
minu lapsed mäletavad oma vanavanemaid ebameeldivatena
alati kamandavatena, kurjustavatena või tõrjuvatena
mina tahaks olla teistsugune
mina ise mäletan oma vanaemasid toredatena, vanaisad aga see vastu olid ka tõrjuvad ja kurjustavad
emapoolsest on vaid väike katke, aga isapoolsega oli alailma üks tõestamise värk
minu ema ei olnud tunnustatud minias ja seda oli koguaeg tunda ja ema püüdis südamest end tõestada
ja läks enneaegu hauda
mina püüan olla targem oma esiemadest :)
Emmeliina, mitu lapselast Su ämmal kokku on?
no näed, Joanamari - ega "ordnung" pole alati see kõigekõige tähtsam. Saab ka olla lihtsalt tore vanaema :)
Tyyp - tagamõttega küsimus :P
Mu ämmal oli 10 last 22 aasta jooksul st. 1944 - 1966
ja 15 lapselast aastatel 1967-1989
(neli meie omad)
aga see, et vanaema kogu aeg tööl oli (kaks valvuri ja üks koristajakoht pluss raha eest kudumine) eemaldas meid lõplikult temast. milleks minna külla.
ega tema meie lastest puudust tundnud. kolm nooremat tütart teisaldasid kenasti oma vallaslapsed vanematekoju.
arvad, et minus räägib kibestumine. Ei, pigem on mul oma mehest kahju. Kodutunne...Lapsed ei vastuta, aga kannatavad.
Ei mingit tagamõtet, lihtsalt uudishimu.
Minagi tahaksin olla lastelaste tulekuks valmis, aga kui vähegi võimalik, jooksen ka lühikese etteteatamise peale lapsele lasteaaeda või kooli järele.
Meie peres on vanaemaks saamine läinud hoopis vanemasse ikka. Minu vanaema oli minu sündides 42, ema sai vanaemaks 48 selt, mina olin juba üle viiekümne.
Minu vanaema oli kõige lahkem ja rahulikum inimene, keda ma üldse tean. Kahjuks oma lastelastega ( 8 ja 4a ) ei suuda alati riidlemata hakkama saada.
aitäh naine50 oma juttu jagamast.
jälle üks huvitav vaatenurk: pole tähtis, kui vana on vanaema, ka noor vanaema võib olla lahke ja rahulik.
Nii et ikka hea, kui vanaema elab noorte läheduses - kontaktid tihedamad ja abi lähem. sõidukulud ka väiksemad. samas, kui lapsi mitu ja lastelaste arv kasvab, siis see üldjuhul ei toimi.
Postita kommentaar