Teisipäev, 13. november 2012

Õhtuks koju V

Olen oma jutujärjega  alguses st.tänases päevas. Eile, õhtupimeduses koju sammudes kasutasin isiklikku statistikat ja tegin järeldusi milleni on kindlasti sadu inimesi enne mind jõudnud: mida vanemaks saan, seda rohkem surmasid eluteed riivab. Osa neist puudutab valusalt, osa võtad kui ajaratta paratamatust ja osa on isiklik lein. On noorte inimeste minekuid, mis tunduvad ülekohtused, sest inimene lihtsalt oli sel hetkel kohal, on neid, mil Vikatimees asetab käe haigusest puretud kehale ja ütleb: sinu aeg, sõber.

Noore tüdrukuna lugesin emale kingitud nn. eestiaegset raamatut "Bibi Taanimaal" See koos piltidega oli üks mu lemmikuid (Kahjuks jäi majarüüstajatele ette ja kätte). Ainuke kole koht selles oli algus. Mäletan neid ridu siiamaani: Tasa, tasa - surm läheneb...Ja seda tunnet, mis sundis ikka ja jälle uuesti õhtuhämaruses lauta jooksma ja kõvasti hüüdma: vanamaa, kus sa oled?

Pühapäeval- isadepäeval kasutas Poeg 3 mu arvutit ja tema imestus oli siiras: ema, ole normaalne!!! sul on desktopil kataloog surnuaia pildid????Noore inimese tavapärane reageering - arvan.

Aeg antud elada, aeg antud surra...Zeit zu leben, und Zeit zu sterben (Remarque)
...Aeg seatud elada, aeg seatud surra, aeg musta mulla all magada (Gustav Suits)

Ja nii on minul aeg antud edasi uurida ja kirjutada. Et surnud ei mõjuks elavaile häirivalt, tuleks ennast õpetada. Nii läbi kogemuste, aga parem ikka ka läbi teadmiste. Viimane kultuurišokk tabas mind mõni nädal tagasi Tapa muuseumis, kui muuseumi töötaja rääkis Tapa vana kalmistu rüüstamisest nüüdisajal. Ühesõnaga mida rohkem vabatahtlikud haudu ja raudriste puhastasid, seda kiiremini need metalli kokkuostu viidi. Meenub vanaema õpetus: lapseke, surnuaial ei nopita lille ega panda suhu maasikat. Surnuaed on surnute jaoks, sealt ei võta me midagi kaasa. Mis siis nüüd on "maapealsetega" juhtunud? Kas koerakoonlaste võidukäik? (Herta Laipaik "Koerakoonlane" )
Üha sagenevad surnuaedade rüüsted ja rüvetamised, vargused ja vandaalitsemine.
Või "pole midagi uut siin päikese all" Kas mõjutab käitumist see, et matustest on saanud äri ja üha vähem võtavad lähedased osa lahkunuga seotud kombetalitustest sõites kohale vaid napiks paariks tunniks? Kas mõjutab see, et vend ei tunne venda, isa poega, ema lapse isa jne. Anonüümsus ruulib? Samas on googel ja geni ja FB ja miks mitte ka blogimine meid justkui rohkem avaliku elu tegelasteks teinud? Isiklikult arvan, et ainult surnuaedade kaardistamine ja korrastamine, hauaplatside omanike otsimine ja lubatähtede välja kirjutamine on ainult poolik lahendus. Või tahame me, et meie surnuaedega käitutakse nagu ühes inglise külas: maa hauasammaste vahel lükati siledaks ja külvati ilus inglise muru, et "silmale oleks hea ja ühtlane vaadata". Meie praegusaegsed kirikuaiad ja surnuaiad on muinsuskaitse all. Mida see tähendab? Kes peab neid kelle eest kaitsma? Palju küsimusi ja vähe vastuseid. Väga isiklik teema ja kriitika tundub kohatu. Kellele näivad kunstlilled maailma kaunimad, kes rehitseb oma lähedase kalmukest üle päeva ja kes laseb surnutel rahus puhata. Kuigi vahest nii rahus, et pealekasvanud põõsaste alt ei leia mahakukkunud hauasammast või mädanenud risti üles. Mida teha hoolitsemata haudadega? Sel suvel omandasin järgmise dokumendi

Sinna on maetud vanavanaema ja vanavanaisa. Emapoolsed. Kaks otseselt meie perele kuuluvat platsi on veel. Need on ema nimel. 

Aga üks teine ja veelgi ajastuhõngulisem teema on veel. Kusagilt on meelde jäänud ühe inimese küsimus: ta suri juba mitu kuud tagasi, kas ta on nüüd ka maha maetud? Sellepärast olgu siis järgnev arutlusjutt kirstumatusest ja urnimatusest.
Appi tuleb järjekordselt Aliis Kiikeri magistritöö lugemine.
Miks on hakatud loobuma sajanditepikkusest kirstumatuse traditsioonist urnimatuse kasuks. Mis ja kas muutub sellega seoses meie matmiskommetes?
Surnu kremeerimine ei tähenda automaatselt urni maha matmist. Urn võib jääda kaminasimsile, tuhk võib olla kotikesega kaelas või käekotis jne. jne. Nii ei saagi tegelikult rääkida ainult kahest erinevast matmistüübist vaid eelkõige kirstumatusest ja kremeerimisest.

Krematsioon ehk tuhastamine on surnukeha põletamine, mis toimub selleks vastavas hoones krematooriumis. Põletusprotsessi käigus moodustub u. 2 kg. tuhka, mida hoitakse vastavas nõus ehk urnis. (Vikipeedia)
Esimesed krematooriumid avati 1874 Londonis ja Haagis. Põhjus ilmselt üha suurenev surnuaedade vajadus ja kirikuaedade ruuminappus. Ja sõjad. Ja üha kasvavad suurlinnad. Just need panid kiriku pikkamööda leppima kuigi Rooma katoliku kirik legaliseeris tuhastamise alles 1963.a.
Ka kommunistlik kord ei tunnistanud surnute kremeerimist. Sellepärast ei tulnud see nõukogude liidus kõne allagi.
Nüüdisaegses Suurbritannias kremeeritakse 70% surnuist. Sellele eelneb väike kiriklik ja privaatne teenistus kabelis. Hiljem võib järgneda urni matmine preestri juhatamisel või tuha asetamine kolumbaariumisse.
Kolumbaarium - tuhaurnide hoidmise ruum või vastav ehitis (Vikipeedia)
Jätkuvalt on populaarne 1940.ndatel moodi läinud tava puistada tuhk mäletsusaedesse.

1966.a Stokholmis välja antud kirikuliikme käsiraamatu järgi ei ole krematsioon kristliku maailmavaatega vastuolus: side mullaks ja tuhaks saanud põrmuga ja ülestõusmise ihuga ei ole materiaalne. seepärast ei keela kirik surnu põletamist (EELK 1966)
Nii võtsid Eesti kirikutegelased eelkõige aluseks väliseestlaste suhtumise, sest kui 1990-ndatel hakati Eestis kremeerimist kasutama, siis pidi ju kirik midagi ütlema. Ja nii hakati urnimatuseid aktsepteerima ka kiriku poolt. Põletusmatust soovitatakse korraldada koos ärasaatmisega kirikus või kabelis, kust siis puusärk viiakse tuhastamisele ja hiljem urn sängitatakse maapõue eraldi vaimuliku talitusega.

Eestlased on viimaste aegade uurimuste järgi segu luterlusest ja maausulistest. Aga mitte kõik maausulised ei poolda kremeerimist krematooriumis, sest see läheb oluliselt lahku tuleriidal põletamisest. Maavalla Koja eestseisja Ahto Kaasik on välja pakkunud tuha hiide matmise kombe kusjuures matmispaigale istutatakse hingepuupuu.  Ta on öelnud, et mingil moel on ju surnuaiad ka hiied, ainult need tahvlid ja ristikesed... (Kaasik 2007)
Lääne Euroopas koguvadki populaarsust moodsad hiied, nn. matusemetsad. Eks aeg näitab, kas ka varsti meil...
Maausulised soovivad, et lahkunu oleks ümbritsetud hoolivatest inimestest ja kogukonnast.
Meie seaduse järgi tohib surnut küll kodus riietada, kuid tuhastada üksnes krematooriumis. Seega tuhastamist küll soovitakse, kuid viis ja paik pole vastuvõetavad. Mida siis teha, küsib oma töös Aliis Kiiker. Kas oleks kompromiss krematsioonil ja tuha puistamisel hiide?

Krematsioon on toonud välja ühe kitsaskoha seadusandlususes. Kellel on õigus kadunukese tuhale? Pärast järjekordset tüli oli Tallinna Krematooriumi juhataja tõdenud: minu pärast võtku või igaüks lusikaga...Samas ei kujuta ju ette, et lahkunu maist keha  jagataks enne krematsiooni!

Meedias võib sageli lugeda ja kuulda juhtumitest, kus ei kakeldud mitte ainult tuha vaid ka kirstu matmispaiga pärast. 21 sajandi stiil "sinu, minu, meie lapsed; esimene abikaasa, teine abikaasa, kolmas abikaasa" on meid tihti toonud naeruväärsesse olukorda.

Eestis on praegu kolm krematooriumit: Tallinnas, Tartus ja Jõhvi Krematoorium Tavandimajas. Tartu ja Tallinna Krematooriumitel on kodulehekülg ja informatsioon 21 saj. tasemel.
Üldse on matuseteenus, kui äriline vorm, arvutiinimestele kiiresti kättesaadav.

Jääb üle ainult teha valikuid, kuid nagu ikka osutub see kõige raskemaks. Nagu juba eelnevalt kirjutasin on "hea kadunuke" see, kes ise otsustab ja sellest eelnevalt räägib. Ei ole nii, et valdavalt kõik vanad inimesed soovivad kiriklikku matust. Kui on vahetatud elukohta, siis jääb paratamatult side kunagise kogudusega kus ristitud ja leeritatud, nõrgaks. Ka kalmistu valikul võib määravaks osutuda abikaasa või laste praegune elukoht. Nii valis minu 82 aastane onunaine hoopis ilmaliku ärasaatmise ja krematsiooni.

Veel üks kurb teema on kirjutamist vajav. Kui EW ajal mattis vallavaeseid kogukond, siis kes nüüd? Kas sotsiaalametnik?
Kohalik omavalitsus saab matuste korraldamiseks 191 eurot. Seda ilma omasteta surnu matmiseks. Kahjuks näitab olukord, et üha enam on kasvanud inimeste arv, kes keelduvad omakseid matmast. Aga seaduslikku alust toetust anda pole. Üks avaldus VV: ma keeldun oma isa matmast, sest pole teda 30 aastat näinud. Kuna ta mind ei kasvatanud, on ta mulle võõras inimene. On omavalitsusi, kus toetust makstakse kõigile, aga on ka teisi.
Matuseteenused on praeguses Eestis kõrged. Näiteks Tallinnas maksab tuhastamine koos kabeliga 500 eurot. Huvitav, kui hinnaks panna 1000, kas me siis ikka kasutaksime seda teenust?
Kasvavad matmiskulud hirmutavad eriti vanu inimesi. Neid, kes oma igakuisest pensionist säästavad "äramineku" tarvis.
Euroopa sotsiaalharta ütleb, et inimesed, kellel ei ole vajalikke vahendeid, peavad saama abi selleks, et omakseid matta.
Üha halvenevale majanduslikule olukorrale viidates arvatakse olevat suurenenud kremeerimismatuste osakaal. 2011 a. lõpus Tallinna ja Tartu krematooriumi andmetel arvati kirstu ja põletusmatuste suhe pooleks.

Selle kevade EE kirjutas: isegi täitsa normaalsed pered ei jaksa enam matuseid korraldada. Kõige odavam tuhastamine maksab 360 eurot.
samast artiklist:
suhteline vaesus - mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. 2010. a. oli see 280 eurot kuus.
absoluutne vaesus - 174,82 eurot kuus inimese kohta

Koos majandusliku kitsikuse on meis süvenenud hingeline hoolimatus.  Tallinna Krematooriumis seisab sadu urne millele pole omaksed järele tulnud.

Olen käinud ühel ja seni ainsal krematsioonil Tallinna Krematooriumis 2007 aastal. Minu jaoks oli toimuv liiga kiire ja konveierlik. Tabloo andis teada kuhu saali tuleb minna ja kogu teenistus kestis umbes veerand tundi. Samas oli kõik väljapeetud ja hästi toimiv.  Teistel  kordadel viis auto kirstu  lahkunuga pärast mälestusteenistust Jõhvi Krematooriumisse ja leinajad siirdusid peielauda. Kuna maise keha muldasängitamine jäi ära, siis tundus peielauas viibimise ajal kogu matus kuidagi poolik. Samas võtan kremeerimist kui aja paratamatust .Nende kahe, ema ja poja urnid on kenasti pereplatsil pereisa kõrval. Kuna pojal polnud lapsi võib aga tekkida küsimus platsi hooldamisel...

...ja ainsal urni muldasängitamisel  2003 aastal. Talitus toimus pere ja lähemate sõprade ringis koos vaimulikuga ja jättis minusse lõplikuse ja rahuliku tunde.

Süüa või mitte süüa?
Tundub, et ka peielaudade osatähtsus hakkab vähenema. Ja just noortele inimestele ei sobi vanarahva komme pärast matust "kõht täis parkida". Nad tunnevad ennast kohmetuna  ja soovivad kiiresti "asjaga ühele poole saada". Kuna nad on tihti vanemate pereliikmete autojuhtideks siis on kurb näha kuidas vanamemmed saavad sugulastega ainult mõne sõna vahetada ja juba tuleb koduteele asuda. Isiklikult soovitan kasutada "järelmälestamist" näiteks kadunu sünniaastapäeval või jõululaupäeval omaste ringis.

Kui olin noorem, siis mind ajas närvi ütlus "oli ilus matus". Seda kasutasid vanad inimesed. Mida arvan ma nüüd?


Foto aastast 1935, Simuna kirik, Virumaa






lisan uue ja huvitava lingi  sakraalfoto.eu

4 kommentaari:

Bianka ütles ...

Tegelikult on ka minu jaoks (nagu su pojalegi) veidi võõras su nii põhjalik süvenemine minevikku ja ma ei jaksa jälgida su blogis kõiki neid lagunevate mõisate,surnuaedade ja kirikute kirjeldusi. Aga me oleme sellest ju omavahel ka rääkinud, inimesed on erinevate huvidega. Kui sinu mineviku-uuringud sind rikastavad, siis on see igati positiivne.

Minu seisukohalt ei oleks sugugi paha mõte, et uued surnuaiad tuleksid teistsugused, muru ja hauaplaadiga. Sest omaste haudadest elatakse tihtipeale kaugel ja endisel kombel hauaplatsidel lilli istutamas ja riisumas käimine pole nooremate inimeste seas enam sama populaarne kui vanemal põlvkonnal. Ka aega ei jätku tänapäeva kiire elutempo juures. Kuiväga mu tütargi oma vanavanemaid ei armastanud, nende haua regulaarne hooldamine tema poolt ligi 300km kauguselt on ebareaalne, kui mind enam pole. Heal juhul maksaks ta surnuaiavahile. Niiet uuema aja matmis-ja hauakombed muutuvad paratamatult. Kõik siin ilmas muutub. Muidugi peaks vanu surnuaedu ja ilusaid muinsuskaitsealuseid hauapaiku säilitama ja hooldama, aga kui neid ümbritsevad hauad, mida keegi ei hoolda enam, siis kuidas seda korraldada või kust võtta selleks piisavalt vahendeid...

Nõustun sinuga, et surnuaedade rüüstamine on täiesti vastuvõetamatu. Aga ilmselt on selle taga kas asotsiaalseks muutunud inimesed, kellele miski pole püha, või noored, kellel kodust kultuurikihti napib.

Emmeliina ütles ...

Just nii see ongi - minevikuuuringud rikastavad mind ja pakuvad ainest jälgida ning kogeda aja ja inimeste ning kommete muutumist. Lisaks saan oma uurimisi genealoogiaseltsis jm. jagada. See on tükati mälutreening, sõnaseadmisoskus ja ettekandmise edevus :P ning ka veidi nukker nentimine, et ise ei viitsinud magistritööni jõuda:(

Uue aja surnuaiad ja matusekombed on muutumas ja need puudutavad meid kõiki. Tunnen, et praegustes surnuaedades käimine on nagu vanades majades ja pööningutel kolamine: põnev, aga lõpmatult kesta ei saa, sest keegi peab ükskord selle ära koristama.

tegelinski ütles ...

Sain päranduseks kauni nahkkaantega albumi, kus sees pildid matustest. Võõrad inimesed, võõrad matused. Terve albumitäis.
Mõned korrad olen sirvinud, viimati hingedepäeval.
...
Minu vanaema ei lubanud matustel pildistada, nii pole mul ühtegi pilti vanaisa matustest. Vanaema matustest ka mitte, tundus, et seegi oli tema soov.
Natuke on isegi kahju, nüüd, hingede ajal ehk vaataks. Kui küünal põleb ja mõtted nende juures on. Nagunii ju on.
...
Aga need rännakud minevikus, need pole minu jaoks võõrad...

Emmeliina ütles ...

tegelinski - ju pärandaja teadis, mis ja kellele.
Nagu juba ütlesin meeldib mulle matusest selline foto millel kas kinnine kirst ja matuselised ümber (eeldavalt kirikus) või pärgade ja lilledega kaetud haud koos hauatähisega.

...minu pea saja aastane vanaema tahtis kirstus ilus olla, riided olid tal valmis...

sellel pildil on vanaema isa, see, kelle hauaplatsi leping ja kohustus nüüd minul

täna sai nalja ka. Helistati ja paluti eakate päeval teha üks tunnine etteaste. Küsisin, et kas genealoogiast või miks mitte surmakultuurist (Seda sõna on kasutanud ka Marju Kõivupuu)
Noore inimese hääl vakatas ja ütles: ...ei parem mitte, siis nad jooksevad kõik laiali. Nii sain aru, et vanadele inimestele see teema ei sobi. Kuigi mine tea
Kui ära käin, siis räägin
võib olla on sellega nagu pildistamisega