Laupäev, 27. oktoober 2012

Lumevalgus

Mõtelda on mõnus,
rääkida on raskem,
ärgem sellepärast
pääd veel norgu laskem!

Kõnelda on kergem,
kirjutada raskem,
ärgem sellepärast
pääd veel norgu laskem!

Kirjutada kergem,
rehkendada raskem,
ärgem sellepärast
pääd veel norgu laskem!

Mõtelda on mõnus
kuidas kõik on raskem,
ärgem sellepärast
mõnu mööda laskem!

/H.Runnel/


Just selline luuletus iseloomustab mu tänast hommikut. Istun ümmarguse laua taga ja vaatan aknast välja. Kohv on joodud, kukkel söödud. Nokin väikese kahvliga granaatõuna seemneid ja punane mahl voolab taldrikule. Väljas on...ootamatu lumevalgus. Vastasmaja korstnast tõuseb suitsu. Kindlasti on temperatuur alla nulli. 
Kodu on nii vaikne, et isegi raadiot ei raatsi mängima panna. Kuulen aja voolamist. 
Olen oma elu jooksul küllalt palju teha jõudnud. Kas on see ajast tulenev illusioon? Ma pole ju veel nii vana. Arvan, et mida rohkem on inimesele antud aega, seda rohkem ta  teha jõuab. Mõne inimese kohta öeldakse, et ta elas oma elu kiiresti nagu oleks näinud ette enda varajast lahkumist siitilmast. Määratu tuli täita. Võib olla tõesti. Mõtlen oma laste ja lastelaste peale. Kui lapsed sünnivad, siis tuleb nad üles kasvatada. Sellega kaasneb nii palju kohustusi, mis matavad tihtipeale armastuse enda alla nii et seda pole väsimusest aega tundagi. 
Lapselastega on teisiti. Igapäevast vastutustunnet ja mittehakkamasaamise süütunnet pole. Nii saab pühendunult armastada. 

Mul on mitu blogilugu pooleli. Üks neist kannab pealkirja "Minu kasvuhoone" . See täieneb pikkamööda ja ei saa kunagi valmis. 

Sellepärast kirjutangi kroonikaid. Täna vast tuleb ka üks. Hiljem.

Kommentaare ei ole: