Pühapäev, 26. august 2012

Ilusmajad ja kolemajad


ehk Eile nägin ma Eestimaad

Mida rohkem mööda Eestimaad rännata, seda enam hakkavad silma korras ja kaunid hooned, mis kenasti sobitatud kas loodusesse, alevisse või linnaruumi.
Mida rohkem mööda Eestimaad rännata, seda enam hakkavad silma räämas ja hoolitsemata hooned, mis tuleks esimesel võimalusel ...kas korrastada või sootuks teisaldada koledate asjade maale.
Naabrit ei saa valida. Kõige kurvem meie asumites ongi see, et puudub tervik. Muidugi võib alati vaielda, et kust läheb piir ja maitsete üle kakeldakse. Sedant küll. On erinevad kultuurid ja erinevad tavad, kuid "essakultuuri" pole keegi välja mõelnud. See on ikka sulaselge hoolimatus kaasinimeste vastu.
Võtame või mõisad. Oli aeg, kus tutvuse kaudu võis mõisnikuks hakata väikese raha eest. Seda paberites, aga mõne uusmõisniku hing jäi ikka mõisamoonaka või tibla omaks. Nii need härrastemajad ja kõrvalhooned seisavad ja vananevad. Aga mitte väärikalt, vaid lihtsalt lagunevad laiali. Meil Virumaal on neid mituteist ja üle Eesti kindlasti sadu. Egas pea olema liiga klantsitud nagu Palmse või Vihula. Kuigi poolkorras härrastemaja on siiski nagu daam botastega (vist). Nõudis ju mõisakultuur, et mõisnikud oleksid rikkad ja nende majad uhked ja võimsad popsitarekeste keskel.

Tegelikult on vanas ja tühjas lagunevas majas põnev ringi vaadata. Nagu maamaja pööningul. Seni kuni kohtad kuratliku tsivilisatsiooni jälgi st. pudeleid ja kilekotte. Ja essahunnikuid. Need tapavad igasuguse nautimismeele. Häbi on kaaskodanike pärast.

Olgu nende mõisade ja lossidega kuidas on, andku Taevaisa nendele hoonetele pikka iga ja head tervist järgmise saja aasta sünnipäevale vastu minna.

Järgmised, läbi sajandite püsinud, on kirikud ehk pühakojad. Ütleb ju sõna iseenesest, et tegemist Püha Kohaga. Kirikutel läks paremini. Neid ei erastatud. Ühelgi eesti miljonäril pole veel oma kirikut või kabelit. Aga on alati võimalus teha annetusi. Ning seda on tehtud ja tehakse üha usinamalt. Õnneks.
Nii nagu mõisapargid kuuluvad mõisamaja juurde, nii kuuluvad kirikuaiad ehk surnuaiad koos müüri ja värvatega kiriku ümber. Siin saab küll selgelt näha kui jätkusuutlik (väega moodne sõna) on kogudus ja kas on Õpetajal võimu ja väge liita ja kaasata. Rahupaik ei peagi olema eriti klantsitud. Minevik pole roosat värvi. Meie kultuuriruumis küll mitte. Aga kui ikka mehekõrgused haisvad prügihunnikud ninna ja silma kargavad, lisaks veel kohe-kohe pikalivajuv peldik, siis pole tegemist vaesusega, vaid hoolimatusega.

Nüüd jõuan otsapidi oma lemmikuteni - alevite vanade puumajadeni. Mida suurem ja uhkem, seda hoolitsematum. See, mis kuulub kõigile, ei kuulu kellelegi. Valdavalt on selliste majade elanikud kas väga vanad ja vaesed (kas vana ja vaene on sünonüüm) või väga moodsas keeles "elu hammasrataste vahele jäänud". Nii need omanikuta majad koos erastatud korteritega kaduvikku kuluvad. Troostiks uitan Kalamajas, et näha, mida kõike on võimalik raha ja restaureerimisega ühest hingega puumajast teha. Rakveres on neid ka juba päris palju. Need majad otsekui naeratavad ja kindlasti vaatavad kaastundega kivikasarmutest nõuka aegsete kortermajade peale. Nende alevimajade aknad on pahatihti tühjad, katki või laudadega kinni. Kõige kurvem, kui sinna on kodu ostnud noored ja hoolivad, kuid kõrvalnaabrid seda teps mitte pole. Siis tekkib olukord, kus kodu algab korteriuksest seespool, mitte väljaspool. Ja kurb, kui selline maja on paigutatud lilleaeda uppuva korrastatud kodu kõrvale. Tervik täiesti rikutud.

Oleksin ülekohtune kui paneksin kõik nõuka ajal ehitatud alevite kortermajad ühte patta. Mida linnalähedasem vald, seda korrastatumad majad.

Kui külla asja pole ja küla nimi on minu jaoks see koht, kus talud hõikavad üksteist vähemalt poole kilomeetri kauguselt, siis tuleb maanteelt vaatlemine.
Eriti hullult riivavad nägemist kahekordsed nõuka- aegsed  majad keset imeilusat ideaalmaastikku. Meie nimetasime neid karjanaiste elamuteks. Lauda lähedusse kerkisid tolle aja iga maanaise unelmad, kus korteris vesi sees ja vets ka. Nii jäetigi maha need madalad ja pimedad tared ning mindi moodsasse majja õnne otsima. Mina samuti. Nüüd on needki majad maha jäetud. Nagu paljud loomalaudad.

Nii võiks lõpmatuseni jätkata. Lõpetan siiski ja pähe jääb kummitama küsimus: millise maastiku jätame oma lastele? Kas ilusate või kolemajadega. Kas hektar inglise muru ja lilli või juurviljamaa ja kilekasvuhoone. Kas ilupuud põõsad või õunapuud ja tikrid. Tegelikult ei saa nii vastandada. Peaasi, et  õpetaksime järeltulijaid austama teiste tööd, mitte lagastama, mitte loopima prahti maha ja metsa alla ning  hoidma korras eelkõige oma uksetagune.




Piltidel kaks maja Laitses. Kohtusin nendega esimest korda nädal tagasi

Kommentaare ei ole: