Esmaspäev, 8. november 2010

Häid uudiseid kodukandist




Parima koolisöökla tiitel läks sel aastal Sõmeru põhikoolile (Virumaa Teataja, 28.10.1010)

Täna, 28. oktoobril toidumessil Tallinn FoodFest peetud konkursi "Parim koolisöökla“ finaali võitis Sõmeru põhikool, mida esindasid Urmas Lindlo ja Marje Sõgel.

Sõmeru koolile tõid võidu kalarassolnik hapukoorega, porgandi-kirsikook ning panniomlett köögiviljadega. Žürii eriauhind läks noortele Valga põhikooli kokkadele, kelle eelvooru töö avaldas hindajatele kõige enam muljet.

Žürii esimehe, restorani C´est La Vie peakokk Vello Kivibergi sõnul oli tänavune võistlus väga tasavägine ja pingeline.

"Esimeste kohtade hinnete vahe oli vaid punkt-kaks. Sõmeru koolile tõi võidu nende ühtlane tase. Nende kolm rooga olid võrdselt head, kõigil nii ei olnud.“ Žüriisse kuulusid Kivibergi kõrval veel Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi õppejõud Sirje Jaansoo, Tallinna Ülikooli dotsent Kaie Pappel, Elektrolux Eesti tehnoloog Astra Teelem, Jüri Gümnaasiumi direktor Maria Tiro ja Audentese Erakooli õpilane Elisabet Visnapuu.

Hindamisel võeti arvesse toidu maitset, välimust, serveerimist, aga ka roa toiteväärtust ning valmistamise protsessi.

Lisaks Sõmeru koolile osalesid finaalis Martna põhikool, Paikuse põhikool, Sargvere lasteaed-Algkool, Tartu Raatuse gümnaasium, Valga põhikool ja Ääsmäe põhikool. Võidukad kokad said preemiaks erialase täiendkoolituse ja messikülastuse Helsingis

Tervise Arengu Instituut korraldas parima koolisöökla konkurssi viiendat korda. 2009. ja 2007. aasta parima koolisöökla tiitel läks Kivi-Vigala põhikoolile, 2008. aastal Jüri gümnaasiumile ja 2006. aastal Urvaste koolile. Konkursi eesmärk on juhtida avalikkuse tähelepanu koolitoidule ning selle valmistajatele ning tunnustada parimaid. Omavahel mõõtu võttes ja häid kogemusi jagades paraneb toitlustajate professionaalsus ja koolitoidu kvaliteet ning tõuseb ka selle tarbimise populaarsus õpilaste seas.

ja teine jutuke veel
http://www.tarbija24.ee/?id=332217



Noore naisena tagasi tahtsin ma hästi vaimne olla ja mitte mõelda söögist.
Loomulikult see ei õnnestunud ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtted söögi poole kulgesid. Mitte et mida ise suhu panna, vaid ikka seda, mida lauale. Alguses oli laua ümber karuema - karuisa ja kaks poega. Meil oli isegi selline nelja kausi komplekt. Suurem asi toidutegija ma polnud, küpsetamine tundus loomingulisem ja tulemused olid ilusamad. Õnneks soosis nõuka aeg mu tegemisi - lasteaed võttis suurema toidumure kanda ja abi kaasa (meelega lahku) lõunatas koos minuga asutuse sööklas. See oli sellepärast vajalik, et mul lihtsalt puudusid uues elukohas poetutvused. (no need viinerid, lihad ja vorstid, mis tundusid teiste naiste kottides igal õhtul koju minevat) Siis kasvas pere veel kahe poja võrra.

Nii et nn. näljast hakati minu mälestustes rääkima alles kaheksakümnendatel ja nii edasi. Mina ei mõista siiamaani, kus see Nälg ennast varjas, et siis äkki esile kargas. Tulid igasugused imelikud näljad: banaaninälg, ananassinälg, viinerinälg, lastevorsti nälg, jäätisenälg...
Mida ei olnud oli porgandinälg, kartulinälg, peedi ja kapsa ja kaalinälg. Need nagu polnudki need päris toiduained. Ja keldrimoosid polnud äkki need päris magusad, vaid ikka need pulgakommid, mis suu ära värvisid. Ja keldrimahlad polnud ka need päris mahlad, vaid Nälg ajas meetritepikkuselt riiulilt võtma kirjupakilisi nektareid. Kõlab ju kaunilt. Mis saab üks kodune õunamahl multinektari vastu. Õunanälga ju pole olnud? Või on, no talvel nii 25 krooni ulatuses.
Sest kaunilt kujundatud puuviljapüramiidid võistlevad ikka veel mahajäetud talude juures rohus ja puus kasvavate nn. pabulatega. Ja võidavad loomulikult. Sest meil on ju nälg.

Olen eriti kuri, kui kõnnin keset luksuslikku pakkumist, kus kohe kohe hakkab tähtaeg kukkuma. Minu lapsepõlvekodus tegi ema õhtul söögi valmis - supp jäi pliidile ja hakklihasoust praeahju. Kissell oli kapis kannus, küpsisepakk laual. Puudus "parim enne" silt. Hiljem, kui gaasipliidiga sõbraks sain, tulid maailma maitsvamad kõrbenud kartulid koos praemunaga. Nälg??? Moosisai ja piim aitas alati välja. Näljakustutuseks. Rääkimata seitsme kopikasest dropsist või koogelmoogelist.

Lugu sai kuidagi kallutatud, aga see on minu seisukoht. Nälga tunneme ikka peamiselt silmadega. Mitte kõhuga. Toidupangast abisaaja - naisterahva ütelus, et juba kõrini nendest makaronidest - no eks siis võiks ju vahelduseks kartuleid praadida.

4 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

mina väidan, et mida vanemaks, seda vähem silmadega süüakse. keldrisse riiulitele jäänud moosid hiilivad tasahilju lauale tagasi ja muru sees jääb õunu aina vähemaks.

neiud ärevil ütles ...

Minu mälusopis on ikka kuivatatud soolakala ,vormileiva ja moosivee maitse.Olin väike plikatirts kui vanaema mind heinamaale kaasa võttis.Küll see lihtne söök maitses siis hea.Isegi ta musta kandekotti mäletan ,kus sees kala ja leib olid ja roheline piimanõu moosiveega pandi alati põõsaste vahele vilusse.

Eve Piibeleht ütles ...

See Virumaa Teataja link ei taha avaneda. Aga värviliste asjade nälg läks mul juba aastaid tagasi üle.

Emmeliina ütles ...

mina küll mingeid suuri tähti ei kasutanud??? vaid täitsa normaalset vanainimesele loetavat

/kuid kuna õpetajat pole käepärast, siis olgu peale/

soodoma - arvan, et normaalne elustiil jääb võitjaks

neiu - moosivee unustasin mainida. Olen alati mõelnud, et mahla säilitamine oli niisiis keerulisem. Milleks muidu moosi veega segada?

thela - aitäh tähelepanu juhtimast.