Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Pojaga Toomemäel

Jalutades kahel ilusal nädalalõpupäeval pikki tunde Tartut pidi arutles Poeg 2: ei saa aru, miks inimesed üldse Tallinnas elavad, kui Tartu nii ilus on. Ega tegelikult neid kaht võrdlema pea - nii erinevad on, kuid kui valida, siis kindlasti kalduvad kaalud lõuna poole. Võib olla on osa meenutustel, mille algust väikese tüdruku mälu nagu peaks mäletama, aga tegelikku pilti kokku ei pane.
Sellepärast alustasime netiabist ja ema meenutustest.

...rongiga sõitsime koos vanaisa ja sinuga Tartusse. Oli varakevad, võib olla märtsi lõpp. Vaksalist saati kandsime sind kordamööda üles Toomemäele, kus asus haigla. Selle maja kavatsesin nüüd, üle viiekümne aasta möödudes üles otsida.

väljavõtteid artiklist "Lastekirurgia Eestis" Eesti Arst 2002; 81 (11): 727–730
*Eriala tegeleb kaasasündinud väärarengute, omandatud haiguste ja vigastuste diagnostika ning kirurgilise raviga.
*Esimesed laste eripalatid loodi Toome Haavakliinikus 1938. aastal dr H. Petlema eestvedamisel.
Ravivõimalused olid tol perioodil halvad. Puudus laste opereerimise instrumentaarium, isegi
lahaseid (puust) valmistasid haigla puusepad. Lapsi opereeriti nagu täiskasvanuid

Edasi räägitakse juba aastast 1960 kui loodi eraldi lastekirurgia osakond. Minu jaoks oli rong juba läinud.

*Tartu Haavakliinikus avatud lastekirurgiaosakonna juhatajaks määrati B. Maarits. Leidsingi enda raviarsti, kelle nime ema õnneks mäletas.

Maarits, Bernhard s.1918, töötanud haavakliiniku ortopeedina. Lõpetanud 1937 Valga Gümnaasiumi ja 1947 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1944 mobiliseeriti saksa sõjaväkke. Rohkem ei leidnud midagi, kuid asi seegi.

Rohkem räägitaksegi Toome haavakliiniku loomisest ja kõige vähem viiekümnendatest aastatest, mis just minu huviorbiiti jäävad.

Kahe aastane tüdruklaps ei mäleta midagi. Kui just mingid mälupildid suurtest ja hirmutavatest varemetest, mis ilmselt Toomkirik, looklevast teerajast ja mingist tagatrepist. Ja punasest haiglast. Vähe, väga vähe. Ka ema ei mäleta midagi. Ju tal olid muud mured, kui hooneid jälgida, sest haiglasse polnud ema ette nähtud. Ei tea, miks. Oleks ju personalil kergem, kui märjaks nutetud padja asemel oleks olnud ema kaitsev kallistus.

Ma isegi ei tea, miks ma varem neid hooneid ei otsinud. Loodsin, et siis ehk ei tule kunagi tagasi need lapsele sisse kodeeritud haigla ja arstihirmud, mis on kummitanud terve elu.
Kuni tänavuse talveni. Siis tuli nendega pidada üks suur võitlus ja mina, kes ainuüksi valge kitli nägemisest võisin peaaegu teadvuse kaotada, pidin vastu võtma elu poolt peale pandud uue õppetunni. Enda hirmu minetama ja haiglate ja arstide sõbraks saama. Alguses Tallinnas ja nüüd siis Tartus.

Vanad haiglad on küll Toomemäelt ammu Maarjamõisa kolinud, kuid nende vaim hõljub nii unustusse jäetud anatoomikumis kui tuttuutes, renoveeritud korterites. Kas teie tahaksite kuue miljoni eest haiglas elada - majas, mis ehitati haavakliinikuks. Mina ei tahaks. Mingisugusegi raha eest mitte. Kui seal oleks lihtsalt vahepeal olude sunnil haigla asunud, aga üle saja aasta...tänan, ei. Kuigi vaadata on neid erinevate sissepääsudega eksklusiivkortereid mitmel korrustasandil huvitav. Siis kui ei teaks, et tegemist haiglaga.

Nüüd on mul veidi kahju, et maja enne renoveerimist kaemata jäi. Kuid kas olekski vaja olnud.

Suurim rõõm ootaks ees hoopis siis, kui praegust suurt Maarjamõisa kolossi juba jõulude ajal kaugelt vaadates saaksime meenutada- oli väga ränk, aga nüüd on see möödas ja rebida laulust välja just selle killu

...
Kauni aia leian kus soovida soove
laia aia ja viinamäe
alla majja saadab mind kuu öö poole
sängi laia uinun ja näen kui`s me sõidame
isaga draakonil
kroonid peast rebib tuul
me ei hooli, me kuningad ikkagi
pungil purjed me draakonil
me eebenist draakonil
täna tuju tal hea, saab veel suhkrut me käest
ja me naerame
kui me lendame
üle lainete
isaga draakonil /Saatpalu/

11 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Teiste kohta ei oska öelda, aga mina pole nõus elama üheski linnas, mis ei ole mere lähedal. Tartus tunnen end ebamugavalt. Ei saagi aru, miks.

Kaamos ütles ...

Rakveres tehti ka vana haiglahoone korterelamuks.
Kuidas nende seinte vahel elada? Mu esimene mõte kui sellest ideest kuulsin.
See oleks nagu osta auto, millega on laps alla aetud.
Justkui ei puutuks sinusse, aga ikkagi kuidagi...

päevalill ütles ...

Kuigi Emmeliina praegusest peateemast kaugeneme,kutsub mõtteid jagama majade-linnade teema.Jah,Rakvere haigla on minu arust ilusamaid korterelamuid siin linnas,aga olen ammu endale ja kodakondsetele-sõpradele kurtnud,et küll tahaks sellises majas elada,aga ei saa ju....nende seinte mõju?
Erinevalt Thelast olen ilmselt teisest keskkonnast,mul ei pea meri lähedal olema.Vesi küll,olen pärit nii kuivast kohast,et paljud mu kodukandilised ei oska ujudagi,mina aga tunnen pidevalt veepuudust.Aga vajan vaiksemat ja soojemat kui meri.
Linnadest.Viljandi on kõige ilusam.Seda kinnitab kasvõi üks udune hommik või õhtu,aga neid on seal linnas tunduvalt rohkem kui mõnes siledapõhjalises ja ilma veekogudeta asulas.Ja väga inimsõbralik linn,samas mitte liiga väike,suurem ju kui Rakvere,nii et ikka kõik päris kõiki ei tunne.Tallinn ja Tartu meil ju suurlinnad,muidugi nii väga erinevad.Tartut on minu silmis nii väga rikkunud uus arhitektuur,Plasku mulle meeldib,nii omapärane,aga need kaubamajad ja Taskud..ei.Tallinnasse uuendused sobivad,ikkagi päälinn,pealegi ammu rikut.
Äratundmisrõõm.Emmeliina,kunagi Tallinnas vaba aega omades läksin ka Hiiule jalutama ja oma lapsepõlve haiglat otsima(põlv ka see haigla põhjus oli)ja leidsin.

Bianka ütles ...

See oli vist Epp, kes oma postituses kunagi reklaamis Tartu vana haavakliiniku ruumidesse ehitatud korterelamu ühte korterit ja ma ei saanud suud pidada, et kuidas on võimalik elada ruunides, kus nii paljud on surnud. Aga muidugi, milles küsimus, korter keset ilusat Toomemäge, tänapäeva mõistes über-exclusiivne koht.

Nagu ma olen lugenud Thela kirjeldusi tema elukohast, mina ei valiks vabatahtlikult oma koduks sellist kohta nagu tema, kivine pinnas, tuuline, kus on raskesti kättesaadavad mobiili, telefoni-ja muud tsivilistsiooni hüved, mis siis, et meri sealsamas... Igale oma.

Emmeliina ütles ...

thela, see mere igatsus jah paljudel veres

kaamos, olen täiega päri

Päevalill - ei teadnud su lapsepõlvehaigusest midagi. Viljandil vedanud, et sinna selline kaunis järvesilm istutatud.

Bianka - über niikaua, kui köögis endise operatsioonisaali kiviparketti küürid ja ei mõtle, et mis...

Anonüümne ütles ...

rikkad ei küüri kiviparketti.
teenija mõtleb küürides saadavale töötasule.


Piksenool

Ingrid ütles ...

Ütleme nii, et mina oleksin nõus kinnisilmi neis vanades Toomemäe hoonetes elama.
Siis nagu elaksin ajaloos.
Koos nendega, kes siin kannatanud või kannatustest abi saanud. Koos nendega, kes siin sündinud või surnud.Koos nendega, kes oma õpinguid riiulitäite luudega alustasid või nendega, kes hiljem professoritena noortohtreid õpetasid.

Ingrid ütles ...

Ma siiski täiendaksin eelöeldut. Majja, mis oleks seotud minu elu isikliku tragöödiaga, ma vist siiski elama minna ei tahaks.
Tallinnas on üks selline palee,Salme kultuuripalee, kuhu ma pole isegi üritustele läinud, mis siis veel seal elamisest rääkida.

Emmeliina ütles ...

tere Ingrid, oled mul uus kommenteerija. Väga ilusasti ütlesid ja põhjendasid ka. Muidugi ei tähenda haigla alati tragöödiat n. sünnitushaigla, aga ise olen seda meelt, et kui majad on sihtotstarbeliselt ehitet, siis jäägu nad oma funktsiooni juurde.

kas Salme kultuuripalee on nn. minu aegne uus Tomp, Balti jaama taga?

Ingrid ütles ...

Sedan'd et... olen sinu jaoks uus jah. Leidsin su oma lemmikute lemmikute nimekirjadest.

Sünnitusmajad pole minu meelest hoopistükkis üksnes rõõmumajad. Neis leiavad aset ka tragöödiad (nurisünnitused) ja mõrvad (abordid).
Nagu iga haigla ja muu hoone puhul on seos majaga ikkagi vaid oma isiklikul tasandil.

Salme kultuuripalee on jah endine Pika tänava Tombi klubi mantlipärija.
Katuse alla sai ta 1962, päris valmis vist aasta hiljem.Ehitati teda u.kümme aastat.

päevalill ütles ...

Thelana oleks kindlasti minu kodu sealsamas kividel,see ju põlvkondade kodutalu.Kividel võib ka hea kohaenergia olla.
Viljandi teevad udude linnaks mitte ainult järv,vaid ka lisaks teised veekogud,isegi kalmistul on neil ju suur tiik-no minu jaoks peaaegu järv.
Emmeliina,ma nii soovin,et seekordne Tartus olek j ä t a k s s u l l e T a r t u h e a l i n n a n a h i n g e.