Kolmapäev, 11. august 2010

Tundmatu



Kader küsis enda seadmiskohas: Kus olid sina 8. augusti õhtul?

Vastan kohe suurelt ja pikalt: kell kaheksa hoidsin Viru Folgi lõppkontserti oodates pöialt, et see tume moodustis, mis Käsmu kohale oli tõusnud, on minu päikesepiste. Olime just lõpetanud ergutusnapsu kohviga ja valmistasime Haydamakyga kohtuma. Esimene lugu...moodustis lähenes, teine lugu - asi muutus tõsiseks.

Ja siis hoidsin juba kümne küünega kinni kohviku terrassipingist. Läbi peksleva vihma suutsin vaid mõelda, et kui ikka cocacola päevavari pähe katki kukub on see küll üks vääritu surm. Alt platsilt liugles rahvas katkematu joana suurde kohvikuruumi. Sõbranne unustas enda ja prantsatas ebadaamilikult märgadele põrandalaudale. Aga sisse me saime ja kõik see rahvas samuti. Oli pime ja väiksed mobiiliussid valgustasid olematult. Suurte akende taga tuulutas tinahall meri.

Kaugemalt nurgast alustati laulu. Võite kolm korda arvata, mis laul see oli.
Aitan teid meeleldi:

Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind..."

Mina ei tahtnud teps mitte Kuramaale, vaid ikka oma koju. Kuna see antud momendil võimatuks osutus, lõugasime siis laulda nagu torust tuli. No et ikka tuul puhuks ja paati tõukaks. Poole tunni pärast kiskus nagu klaarimaks. Kas nüüd või mitte iial! osa korraldusmeeskonda oli ennast räästa alla püsti sättinud nagu pääsukesed. Eks nad kõik ju tahtsid Kuramaale jõuda...

Branne 1 koos abikaasaga sukeldus tundmatusse, meie koos Branne 2ga pühkisime järele. Linase kleidi sabad unustasin vöö vahele pista ja nii need laperdasid mõnusalt vastu sääri. Ülevalt saatsid piksenooled siksakke. Kui hakksin silmi kasutama mitte ainult tee jälgimiseks, siis nägin kuidas kergemad müügikohad mööda pealava platsi ringi liiguvad. Ühesõnaga kinnisvara koos vallasvaraga. Peatänava ääres tehti huumorit. Müüja pakkus CD-d nende peaesineja lauludega, mis kuulmata jäi. Vihmavarjudega kaupleja oli kenasti koju kadunud, kuid tasuta jagati kollaseid keepe. Nii lirtsusime parkla poole. Õnneks õiget teed pidi ja kella üheksa paiku istusime sooja autosse. Küla oli mattunud halli värvi.

Ühtegi kiirabi ja päästeautot ei tulnud vastu, millest meil siiralt hea meel oli. Teel nägime nii mõndagi, kuid Haljala tee äär oli lihtsalt teiseks kohaks muutunud. Oksad, eterniidid ja plekitükid teel ja need murdunud puud! Minu lemmikmaja (Osvald Toominga oma) oli kaetud murdunud puude ja okstega. Ja nii edasi.

Kergemasisulised teeäärsed reklaamid olid läinud tuuleroaks, raskemad laperdasid sisutühjalt. Kodu ligidal pilt selgines ja kurg vana Aluvere kooli korstna otsas vahtis meid stoilise rahuga. Seekord vist läks mööda! Veel viimane kurv ja kodumaja katus peaks hakkama paistma. Aga mida polnud, seda polnud.

Kallistasime kodustega, saime teisi koduseid levialasse ja kuuldused Tormist hakkasid veel ähvardavamaid noote võtma. Juba oli kohal vallavanem, seljas enam ei mingeid folgi linaseid riidemeenutusi. Lendas või???

Kiskusin märjakleidivooru meenutuse üle pea. Vett polnud, st. oli vales kohas ja elektrit muidugi mitte. Panime küünlad põlema ja millegipärast tahtsime kõik kangesti ühes toas olla. Koos.

Alles täna tahtsin vaatama minna kuidas see Tundmatu oli mu sünnikodu kirikust vasalllinnuse teinud. Ühe puhumisega.

7 kommentaari:

Helve ütles ...

looduse karm nägu...

Eve Piibeleht ütles ...

Fantastiline lauseleid...Kergemasisulised teeäärsed reklaamid olid läinud tuuleroaks, raskemad laperdasid sisutühjalt.
Aga asja enese suhtes sügav kaastunne. Mõnikord ikka tuletatakse meile meelde, et looduse vägevuse ees oleme me sitikad. Hea, et inimesed viga ei saanud.

YksikHunt ütles ...

Materjaalselt tegi torm hullu kahju, kuid see, mis toimus mul pargis, oli võimas.

Kaamos ütles ...

Keelekasutus on tõesti lummav!

Majad - need ehitatakse üles. See mure möödub!

Emmeliina ütles ...

aitäh kaamos, sinu kiitus paitab:))

Emmeliina ütles ...

thela - ei oska kohe midagi öelda - punastan :))

kukupai ütles ...

Meist läks tookordne torm kergelt mööda... Aga usun, et sealpool oli päris hirmus, pilte juba hulgem näha saanud. Ilusasti kirjeldasid ka kõike seda....