Reede, 23. oktoober 2009

Veerevad kivid


ehk seal on hea, kus meid ei ole.

Ennevanasti, minu jaoks rohkem kui sada aastat tagasi elas enamik eestlastest maal. Igaühe unistuseks oli saada oma st. oma talu. Talu oli see keskkoht, mille ümber kogu maalaste elu keerles. Perepoeg, kes põlistalu pärijaks ei saanud pidi minema sulaseks või koduväiks. Lapsi oli rohkesti, kõik ei mahtunud marjamaale.
Hullemas olukorras olid need, kes sündisid moonakaperre. Nemad elasid mõisnikele kuuluvates moonakamajades karjakaupa koos ja lootus paremale elujärjele oli nullilähedane. Mõned mehed võtsid kätte ja kolisid linna. Osavamad nendest tulid 1905-ndal maale mõisaid põletama ja maad tagasi nõudma. Millega see lõppes, on meile teada. Teised aga jätkasid moonakaelu, pakkisid järjekordsel jüripäeval oma naise -lapsed vankrile ja padavai teise peremehe juurde parema lootes. Nii jäid juured juurdumata.

Niimoodi jätkas minu vaarisa Johann, Anni unehelichsohn (abieluväline poeg) koos naise, Tindi Liisuga, oma eluteed. Paari pandi noored Põlva kirikus aastal 1891. Peigmehel aastaid 28, pruudil veidi vähem, peiu elukohaks Warbus, pruudil Alexandershof (Pragi mõis). Nüüd võiks pere teekonna laste sünnimeetrikate abil kaardile kanda. Lapsed sündisid paari aastaste vahedega. Esimene poeg August Vana Koiolas, minu vanaema st. tütar Anette Schwartzenhofis, Johannes ja Oskar Moostes, Ernst ja Kristjan Ahjal ja Karl 1907 Luunja vallas. Nii pole ime, et vanaema oma lapsepõlvekodusid vanast peast mäletada ei jõudnud. Rääkis ta Kauksi ja Rasina külast ja Põlva kirikust, rääkis majast imekaunis kohas jõe ääres, aga see on ka kõik. Keerulise nimega Schwartzenhofi pole ma siiamaani tuvastanud. Peaks nagu tõlkes tähendama Mustmõisa, aga mida ajaloolisel Võrumaal pole, see on Schwarzenhof.

Vanaema ei saanud isegi külakooli tunnistust, sest jõudis kolme klassi asemel läbida kaks. Luunjast koliti jälle edasi Tartu külje alla Jaama mõisa. Nii oldigi vähem kui kahekümne aastaga rännatud Võrumaalt Tartumaale.
Sellega asi ei piirdunud ja kivid veeresid edasi.

1910 aastal sünnib Virumaal, Konos (Koonu) pere pesamuna, tütar Leida. Vanaema, vabandust, neiu Anette on siis juba 15 aastane. Tema isa Johann saab mõisas eestöötegijaks (tänapäeva töödejuhatajaks) ja Anette ei jää põllutöös meestele alla. Kahjuks ajaks, kui mina küsida mõistsin oli Koonu küla nii tundmatuseni muutunud, et vanaema ei tuvastanud ühtegi teist hoonet peale laguneva härrastemaja ja veski. Nii ei saagi ma teada, kus pere pea 15 aastat täpselt elas. Vanem poeg August läks ilmasõtta, sattus Saksamaal vangi, tuli elusana ja tervena tagasi, et Vabadussõjas edasi sõdida. Järgmised poisid, Johannes ja Oskar olid seitsmeteistkümnendamal aastal nolgivanuselt revolutsiooni teinud ja lõpuks Venemaale põgenenud. Ainuke, mis jäi neid mäletama oli Oskari poolt 1924 aastal vanematele saadetud foto oma pisipojast. Leeris käisid vanemad lapsed viie kilomeetri kaugusel Väike - Maarja kirikus.

Ka Koonust mindi või tuli minna. Õnneks enam mitte teise eesti otsa, vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Simuna kihelkonda Pudiveresse. Ega vanaema täpset aastat mäleta, kuid tema salmikus oli 1919 a. Konos armastusluuletusi kirjutanud "truu ja unustamatu Kaarel". Kaarel oli olnud vanaema tõeline armastus, hea lauluhäälega poiss, kes kannelt mänginud ja sõtta jäänud. Kahjuks rohkem me temast ei tea.
Kui poeg Ernst 1920 aastal leeris käis, oli tema elukohaks juba Pudivere. Ja vanaema juba 25 aastane ja ikka veel vallaline. Sõjad ju mehed võtnud. Õnneks tuli Vabadussõjast koju tagasi kohalik mees Rudolf, kel soov talu pidama hakata. Ja õnneks sattus tema pilk tublile töönaisele Anettele. Mõisateenijate lapsed mõlemad, aga ei tahtnud mitte olla vanemate moodi "veerevad kivid", vaid tublid ja paiksed oma talu rajajad. Nii mõõdetigi Rudolfile mõisa maade küljest "sõduritalu" ja unistuste elu võis alata. Ruudi ema Leenu tuli mõisa häärberi keldrikorruselt noorte juurde heal meelel, tema mees puhkas juba selleks ajaks Simuna surnuaial. Eluga oli kiire, lapsed Otto ja Ellen sündisid väikse vahega. Vanaema - lapsehoidja oli omast käest, sest nooriku abi ju põllul ja loomade talitamisel vajalik.

Lõpuks ometi olid ka Johann ja Liisa paikseks jäänud. Pisike elamine paar kilomeetrit mõisast, kus pere noorimate lastega koos toimetati, sai nende viimaseks koduks. Vaeselt alustati Võrumaal ja samamoodi lõpetati Virumaal. Nende ainuke rikkus, kaheksa last jätkasid oma teed.

1935 aastal kanti Johann oma viimsesse puhkepaika. 1941 läks Liisa järele. Nende kodupaika pole juba ammu. 1960-ndatel lükkasid tublid uue elu toojad, maaparandajad, kogu küla kivihunnikuks. Oli olnud ilus elamise koht, väike ojake voolanud maja kõrval.

Ja perelegend parunipojast vajus rohkem kui pooleks sajandiks ajalukku enne kui....

Kommentaare ei ole: