Teisipäev, 26. mai 2009

Taastuva naise juhtum

... ehk oma särk on ihule kõige lähem.

Kui taastusravi arst, doktor Eve Sooba, avaldas aprilli alguses loo taastusravi olematusest (http://www.tarbija24.ee/?id=101437), olin värskelt sellesamuse ravi kätte saanud.

Küll on hea, et mind see ei puuduta, mõtlesin siis, nagu ikka tavaline eestlane. Pealegi oli mul salarelv- kindlalt kinnitatud aeg maikuu lõpus ravi jätkamiseks.

Eestlastel on palju ettevaatlikusele manitsevaid vanasõnu. Üks nendest "ära hõiska enne õhtut" jõudis minuni, kui sain eelmisel nädalal telefoni teel viisaka sõnumi, mis kõlas kokkuvõtvalt niimoodi: " Vabandame väga, peame teie taastusravi aja edasi lükkama määramatule ajale, sest Virumaa haigekassa rahad on otsas."

Otsas, juba mai keskel, kuidas nad otsa said?
Kuidas saavad üldse nii suures, planeerimispersonaliga varustatud asutuses, rahad otsa?
Ma saan aru, kui meie koduses rakukeses nimega perekond võib see veel juhtuda, sest vastutame ainult iseendi st. kahe vananeva indiviidi eest.
Aga ka meil on riigi ees kohustus. Olla võimalikult kaua võimalikult heas toonuses.

Seepärast peame planeerima. Tegema eelarve vastavalt sissetulekule ja hoidma väljaminekud uute tulekuteni kindlalt kontrolli all. Ega ei saa küll lubada näiteks koondatutele nii tavalisi Egiptimaa reise. Lihtsalt ei jätku. See tähendab jätkuks küll, kui ma selle peale kulutaksin pooleks aastaks määratud töövõimetuspensioni. Tagasi tulles astuksin koduvalla sotsiaalosakonda, laiutaksin käsi ja ütleksin ahastava häälega nagu see poiss sealt haisulõhnalisest vetsust: "Otsas, see on otsas!"

Kas siis tagatakse mulle Maslowi püramiidi alusel olevad nn. eksisteerimiseks vajalikud ressursid nagu eluase, toit ja kehakate. Vaevalt küll. Pigem laiutatakse käsi ja öeldakse: "Omad vitsad peksavad. Ja lugemistundlikud lisaksid: "Kas sa rohutirtsust ja sipelgast oled midagi kuulnud?"
Olen olen , sellepärast mul sukasäär ongi. See tähendab hoiuarve.

Olen ka kuulnud eelpool nimetatud ametkonna eliitpalganumbritest. Kurb, kui sätin sinna kõrvale oma 3000-lise töövõimetuspensioni. Kuigi elame juba varvastega kapitalismis kehtivad ikka kommunistliku tsentralismi alused: " igaühelt tema võimete kohaselt, iga- ühele tema vajaduste järgi" .

Ja nüüd ma neid omaenese võimeid tahaksingi taastada. Et mitte jääda jalgu maksumaksjatele, kelle võimetest minusugused sõltuvad.

4 kommentaari:

Bianka ütles ...

Ega siin midagi imestada pole. Minu perearst ütles mulle kunagi, kui mind seljaga taasturavisse saatis, umbes sama. See oli kah umbes maikuus. Et need on tal viimased saatelehed, sest limiit saab läbi. Et ta oleks ju võinud katsuda seda aasta peale venitada, aga see oleks tähendanud seda, et mõne hädalise oleks pidanud ilma jätma, et hoida seda teisele, kes hiljem tuleb. Aga kuidas sa ikka teed inimeste vahel vahet, et ühele annad ja teisele mitte. Nii ta ütleski, et jagab seni, kuni limiiti on ja siis on kogu lugu. Eks sinu taasturavis samad valikud. Kas ei anna neid lihtsalt igale, kellele vaja ja siis jätkuks kauem. Kes teab, võib-olla poleks sind siis nii hädaliseks loetud, et poleks ka seda ühte korda saanud. Rasked valikud, kui raha napib.

Eve Piibeleht ütles ...

See on tegelikult ikka kohutav küll, kui armetu meie meditsiiniabi on, eriti ennetava ja taastava abi koha pealt.

toompeale ütles ...

aga ega see siis ei tähenda, et kogu aasta rahad otsas on? või tähendab?
ehk saad veidi hiljem, kuid siiski saad?

Emmeliina ütles ...

sain arstist aru, et katsuks sügisel uuesti proovida, kuid lootust vähe.
Muidugi alati saab kodus üht - teist enda heaks teha, aga füsioterapeudi järelvalvel on asjal ikka teine jume ja kindlus. Mulle isiklikult oleks meeldinud seda teada saada varem. Nüüd hakkan erialaarstile vastuvõttu taotlema. Muidu oleks tekkinud probleeme lahendanud taastusravi arst