Pühapäev, 15. märts 2009

Köhiva Tädi juhtum


Olles kümme päeva kohas, kus steriilsed valged seinad, pikad koridorid ja öösel sinine valgus, saavad asjad teised mõõted.
Kui sammud eriti valjud tunduvad ja iga ukse taga peituvad haiguslood, siis muutuvad mõtted ja lubadused tuntavateks. Kõige sobivam kinnitus endale on: mina küll nii vanaks ei saa. Kusjuures vanus ei tähenda elatud arvu, vaid abi vajamist.
Täna panen kirja ainult ühe loo. Saagu ta pealkirjaks

Köhiva Tädi juhtum

Kui Tädi ratastooliga minu kõrvale laua äärde lükati mõtlesin: arm hoidku, milleks! Teostasime nimelt sel hetkel koos noore saleda tegevusterapeudiga harjutusi kätele. Tädi, kes mahtus vaevalt oma ratastooli, pani samuti käed lauale. Vaadates neid ajast puretud könksus lillakaspunaseid sõrmi nihutasin kähku oma mitte veel nii könksus, mitte veel nii lillakaspunased näpukesed kaugemale. Kuidagi piinlik oli.
Lisaks Ta veel hingeldas ja köhis iga väiksemagi pingutuse juures. Õnneks lõppes võimlemine kiiresti ja Tädi sai oma tuppa tagasi. Söömas Ta meiega koos ei käinud, ainult söögisaali kostev raske köha andis tunnistust, et kusagil toas on veel keegi. See köha segas mind mitu õhtut. Ei lasknud rahulikult televiisorit vaadata. Köhivast poikvel uksetagusest möödudes nägin teda voodil, ülisuur keha vaevas vappumas. Järgmisel hommikul olin varajane. Piki koridori, just Tädi toast tuli Töötaja, süli kortsus voodipesu täis. Piilusin ukse vahelt ja nägin korralikult tehtud voodit. Ilma Köhiva Tädita. Mind haaras paanika - kas tõesti oli öösel juhtunud midagi, mida ma peaks või ei peaks teadma. Kujutlusvõime andis maad kahjutundele. Oleksin ju võinud õhtul hetkeks sisse astuda, korraks voodi ääres peatuda, mõne hea sõna öelda või lihtsalt tervise halvenemise põhjustest küsida. Aga ma ei teinud seda, sest kuidagi piinlik oli...Ikkagi võõras inimene.
Ma ei julgenud oma kahtlusi kellegagi jagada. Piinlesin niikaua, kui tuli söögiaeg. Ja äkki kuulsin tuttavat köhimist. Tädi istus jälle voodil. Korraga oli kõik korras - Tädi köhis, järelikult oli ta olemas.
Ja siis tulin ma ära.

3 kommentaari:

helle ütles ...

Väga mõtlema panev ja sügava alltekstiga lugu, nö peenes kirjas.
Tore, et oled jälle kodus! Loodetavasti ka blogimas ja jätkuvalt paranemas.

Bianka ütles ...

Rõõm sind jälle lugeda! Loodan, et sellest haiglasolekust tõusis tulu ja sinu tervenemine edeneb sama jõudsalt nagu kevad ;)

Alati, kui mõnda sellist kurba elu lõppvaatust näed, mõtled paratamatult, et kuidas ükskord endal läheb. Et kas selles on ka endal sõna kaasa rääkida või on see puhas saatuse loterii.

Emmeliina ütles ...

Aitäh Helle ja Bianka!
Moraal: kui ennast teise kohta vead, siis hakkab mõte liikuma ja tähelepanu teravneb.
Jätkan tõesti kevadvaimus, küll vihma, lund, kuid rohkem ikka seda päikest :)