Esmaspäev, 6. oktoober 2008

Tagasivaated 2

Olen tagasivaate ajas. Sügisel, õpetajate päeva paiku eriti. Ja eriti sellepärast, et sel suvel täitus mul 35 aastat küpsushariduse saamisest. Kas ka küps olemisest, seda ei küsinud keegi.




Miks siis ikkagi minust õpetajat ei saanud? Minust, kellele õpetajate päeval õpetaja asendamine oli sügisoodatud suursündmus.

Tegelikult olin õpetajaks saada otsustanud juba lapsepõlves. Kui naabrilapsed streikima hakkasid, et neid liialt palju kamandan, siis võtsin appi kogu nukkude ja mänguloomade arsenali. Kõigil olid ees ja perekonnanimed, mis kantud õpetaja päevikusse. Olid vihikud, kuhu tegin koduseid ülesandeid ja loomulikult kõige tähtsam: panin punase pliiatsiga hindeid. Veidike vanemana õnnestus mul kusagilt (? ) saada mahakantud päris õpetajapäevikud. Oh, siis õige koolimäng alles algas. Ega ma õiglane õpetaja polnud. Mul olid oma nimelised tundmatud lemmikud, nende hulgas nii poisse kui tüdrukuid. Mõned aastad tagasi, kui netti pandi kooli vilistlaste nimekirjad, siis leidsin sealt nii mõnegi enda jaoks tuttava nime.

Hiljem kasutasin enda väljamõeldud kavalust: hakkasin koolimänguga koos koduseid ülesandeid lahendama ja tunde ette valmistama. See tegi tüütu õppimise meeldivaks. Siis polnud enam nukkusid vaja, kujutlusvõime oli nii suur: seisan tõesti klassi ees ja õpetan emakeelt või ajalugu. Panin ennast selle tarbeks isegi pidulikumalt riidesse (kitsa punase seeliku, emale väikseks jäänud natuke nõelutud sinise sviitri ja nailonsukad). Lähemad sõbrannad teadsid sellest rollimängust ja võtsid osa. Nukuklaveriga sai isegi muusikatund läbi viidud.

Koolis oldi harjutud, et vahetundidel ringiratast jalutades koguneti tihti minu ümber, kus ma siis kümne minutiga moodustasin lühikokkuvõtte õppida jäänud ajaloo materjalidest või kirjandusest. Bioloogia ja geograafiaga ei läinud nii ladusalt, need lihtsalt ei kuulunud mu lemmikute nn. jutustavate ainete hulka. Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse lõpueksamite ettevalmistamiseks kasutasime samuti grupimeetodit.

Kuni põhikooli lõpuni olin nelja-viieline. Rohkem küll neljaline, sest tuupur ma ei olnud. Matemaatika ja füüsikaga tekkisid alguses väiksed tagasiminekud, kuid varsti läks pea lahti ja kuuenda klassi mata eksamil olin puhas viiemees. Kaheksanda lõpus ei pidanud eksameid tegema need, kel neljad viied. Kümmekond oli meid kindlasti kahe klassi peale ja korduveksamite tegijaid ka.

Tegelikult pidin ikka teemast rääkima, kuid see kõik oli kirjeldav sissejuhatus. Kuna meil oli alevi keskkool, siis maakonnalinna keskkooli minna ei tundunud normaalne ja ega vist oleks võetudki. Põhikooli kolmelised läksid kutsekasse, mõned tublid poisid ehitustehnikumi, ülejäänud jäid oma kooli.

Vaat nüüd alles olen oma järeldustes jõudnud arusaamani: tegelikult said tublid maakooli lapsed hoopis parema hariduse, sest nende kodukohas keskpärast keskkooli polnud. Kasutan tihti oma lemmikväljendit: kes õppida tahab, õpib igal pool, kuid 15 aastane "mina" ei tahtnud teps mitte enam nii korralikult õppida. Eelkõige sellepärast, et ei teadnud mida õppida ja milleks õppida. Puudu oli tark suunaja, kes oleks huvisid võimendanud ja "piitsa ja präänikut jaganud."

Tarkus tuli tasapisi läbi õpilasmaleva, kus kohtusin kirjanduskallakuga koolide tüdrukutega, kuulsin nende almanahhidest, luule - ja kõnevõistlustest, näiteringist ja paljudest põnevatest ettevõtmistest, mis meie koolis olid täieliku tähelepanuta. Koju tulles alustasin sellest, et tellisin endale ajakirja "Looming" ja hakkasin igal reedel "Sirpi" ostma. Ega sellest suurt koolis midagi muutunud, kirjandid ehk läksid sisukamaks, kuid matemaatika ja NSVLiidu ajalugu päris rappa. Ei saanudki logaritmidega sõbraks ja suulist matemaatika lõpueksamit näen vahest õudusunenäos, kuigi sain mõlemaga hakkama.




Praegu mõtlen, et kui oleks olnud tugev kirjanduskallakuga klass nagu Tartus või Tallinnas, küll ma siis oleksin õigesti kaldunud. Nüüd jäi lõputunnistus kehvakeseks ja Tartu tulevased filoloogid paistsid pisikesele ebakindlale maaplikale suured ja targad, mitmetel lehtedes juba avaldatud lood, või vähemalt "Sädemes" ikka mõni luuletus. Nii ma siis veelgi madaldunud enesehinnang näpus koju tulin, võtsin nurgast 30 rublase kitarri ja laulsin kurbi laule: "Ma alles noor ja ilmaelust vääääsind, mis teen ma siis kui kannan halli pead...Ma tahaks jätta kõik oma noore elu ja külma hauda tahaks tõtata."






See oli ju aeg, kus mitmesse kooli korraga sisse astuda ei tohtinud. TRÜ asemel pedasse ehk oleks ennast kuidagi toppinud, kuid Tallinn tundus mu jaoks nii suur ja kole, et ei mitte. Mõni branne läks pärast ebaõnnestumist tootvale tööle, et siis ettevalmistusrühma saada. Minu kehv füüsis ei tootnud kanalas midagi. Nii jäi üle võtta koheselt ja päevapealse otsusena vastu pakutud külakoolmeistri koht kodu ligidal.



Ja kõik see, mis lapsena mäng, sai tõeseks. Panin selga oma kõige popima ülilühikese kleidi (anna mõistust), võtsin oma esimese klassi käekõrvale ja hakkasin juhatama - õpetama. Olen oma pisikeset klassist kirjutanud, nad olid mulle tähtsad. Kõik oleks olnud OK, kuid pidin veel lisaks hakkama kuuendikele ja seitsmendikele emakeelt õpetama ja õhtukoolis ka. See oli kõrgem pilotaaž, sest olin igasugu välte ja laadivaheldusi võimalikult vältinud ja tuginenud oma kõnekeelele ja raamatulugemusele. Kuidagi kinkadi könkadi asi toimis. Kes enne teadsid, need teadsid edasi, kes ikka "kardulaid ja kiva" korjasid, need jäidki minust neid korjama.

Kuid üht ma tegin küll. Koos laulmisõpetajaga pidasime me õpilasi inimesteks. Ajal, mil direktor mõõtis tüdrukute püksisäärte laiust joonlauaga, seisis jõululaupäeval kaikaga (käskkirjaga) kirikuuksel, ei lubanud 15 aastasi õhtul kinno täiskasvanute filmiseansile jne. jne.





Ei usu, et me verinoorte õpetajatena kõik õigesti tegime, aga Makarenko teooria poleks meie mõtteviisiga teps mitte sobinud. Kindlasti olime liiga semulikud ja saime selle eest omad vitsad, kuid kokku tulemistel saame sellevõrra rohkem kallistusi. 17 aastane õpetaja 14-15 aastaste ees on ikka paras number. Veel varitses meid naiste kollektiivi suhtlemisprobleem, sest küla traktoristide koolkonda me omaks ei võtnud. Pärinesid ju maakooli naisõpetajate suurepalgalised kaasad sovhooslaste seast, meeste põud ja konkurents oli kõva.

Omast arust esindasime hipilikku boheemlaskonda, põlgasime viina ja õllejoojaid, meie seltskonna joogiks oli kuiv vein ja laulud Jüri Üdi ja Hando Runneli sõnadele. Öö läbi kuulasime Radio Luxemburgi, tõmbasime suitsupitsiga Priimat, hääletasime juhuslikkudele autodele ja käisime Tartus "Vanemuise " teatris.


Loomulikult ei kaasnenud sellise elustiiliga mingit kaugeõpenduse varianti ja ega sinna nõuka ajal kohe saanud, sest enne pidi aasta töötama. Tähtis Tädi Rakvere Haridusosakonnast, kes minu tunde inspekteeris ütles minu kiituseks, et olen sündinud õpetaja.



Pärast üht aastat nõukogude külakoolis ma enam nii ei arvanud. Suvel pioneerilaagris katsetasin edukalt palgalisa teenimist, valvasime prootoneid 24 h nii metsas kui meres.



...aga siis tõmbasin velevettunked jalga, võtsin iseheegeldatud märsi õlale, toppisin sinna spiraalseeliku ja Rudolf Rimmeli "Haldjasaare" ja läksin Viljandi Kultuurikooli eksameid tegema. Aga see on juba järgmine lugu.


P. S. Kõik fotod on brannega kahekesi tehtud ja valmis tehtud. Pildistamise koht peamiselt esimene päris oma korter (õigemini kostiliseks pererahva juures). Köök, tagumine tuba ja tühi tuba. Vesi kaevus, kemps õues, puud kuuris. Mööbliks kušett, kušetikapp, riidekapp, laud, kaks tooli, oma jooniste järgi raamaturiiul



Tähtsad esemed: lindimakk Jauza, lindid, VEF-raadio, tuhatoos, elektrikann, küünlajalg, kell...

Aastast oli kahju ja kasu. Lisaks kõigele muule sain endale eluaegse sõbranna. Juba 35 aastat tagasi...




Ja lõpuks midagi Rimmelilt selle ajastu märgiks (Haldjasaar, 1974)

***
millal see oli kui maailm
umbusust läbi imbus?
Maakera kohal umbusk
nagu surija kohal nimbus.

Kes olid mõrvarid,
kes õilsa usalduse meis tapsid?
Lapsed ei usalda vanemaid,
sest need ei usalda lapsi.

Kõigi aegade suurim traagika,
õilsuse ahervare:
vanemate umbusk alati
sünnib laste umbusust varem.

Ja ometi oleks nii lihtne
dešifreerida usaldamatus:
sina kägista usaldus,
minu hooleks usalda matus...

Kallis, enne meid see oli,
kui maailma umbusk ilmus;
nüüd ripub see meiegi kohal
nagu hukatava kohal silmus.

kas oleme aja ohvrid
ja teiseks meid miski ei muuda,
kallis, ja meiegi usaldus
maailmas miskit ei suuda?

Lapsed ei usalda vanemaid,
sest need ei usalda lapsi.
Olid ehk vanemad mõrvareiks,
kes usalduse meis tapsid?

Kordub kõik, aga selleski
pole alati mõttekat korda.
Kas mõrtsukateks meiegi
saame kunagi omakorda?
***



7 kommentaari:

Bianka ütles ...

Sinu minevikumeenutusi lugedes on mul väga huvitav paralleele tõmmata. Aeg ja ellusuhtumine oli meil üsna sarnane. Ometi olid mõned nüansid erinevad. Sina oled ilmselt lüürilisem ja emotsionaalsem tüüp. Vaatan seda kasvõi luuletuste pealt, mida sa oma blogis oled tsiteerinud. Minu omaaegsete lemmikute hulka need ei ole kuulunud. Aga kahtlemata on seal mineviku varasalves ka neid, mis meile mõlemale hinge läksid.Mäletad, kuidas raamatuvalikuga oli!

Keskkooli lõpetamise järel oli minu jaoks ainult üks võimalus- minema sealt kolkast! Mitte mingi muu variant ei olnud mõeldav. Mul puudus plaan B juhuks, kui ma sisse poleks saanud... Üks põhjus, miks ma kindlalt matemaatika kasuks otsustasin, oli see, et sinna ma ometi peaksin pääsema.

Aga kõik need oleksid... Kui sa oleks saanud õppida kirjunduskallakuga klassis? Kas see oleks muutnud su elu? Mis erialale sa proovisid TRÜsse astuda? Tegelikult said enamusest lõpetajatest õpetajad. Kirjanikuks või ajakirjanikuks saamine tol ajal oli omaette rida. Kumba varianti sa silmas pidasid? Või ei olnud sul kindlat eelistust. Sel juhul saatus ilmselt juhtis su elu teistele rööbastele. Minu suhtumine on alati olnud, et kui ma tahan midagi (reaalset, ebareaalset ma ei ole kunagi üritanudki), siis teen ma pärast ebaõnnestumist uuesti katset, mitte ei loobu.

Emmeliina ütles ...

Tänud, ootasin niiväga su kommentaari.
Olen üdini emotsionaalne ja lisaks veel bipolaarne ("taevani hõiskav ja surmani kurb" Goethe tüüp)
Raamatuvalik jm. ütelused annavad arvata, et kui oleksime käinud ühes klassis, siis oleksime teineteist täiendanud ja väga hästi klappinud (on ju meie aegne sõna)
Lootsin keska lõpetades ikka sinna enda näitamise ja kirjutamise poole peale st. eesti filoloogia, sest need, kes kindlalt õpetaja elukutset silmas pidasid, astusid Pedasse.
Arvan nüüd ka, et enamusest said tegelikult õpetajad. Mina oma salaunistustes soovisin ajakirjanikuks ja mis veel edevam - televisiooni.
Aga tõde sinu pool: kui tõeliselt tahad, siis ära loobu.

Anonüümne ütles ...

Aga ei saa ka maha salata olulist osa Sinu lasteaiakasvataja, õpetaja, ajakirjaniku, kirjaniku jne. karjäärist, mille pühendasid oma poegadele. Kuna olen ses mõttes "saatusekaaslane", võin öelda, et hariduse oleksid ju võinud saada, aga ega sellega Su kahtluste ja valikute jada lõppenud oleks. Naine ja ema olemine ekstra emotsionaalsel inimesel võtab üsna suure osa hingejõust ja aeg-ajalt on ikka tunne, et "väärin muud".
Kindlasti oled andnud endast parima, ja pojad on "Sul õige naksid", kas oleksid tahtnud nende asemel pühenduda kirjasulele jäägitult???

Bianka ütles ...

Nagu on öeldud, me saame elus mitte seda, mida me tahame, vaid seda, mida meile vaja on.
Tol ajal oli ju ajalehti ja ajakirju vähe ja sellega seoses konkurents sinna suurem kui praegu. Selleks, et sealses trügimises läbi lüüa, pidi olema tükk maad karmim tüüp kui sina. Näiteks nagu Aunaste. Mäletad, ta käis kusagil Siberis tehases töötamas, et seda töölise eelist sisseastumisel saada. Kõik muu veel peale selle. Nii et ma usun, et see tee polnud sulle mõeldud nii või teisiti.
Sinu muusikaarmastus konkureeris kirjandushuviga, nagu ma aru sain. Eks järgmises loos kuulen, kuidas sul seal Viljandis läks.

Emmeliina ütles ...

Anonüümne ja Algarv, oskasite asja väga tõepäraselt kokku võtta.
Anonymus - kirjanik ja ajakirjanik on muidugi kirjanduslik liialdus. Poegade kasvamise lugu: eks me nooremana olema kõik hulljulged olnud oma ülekeeva energiaga. Arvan, et kui oleksin olnud pühendunud tööle, siis oleksin kindlasti öösel patja nutnud purunenud pereelu ja lootuste pärast.
Algarv - olen tihti Aunastet oma eeskujuks pidanud /just selle BAM -ile mineku pärast/, kuid sellist pereelu ja mitut abielu poleks ma välja kannatanud, olen selleks liialt mugav.
Nii et kokkuvõttes: saame täpselt seda, mida oleme tahtnud (ühe idamaa jutu järgi)
Aga vahest mulle tundub, et midagi on veel ees;-)
Imestan arvutis seda fotode kvaliteeti. Pildid, mida skännisin olid kaardunud, hallikaskollased aga siin täitsa tunneb inimesi ära.
Peab vist kõik oma mustvalged isetehtud sisse skanneerima.
Viljandi lugu tuleb kindlasti, ootan ise ka. Kui kokkutulekult eluga pääsen :-P

Emmeliina ütles ...

Ah jaa, veel üks meenutus: Katrin Kasemets (ab. Streimann) käis minu ajal sealse külakooli kolmandas klassis. Lugesin just tema lahkumisest EN-ist.

Bianka ütles ...

Toredat kokkutulekut sulle! Ootan muljetamist.