Esmaspäev, 13. oktoober 2008

Mälestused

Möödas seekordne kokku tulemine. Liiga palju emotsioone, liiga kärarikas, liiga liiga....
Üks kord sooviks siiski oma klassiga omaette tulla. Siis kui rohkem kokku tulijaid tuleks.

Alustasime nagu mitmeid kordi, koos seitse aastat noorema vennaga väiksest koolimajast.



See maja oli minu kooliks neli alghariduse aastat ja pärast suure kooli põlemist kolm lõpuaastat.
Aktusele eelistasin jumalateenistust.


Klassi pilt tuleb hiljem fotograafilt. Kuna inimeste pildistamine pole mu tugev külg, siis minupoolset jäädvustust ei toimunud.
Ajakirjakeses ilmusid ka minu tagasihoidlikud mälestused.


KUIDAS ÜLEKOHUS MIND KOOLI AJAS

Olin kodune laps kui 1960-ndal aastal alevisse mugavustega korteri saime: veega kemps, vann, telefon. Ja majas palju enam-vähem ühevanuseid lapsi. Üleval korrusel elas lasteaia juhataja kahe minuvanuse tütrega. Ütlesin siis emale, et ka mina kavatsen lasteaeda minna, sest teised käivad. Ema ei teinud kuulmagi, aga mina mõtet ei jätnud. Nii settisingi ühel hommikul, pärast seda kui ema oli tööle läinud, endale omast arust kõige ilusama helesinise kapronkleidi selga ja läksin lasteaeda. Kasvataja oli tark naine, minema mind ei kupatanud, eks pärast räägiti asjad sirgeks. Oma viieaastase arunatukesega olin taibanud, et kui midagi konkreetset tahad läbi viia, siis on seda targem teha ise ja ilma täiskasvanuteta. Terve aasta sain toredas Väike-Maarja lasteaias käia kuni kätte jõudis viimane augustikuu päev. Siis korraldati pidu kooliminejatele, söödi torti, kingiti lilli ja peeti kõnesid.


Mulle tundus, et midagi väga ebaõiglast on jälle toimumas, sest kuueaastast „mind“ kooliminejaks ei tituleeritud. Õhtul kodus mõtlesin selle üle järele, poetasin mõne pisaragi ja otsustasin asjale anda omapoolse lahenduse.

See toimus järgmisel hommikul, kui ema oli tööle läinud. Panin selga oma teise ilusa kleidi, roosalillelise, sikutasin jalga vastikud valged põlvikud ja asusin üle tee olevasse koolimajja asja uurima. Saalis olid vanad lasteaiakaaslased, poetasin ennast nende kõrvale pingile. See, et mulle keegi Aabitsat ei andnud, mind ei seganud. Kui õpetaja lapsed sappa võttis astusin nende järel klassi. Kõik hakkasid ennast pinkidesse paigutama ja siis küsis õpetaja minult, et kas tulin vanemat venda või õde kooli saatma. Vaatasin teda kui suurt arusaamatust, sest olin üksik laps ja vastasin, et ei, ma tulin ikka ise kooli. Päev oli huvitav, joonistasime ja kirjutasime. Lõpuks läksime koju.

Igaks juhuks ma emale-isale ei rääkinud, et käin nüüd koolis. Aga alev oli väike ja hommikuks oli emal lugu teada.

Edasine jutt on juba ema jutusalvest: 1962 aastal olid ette nähtud kindlate õpilaste arvuga klassid. Kahjuks oli kaks last puudu, et saaks moodustada kaks klassikomplekti. Nüüd andis minu käitumine mõtte otsida veel üks kuueaastane lasteaialaps, et moodustuksid nii A kui B klass. Selleks tüdrukuks sai sõbranna Aive. Kust emmed koolivormi hankisid oli juba nende mure, aga nädala pärast istusime oma sinisetriibulistes pluusides, mustades seelikutes ja põllekestega, rõõmsalt jalgu kõigutades, koos koolipingis.

Kahjuks kahe nädala pärast lõppes lugu sellega, et Aive oli hommikul koolivormi asemel lasteaiakleidi selga pannud ja sinna tagasi mängima läinud.

Aga sellest polnud midagi, A ja B klass olid moodustatud ja eks käis normaalne laste kadu selle ajaga kaasas.

Kõige rohkem olin hädas igasugu käeliste tegevustega. Mulle kohe mitte üks raas ei meeldinud joonistamine ja kleepimine. Millegipärast pidas ka joonistusõpetaja mind lootusetuks. Küll ei meeldinud talle minu ploki valge kriitpaber, kuhu tema arvates pliiatsid peale ei hakanud, küll midagi muud. Sellest ajast ei oska ma pliiatsit ja värve kätte võttes loominguline olla. Kirjatehnika oli ka igavene ikaldus. Lahtise sule ja pingi küljes oleva tindipoti abiga pidime kauneid tähti maalima. Näpud pidevalt tindised, kuivatuspaber abiks, nii see kalligraafia käis. Hoopis huvitavam oli matemaatika. Kuna lugesin sel ajal juba pakse muinasjuturaamatuid, pandi mind nii nagu lasteaiaski teistele ette lugema. Siis oli uhke tunne, aga praegu mõtlen: oi seda õpetaja kavalust, tema sai puhata.

KUIDAS ME VANAEMAGA PABERIST LILLI TEGIME

Olin suur luuletuste lugeja ja edev pealekauba. Kuna mulle jäi loetu kergelt pähe ja vist ilmekust oli ka parasjagu, otsustas klassijuhataja mind kooli kevadpeol suurele rahvamaja lavale saata. Olin edukalt lõpetanud esimese klassi, üks joonistamise neli viite seas ja rõõmustasin selle üle oma pisikeste patsiotsteni. Luuletus algas nii:

Kes tippis luha lilli täis?

Kes nurmel külvamas neid käis?

Kes palistas neist põllutee?

Kes oli see? Kes oli see?

See oli kevadpäikene!

Et mitte ühekülgne ja igav näida otsustasid õpetajad asja omalt poolt huvitavamaks muuta. Puust lavalaudade vahele tuli pista kümneid traadi otsas paberlilli, mida ma siis korjaksin ja samal ajal etleksin:

Lööd imestusest kokku käed,

kõik puud kui valged vahumäed.

Kes on nad ära nõidunud?

Ei keegi muu, ei keegi muu,

Kui kevadine õiekuu!

Selles Juta Kaidla raamatus oli küll luuletuse juurde joonistatud musta peaga lokkisjuukseline tüdruk, aga see mind eriti kurvaks ei teinud. Lokkide puudumine küll. Aga seda puudujääki püüdsin korvata valju ja selge häälega. Kuna luuletus koosnes valdavalt hüüumärkidest polnud see raske:

Küll nüüd on luhal joosta lust!

Kõik kohad täis on kirevust.

Siin roosa õis, seal sinine!

Kas võtta see või järgmine?

Ah, nopi kõik ja pärjaks tee!

Nende sõnadega pidin siis neid lilli noppima paberlilledest pärg peas ja teine kaelas. Kujutan ette, et nägin välja jube nagu need praeguse aja lõunamaad külastavad turistid, aga seitsme aastasena olin õnne tipul ja omast arust kõige ilusam tütarlaps.

Kimp kollaseid, kimp siniseid!

Kuis hoida saad küll kõiki neid?!

Üks pärg sul kaelas, teine peas,

sa nagu õis käid õite seas.

Oi, küll see õiekuu on hea.

Kust aga saada neid paberlilli? Appi tuli minu vanaema, kes, kujutage ette, oskas krepppaberist roosi moodi lilli teha. See käis niimoodi, et õielehe kujulised tükid lõigati välja ja keerutati ümber sukavarda. Ja traadist varre ümber pandi roheline paber. Nii istuski mu kallis vanaemake lilli meisterdama. Kahju, et nendest ühtegi alles pole.

Etteaste õnnestus sellele vaatamata, et kodus harjutades narris isa:

Kes tippis liha lilli täis...Ja lugedes tuli see mulle meelde ja ajas naerma.

Vana kool, kus sain käia viiendast kaheksanda klassini kui 1970 aasta kevadel elektrijuhtmetest tulekahi puhkes. Hoonet ei saadud taastada.



See raamat ilmus kümme aastat tagasi



Kokkutuleku kõige huvitavam mõte koos ideekavandiga tuli Raul Rebaselt: püstitada keskväljakule Georg Lurichi auks kuju. Eks siis hakkame annetusi korjama.

Järjepidevuse mõttes meeldiks mulle kui keegi minu järglastest seoks oma elu Väikese Maarjaga. Pildistasin veel enda jaoks tähtsat maja, lapsepõlvekodu kõrval olevat endist raamatupoodi. Varsti see lammutatakse


Ja lõpuks midagi naljakat pühapäeva hommikuselt poetrepilt




6 kommentaari:

Bianka ütles ...

Vaatan ja imestan- kuhu on jäänud minu kommentaar, mille ma ennem kirjutasin? vastust teab vaid tuul...

Pärast mõningast imestamist uurisin välja, kuidagi kogemata olin selle vanema jutu kirjutanud "Tagasivaated" alla, kuigi enda meelest olin selle jutu kommentaariumis!

Emmeliina ütles ...

kohe otsin üles. Mul on mingi imelik kala nende kopitud fotode ja lugudega. Kui postitada tahan, siis viskab errori ette ja tekst tuleb imelikke hieroglüüfe täis. Koolimaja pilt läks kaduma ja ma ei julge enam näppida ka.

Emmeliina ütles ...

Veebikolumnist Algarv ütles...

Oh sind küll! Ise lasteaeda ja kooli kah. Tuletasid seda vana koolivormi meelde, triibulised pluusid olid jah, aga seelik oli vist sinine ja põll oli must. Neid oli omakorda nii villaseid kui satiinist. Keegi tuletas mulle meelde, et mul oli koolikleit sinise asemel pruun olnud ja ma olin selle üle õnnetu olnud. Selles vanuses oli oluline olla selline nagu kõik teised, alles hiljem tuli erineda tahtmine.
Hõbedane kotike on näha, aga kuidas lugu soenguga oli, ei saa pildilt täpselt aru. Tundub igati kena.

Oma klassi kokkusaamise kohta oskan soovitada ainult ühte, võta korraldamine ette. pöördu isiklikult igaühe poole ja küll sa näed, tulevad küll.

Ah et said palju emotsioone- loodan et häid!

esmaspäev, 13. Oktoober 2008. a 18:20

Emmeliina ütles ...

minu meelest olid pruunid kleidid valge kraedega vanemate klasside tüdrukutel. meil olid veel neljandas klassis mustjassinised villased pluusid ja need käisid nööpidega seeliku küljes.

Kui selle errori ära saan, siis hakkan oma algkoolilugusid ja koolipilte mälestustesse panema, praegu arvut streigib.

Soengu likvideerisin hommikul vannis käies ära. Sellepärast sai minust jälle tavaline "lambapea".
Kui klassi pildi saan,siis jätkan. Meil oli 30 lõpetajat ja kohal oli üheksa (kaks on manalamehed) Esimest korda nii väike arv. Mõned kohe tõmbavad oma koolipõlvele juti peale.

Anonüümne ütles ...

Mõtlesin algul, et ei hakka tagasi siduma. Tundeid tekkis rohkem, kui asjalikku juttu. Aga olgu peale siis. Anonymus, tunnetest:
Sinu eelmise kirjatüki mustvalgetest fotodest tekkis soe äratundmise tunne: alates karedast ruudulisest tekist ühikavoodil kuni õhtuid ootava kitarrini. Elu muretumad aastad, lahedaimad sõbrad ja ägedaimad peod. Aastad on muidugi läinud, pidusid valin, aga sõbrad on jäänud.
Kokkutuleku memuaaridest puudutas mind Su koolimineku lugu. Jälle äratundmine, seekord heldimusega. Olin samuti kodune laps, kes looja poolt suhtlemisaltiks loodud. Seega painasin vanemaid, et nad mu aasta varem kooli paneksid. Käisime augusti lõpul isaga koolidirektori kabinetis, kus aitasin targal mehel lisaks ajaleheartikli pealkirjadele ka sisu lugeda ja veidi arvutada. Esimesel koolipäeval anti mulle küll õpilaspilet, aga klassis istekohta polnud. Istusime kolmekesi - kõige pisemad ja nagu edaspidi selgus, ka kõige ärksamad - ühte pinki. Sellest ajast sai alguse suur sõprus kirjasõnaga kuigi armastan ka numbrimaailma), mu pinginaabri ema oli raamatukoguhoidja ja meie linnas oli suht samasugune puitvoodriga raamatupood nagu Su pildil.
Ootan huviga must-valgetele fotodele järge, loomulikult koos kommentaaridega.

Emmeliina ütles ...

tere kulla anaonüümne, hea kui lood on tundeid ja tagasivaateid tekitavad.
Siis täidavad nad oma eesmärgi.
Proovin jätkata, õieti arvutit kiusata, sest "Minu mälestused ENSV-s" on täitsa olemas, kuid kui hakkan neid siia koos piltidega üle kandma, siis viskab mingi salapärase errori.
Pojad teevad arvutiga abraka tabraka ja jälle lugu tuleb, kuid minul endal ei õnnestu.

Aitäh suurepärase tagasiside eest!