Esmaspäev, 11. august 2008

Sügise lõhnad


Sügise lõhnad teevad haiget.
Miks tänavu nii vara? Juba augustikuu keskel? Need on nii „äraseletatult elatud ja oleks võinud olla“ elu aimdused, lausa käega kombatavad. Kogu mu korter on neid täis. Kui ma kurke sisse teen, tulevad nad mustsõstralehtedest ja tilli- vartest, kui õunu, siis on nad isegi tuppa lennanud herilaste küljes. Kuivama pandud pärnaõitest ja piparmündist ei maksa üldse rääkidagi. Ja kummel... Igatahes on kummelimuru lõhn kindlasti mu esimene lapsepõlvelõhn. Kummelimuru ja leivakapi lõhn. Need on kõige turavalisemad ja rahustavamad lõhnad maailmas.

Kui palju kodusid peab inimene läbi pidama ja ikka veel mitte seda õiget?

Nõjatan pea kätele ja meenutan. Lapsepõlve maakodu...Kojalõhn kohe uksest sisse minnes. See on samblaga seinapalgid ja natuke laudariideid nagis ja mõni valmispandud seasöögipang nurgas. Siis sahvrilõhn, juba keerulisem. Jahutünnidel oma, lihatünnil oma ja meekärgedel kõige parem.

Edasi köök. Leivakapilõhn juba oli. Kardinaga riiul kapi kohal. Seal on igas topsikus oma lõhn peidus, tuleb ainult kaaned lahti teha ja lõhnad välja lasta. Kohvilõhn ja köömnelöhn, teelõhn ja veel ja veel... Ikka suured totsid all, keskmised nende peal ja päris tillukesed kõige otsas. Siis veel igasugused kimbud kuivatatud lõhnu. Ja veel üks imeliku kujuga pudel, kus kirsid ujusid läbipaistva kibeda vedeliku sees ja mida vanaema kirsiviinaks nimetas. Kapi peal on vakstu lõhn, mis on üks kõige vastikumaid. Selle peletamiseks tuleb kapi seest välja tõmmata leivalõikamise laud ja seda nuusutada. Kole vakstu lõhn kaob kohe.

Köögikapi kõrval seisab raudjalgadel pesukauss. Hea seebi lõhnaga. See on käte pesemiseks. Teisel kapil on nõudepesukauss. See lõhn ja pesulapilõhn ei meeldi üldse. Rätikunagi rätikutel on ka omad lõhnad. Kõige parem neist valgel karelinasel, mille nurgas vanaema neiupõlve nimetähed, punasega tikikitud A.R.


Kaevuvee ämbritel on külm lõhn, kopsikul ka. Ämbrite all on selline väike kapp, kus virnas koduseebid. Teate kodukeedetud seebi lõhna? Mina tean.

Nüüd suur pliit, mis ajab välja nii palju erinevaid lõhnu. Seasöögi kartulite lõhna teate? On meeles. Pannkoogilõhna teate? Ikka meeles. Aga praeliha ja muna? Võimatu unustada. Moosikeetmise lõhn? Vaarikas, murakas, maasikas... Aga kas te mäletate lõngavärvimise lõhna? Selline imelik hapukas. Pliidi praeahjus on seal soojas hoitud toidu lõhn. Peamiselt ikka liha – kartul.

Puukastis pliidi ees on puude lõhn ja puupakul samuti. Veel tuleb meelde söetriikraua lõhn ja triikimisteki lõhn ja tuppa toodud puhaste linade lõhn, kui neid kokku löödi. Tagatoa ukse küljes on ajalehtede hoidja. Sel on vanade ajalehtede lõhn, hoidja ise on tikitud kass, punane lips kaelas.

Siis tuleb koiku. Koiku peal õlekott, jälle lõhn. Teki peal padjad, igaühel oma lõhn. Koiku kohal vanade raamatute riiul raamatulõhnaga. Siis söögilaud. Küll oleks hea, kui seda vakstut poleks. Et sellest pääseda, lauasahtel lahti. Vot see on alles lõhn. Nimetan seda vanaisa lõhnaks, kuigi vanaisa on ammu siit ilmast läinud. See on vist sisseimbunud tubaka lõhn. Sahtlis on imelik väike nuga ja naaskel, käärid, niit – nõel, väike haamer, naelad ja igasugust nimeta modru.

Köögi aknalaual ei ole lilli. Akna all aias see eest on. Lükkad aknapooled lahti ja lased lõhna tuppa. Need on vist floksid.

Nagi seinal lõhnab kuidas kunagi. Kui isa tuleb siis nahkjope ja bensiin. Kui ema tuleb, siis lõhnaõli.

Tagatoa nurgas on kardin ja kardina taga lõhnab vanaisa maani saanikasukas. Selle all on puukast, kus sees talvesaabaste talvelõhnad.

Vanaema pruunis kapis sorimine on rangelt keelatud. Kui vaene oli ikka ühe talunaise kapp! Üleval riiulil lõhnavad ajalehtede sisse pakitud villased sokid – kindad. Küll tahaks praegu teada kui mitu paari, sada või tuhat vanaema neid eluajal valmis kudus. Ja need värvid ja mustrid! Ei ühtegi ühevärvilist. Isegi isa töösokid olid ikka rõõmsalt triibulised. Ja minu omad muidugi kõige ilusamad. Ei tea, kes mõtles selle kudumise kunsti välja, kus viie terava orgiga fantastilisi asju võib teha. Lõhnab. Puhas pesu lõhnab eriliselt, puhas valge kodukootud linane, veel erilisemalt.

Siis vanaema riiul. Pearätikute kollektsioon. See oli ka ainus uhkustamise asi. Pearätid ja põlled ja üks surnuaiapühale mineku käekott. Kuidas sai inimene nii väheste asjadega peaaegu saja aastaseks elada? Teisel pool kümmekond kleiti. Ikka, et selle tegin selle pulmadeks ja selle tolle sünnipäevaks. Argipäeval kandis vanaema tumedaid pihikseelikuid heledama pluusiga ja alati põlle. Ei kunagi mingit määrdunud kitlit. Ei ühtegi eest ära nööpi ega sukaauku. Mis sest, et peale piimamehe ei käinud päevade kaupa ühtegi võõrast.

Teises nurgas õmblusmasin, õmblusmasina õli lõhnaga, väike kaval õlikannuke juures. Suur ümmargune laud, tikitud lina ja lillevaasiga. Vaasis sügise hakul kindlasti need kollased nimeta lilled.

Nurgas salakapp. Lukus. Kapis vasktoru ja vanade paberite lõhn. Arvutult ilusaid nööbikarpe, paksude kaantega roheline album. Pilte ja postkaarte täis.

Ja korralikult tehtud voodi. Päevatekiga ja padjad virnas. Mis sest, et suvel toas keegi ei käinud.

Meenub laupäeva lõhn. Puhtad põrandad pühitud märja kasevihaga. Ja triibuliste omakootud põrandariiete lõhn, mis oli juba tagumise toa kangastelgede küljes. Akna ees valgete pitskardinate lõhn ja akna peal pillergroonid, pillergrooni lõhnaga....

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht....ümisen ja tõstan pea. Kus ma siis käisin sellel mõtterännakul? Tegelikult jalutasin läbi lõhnade lapsepõlve, sain hetkeks väikeseks tüdrukuks. Millal see tüdruk suureks sai? Kas sündis see siis, kui seitsmekümnendatel sai külast jumalate ja inimeste poolt unustatud paik? Või hoopis siis, kui kauge linna tuled paistsid nii ahvatlevad ja soojas vannis lobistamisest sai mugavuse iidol. Kui ilma elektrita ei olnud elu ja ilma televiisorita polnud sind olemaski.

Globaalne urbaniseerumine, globaalne....urbanise... Loll on see, kes vabandust ei leia. Ja nii see algaski. Ikka korterist korterisse, alguses isa-emaga, hiljem mehe ja lastega nõuka aegsel põhimõttel: üks laps juures, üks tuba juures. Asfaldimuru akna all, autode müra hommikuseks linnulauluks ja õhtuseks unelauluks. Sain ju oma otsitud mugavdatud mugavused, mis on minu tempokas elus igapäevasaatjad: masinad pesevad pesu ja taldrikuid, röster viskab saiu, grill annab kana, televiisor ja raadio söödavad uudiseid, arvutita lähen närvi jne.jne.

Miks siis vahel mu mina sinna mugavuste sisse ära ei mahu?

Kõik me tuleme kord taas oma sünnipaika. Mis sest, et mõned meist mõttes. (2005)


9 kommentaari:

valgeseelik ütles ...

Tulid meelde lapsepõlvesuved vanaema juures... Ilusad mälestused.

Emmeliina ütles ...

aitäh, valgeseelik

Bianka ütles ...

Kui ilusti sul need mälestused lõhnade kaudu välja on sõelutud. Meie kodus olid need ka kõik olemas, mõni asi pisut teisiti. Võib-olla sellepärast, et minu ema võttis endale kanda suurema koorma kui ta vedada jaksas. Või ei osanud ta oma tegemisi süstemaatiliselt organiseerida. Või hakkas ta loomi lõpuks rohkem armastama kui inimesi. Ma ei mõtle seda sõnasõnalt, aga pahas tujus olen öelnud, et meie elamine oli lauda juurdeehitus. Et kui loomade talitamisest aega sai, siis tegeles ema tubaste töödega nagu koristamine või pesemine-triikimine. Aga ega tookord emal palju valida polnud, loomadest tuli hädavajalik lisakopikas, mul isa oli invaliid. Hiljem, kui see enam hädavajalik polnud, ei osanud ema enam teistmoodi.

Emmeliina ütles ...

jah, minu ämma peres oli niisamuti, et loomad olid esikohal (vähemalt mulle tundus. Kui mina sinna pereliikmeks läksin, siis käis koolis seitse last, minu tulevane kaasa arvatud. Kolm olid oma leivas ja ämm alles mõni aasta palgatööl käinud, äi vist juba pensionil, hästi ei mäleta või käis veel kaevanduses tööl. Seda oli kõike jube palju!
minu vanaemal oli ainult kaks last ja kokku kolm lapselast.
aga tahtsin jah midagi muud selle suure hirmuga kirjutada ja sellepärast lisasin selle vana loo, mis oli kogemata vanaema eluloo juurde jäänud.

Bianka ütles ...

Eile ma tundsin just sedasama tunnet, et räägime millestki muust.

toompeale ütles ...

rändasin minagi koos Sinuga lapsepõlve...
need kollased lilled tõin oma aeda ka! ja kingalilled ja tokkroosid ja taliastrid nagu meie neid kutsusime.
need kollased lilled olid meil talvõjürjenid.

Emmeliina ütles ...

jah ma armastan taluaedade lilli. mäletan, kui Signe Kivi (kui ta oli lihtsalt kunstnik) rajas oma kodu Lahemaale (juhtumisi tean seda kohta) ja ütles, et hävitas rumalusest palju taluaia lilli. Nüüd otsib samu floksisorte, aga pole enam leidnud.

Anonüümne ütles ...

Kasutades väljendit nagu näiteks "sinine lõhn", olen kohanud kuulaja arusaamatusest suuri silmi, aga Sul ...külm lõhn...äge!

Emmeliina ütles ...

aitäh anaonüümne, tunnen praegugi veel, aastakümneid hiljem, seda kopsikuga ämbrist võetud kaevuvee lõhna. meie kaev oli hästi sügav.