Esmaspäev, 21. juuli 2008

Millega nõiad vihtlevad?

Nad teevad seda lillevihaga, mis aasalt korjatud. Seitse erinevat taime tuleb kimbuks köita ja siis suitsusauna lavale! Ja pepu alla vastavalt suurusele rabarbrileht, sinna sisse jääb kogu tselluliit. Saunasavi on üks vajalik möks veerand tunniks ja isetehtud saunamesi silub kõik kortsud kenasti ära. Mett saab teha ainult heast materjalist, mitte mingisugusest ersatsmeest, mis ka talvel vedelaks jääb ja toru sisse topitakse. Hulka segada meresoola, tilgutada ninale vastavat õli (mina panin hariliku nulu) ja siis koos heade mõtetega segada. Kui korralik savipesu tehtud, ei siis ole väljamaa pesemisvahendeid vaja, leil puhastab keha ise. Tähtsamad hoopis need sisemised soovid. Ütlesime kõik kõva häälega välja ja saatsime kulbiga kerisele. Minu mõtteke kandis sõnumit: kui keha on nõder, olgu siis tasakaaluks vaim värske. Keha andis vaimule alla ja valutab oma valutamisi üha vähem.

Mida nõiad söövad? Ikka rohtu, ikka rohtu, lapsekesed. Leheke siit ja sealt taimelt, seemned nõgeselt, salatiks sekka peedilehed ja porgandipealsed. Kamaluga jahu, lusikaga seemneid ja ongi karask valmis. Nii et nüüd kõik korjele! Kolm taime peavad naistel kapis olema: kortsleht, nõmmeliivatee ja raudrohi, et käsi hästi käiks ja kaua elaks maa peal.
Taimel pole hinge, taimel on vaim, küll siis igaüks oma vaimu ära tunneb. Ära ainult kohe tõtta patta panema, uuri ikka enne targast raamatust. Näiteks üheksavägiseid on kaht sorti: pruunide tolmukatega taimel on raviväe asemel mürgivägi.
Kui enda eeterväljas auk, siis lase läbi puskariaparaadi lillevett, raudrohuga saan mina kõik augud ära lappida, kui vett nuusutan ja peale piserdan. Kõik kollase õiega taimed hoiavad närvid korras ja kuldvitsa lehed viivad hirmud ja toetavad neerusid. Kõige parem toit on kõrvenõges. Palju pole asjale hea, teeb paksuks, vere nimelt. Kavalad mürgid varitsevad meid poeriiulitel. Nõidkapitalistid on kartulikrõpsude hulka seganud ainet, mis ütleb: söö aga veel, ka ilusates pakkides maitseainetel on see rohkem söömise sundimise kavalus sees. Kui see kavalus sattub keele keskele (ja muidugi sattub), siis tekitab nii hea maitse tunde, et kavaldab aju üle. Kui seda kõike on ajus küllaga ja rohkemgi veel saadud, siis lülitub pidurduskeskus pikkamööda välja ja hüperaktiivsus-patareijänku hiilib ligi. Nii on nende glutamaatidega.

Neelates iga päev tonnides keemiat, peaksime teadma, et suur osa tänapäeva haigusi on inimeste enda tekitatud. Hetkel oleme katsejänesteks meie. Fakt, et töösturid ja rahahimurid kasutavad kõike selleks, et oma kaup kenamaks ja kauemsäilivaks teha. Sõbrakesed, tegemist ju varjatud mürgitamisega. Teatud toodete puhul me ei teagi kunagi, mida see sisaldab. Alles hiljuti avastati, et seni üks tõhusamaid umbrohu mürke omab hilisemat ökosüsteemi mürgitavat mõju. Kahjuks on see kohutav uudis jälle vaikselt kuhugi seisma jäänud. Antud keemilise preparaadi osakesed on aastaid veel põllukultuurides - ja antud aine on mürgine! Jutt käib umbrohumürgist Roundup! Hetkel on see ainus asi, mida nii laiaulatuslikult Eestis jm. kasutatakse ja keskkonnasõbralikuks reklaamitakse! Ajab karva püsti ja turri.

Kust siis jahu osta ja kas Veski Mati odrajahu on ka mürgine.? Igatahes need õpetusjutlused panid mind tõsiselt mõtlema ja söömahimu vähenes. Kõige parem on ikka eidekese aiamaa - üksikule jätkub, kuid mitmele jääb väheks. Kas ja kuidas siis üldse süüa? Leidsin ühe mõttekese enda jaoks: mida vaesem oled, seda parem, sest siis jäävad igasugu söögipoe kiusatused ära. Aga need toiduteadlikud räägivad kindlasti teistes blogides, mina lihtsalt kirjutasin Moori jututuba.

Armas abikassa, keda üle pika aja nägin ja kes arenguvõimeliseks ei osutunud, ajas söögijutu peale sõrad vastu. Las siis toimetab, mina igatahes tänasest ühegi teadliku mürgitamise variandiga ei tegele. Ei mingit mõnu pärast söömist. Naist sõnast! Umbrohusalat tuli hästi välja, tundsin ennast nagu lapsepõlves kui S kujulise rauaga sigadele rohtu raiusin.

Mesinik ei teinud üksnes saunamett vaid tillukestes pruunides pudelites salapärast soojajooki. Ostsin kohe kaks ja üks mind päästiski, sest märjad sandaalid märjal rohul märgade jalgadega põhjustavad teate küll mida? Loomulikult köha, nohu ja haigeid lihaseid. See jook oli piiritus taruvaiguga, mida propolise nime all sisse ja peale võtan.

Kaanivana, kes meie maal üldtuntud, tegi mind oma kaitsealuseks ja sain rästiku kaela. Hetkeks, mitte ehteks. Tuuli Koch koos fotukrahviga oskas just meie loengu ajal tulla. See andis asjale vürtsi. Ikka veel pole Postimehes tema lugu ilmunud. ei tea miks?

Kirjeldamatu on kogu selle perepargi olemus, moori, vaari, nende laste ja koer Marta ning Ludvigi koostöö. Magamiselegi oli kahju aega kulutada, mis sest, et esimene päev ja kohaleminek möödusid nii tihedas vihmaseinas ja elektrisinistes välgunooltes. Õnneks oli autojuht Kannil ja tema kuu aega uuel autol närvi, et peaaegu ärauhutud liivateedel püsida. Kümme meid Virumaalt oligi ja üks tark vana naine Põlvast. Magamiskohtadeks saime uue laudpõranda, sest telk vee peal pole just hea kooslus. Õhtul loitsukeldris põristas Moor trummi ja mõtted läksid sissepoole. Kuid kõike ei saa rääkida, järgmise aasta jaanuarist hakatakse uusi naistelaagri gruppe moodustama, siis peab kohe jaol olema.

Aga laul või luuletus, mida võtta? Paremal juhul tsiteeriksin naisi, kes koos huntidega jooksevad, kuid raamatut pole käe pärast. Kõrvalkõndijatele aitäh ja suur kallistus.

võib olla ja miks ka mitte midagi lõbusat Ott Arderilt:

Kas panna päkka või visata varvast

Kõrv helistab selga,
selg helistab jalga,
jalg helistab talda -
kas juba ei tulda?
Tald helistab kanda,
et valu võiks anda,
sest muidu jääb maha
ja seda ei taha.

Kand helistab pähe,
et tema ei lähe,
ja pähe ei mahu
ka muud peale muhu
ja ülepea veetakse
pagan teab kuhu!

Sa kujuta ette,
pea võttis end kätte
ja sõrm sügas kõrvus
ja habemekarvus
ja ometi viimaks
võis seltskonda armast
nüüd nähagi üksmeelselt
viskamas varvast.

niipalju siis suvest ja kodust kadumisest

uudis uudis: nüüd on pildid ka, vt. Emmeliina pildistab

4 kommentaari:

toompeale ütles ...

oi, Sul palju trikke nüüd selged!

niivahva oli lugeda, sain taimeteaduses targemaks. mul just see pruunide tolmukatega taim tuli peenrasse!

aga see on karm tõde jah, et puhast toitu meil praktiliselt saada pole.
olen oma eluga jõudnud sinnamaale, et justkui inimbarommeter olen ja muudkui organism ütleb juba toidu lähedusse jõudes, kas tohin süüa või mitte.
kaupluste puuviljaosakondade lähedaltki näiteks ei saa mööda minna!

tänud kena kirjelduse eest!
luuletuse eest ikka ka!

Emmeliina ütles ...

oh jaa, alguses olin minagi skeptik ja mõtlesin, et eks see laager üks äritrikk ole. kuid nüüd olen teist meelt. puuviljade asemel soovitati meil hankida (osta) marjakuivati ja kõik meie marjad kuivatada(ma pole veel ostmise kohta leidnud) siis saab talvel isu ära aetud. algama peaks õuntega, neil pole kuivatit vaja. mäletan praegugi vanaema lõhnavat õunakotti.

Bianka ütles ...

Mitmes kord juba tunnen enda mõtlemist sinu abikaasaga ühes parteis oleva. Mis teha, praktikute värk. Ma armastan ka puhast loodust, aga keeldun söömast ussidest läbi aetud kängu jäänud porgandit (mida pole kemikaalidega kaitstud). õnneks on minul nii paks nahk, terve immuunsussüsteem ja tugev elujõud, et mina võin endale mürkide manustamist vabalt lubada. Tervena ei sure ma nagunii. Aga kui ma vaatan , kui allergiline minu pisike lapselaps on, siis jään sõnatuks. Ega mina teagi, kuidas saaks seda maailma päästa. Vaadaku igaüks ise, "kuidas tulla sellest jamast puhtalt läbi iga päev". Mitte et ma globaalseid lahendusi looduse kaitsmiseks ei pooldaks. Lihtsalt see märkus käib minu oma igapäevaelu korralduse kohta. Minu tselluliiti küll rabarberileht saunas olematuks ei tee (irw!).

Aga lahe on selliste ürituste õhustik, olen ise umbes samalaadses paastulaagris käinud.

Emmeliina ütles ...

tere algarv, olin jälle teel ja tulin nüüd koju riideid vahetama :eile kohtasin juhuslikult poeg 3-e oma kaasaga ja mida ma näen: nendel käes pulgakommid!! minu kapis pole pea kunagi olnud kohta värvainetega kauniks tehtud toidule. sellepärast ongi poja allergia süvenenud, et nad joovad isegi siirupist tehtud morssi ja poemahlasid. ainuke mure on mul praeguse sidruni pärast, mis pidi olema väga mürgine, kuid mina armastan sidruni vett üle kõige. minu abikaasa partei on kaks infarkti ja suitsetamine - asendustegevus, minu partei on ülemäärane õllemäärane, veinimäärane asendustegevus. pada sõimab katelt kuid ise ma pole 2002 aastast arstil käinud. ega ma sellepärast täisterve ole ja ülekaaluline olen ka, kuid see kaasasündinud kehva füüsise viga. jään ilmselt nädalaks koju lugema kirjutama. küll oli imelik ilma arvutita. kirjutamiseni