Täna

 Selline õpetajate päeva lugu

mis tegelikult kedagi ei huvita, aga igav on ja sügis tungib tuppa.

 Olen enda lapsepõlve kääridega lahti lõiganud ikka nii ja naa.

Tänane õpetajate päeva lugu on minu vanaisa, Eduard Kuntori mälestuseks

Kui olin neljane, ja vanaisa meile tuli, siis olevat laulnud talle kõik need seinakrapist kuuldud teosed. Tema olevat ainult vangutanud pead.

 Eduard oli Kuntorite perepoeg, kus otsustati, et vanem poeg saab talu, aga teine saab hariduse,

Nii oligi, Eduard läks Jäneda põllutöökooli  ja pärast seda õpetajaks  Eduard oli õpetaja ja Anita pruutikekooli õpilane9)).

Vanaema Anita (nimi nagu laul) oli kohaliku Ameerikast tagasi saabunud edumeelse Adam Tepp tütar. Arvan, et Adami naine Marie ikka sünnitas Eestis enda kaks tütart ja siis jälle tagasi.  Ja siis ostis Adam mõisa koos maadega,  Ja loomulikult ostis tütrele  väimehele talukoha. 

Mõisa Häärber polnud suur, aga minu isa sündis seal. Sellest ongi legend, et mina ka mõisniku lapselaps. Loomulikult võõrantati jne. hooned, aga mulle jäi see külge.

1932 sündis minu isa Lennart, kui nende esiklaps mõisa häärberis

Kurblooline jutt sai lõpu et Adam ikka jättis oma  väga haige naise  Marie st kahe tütre ema maha  Kuntorite tallu, seda meenutas mulle minu ema0 ja läks nn, mustlase liisu juurde, kus oletavasti sündis vähemalt üks laps.

Mina pole Adamit näinudkuigi oleks pidanud, aga ju siis ta meie kodus ei käinud

Kuntorite järelejäänud talu nõuka ajal

ega siis hobusetalle maha lammutatud ja mina totuke ei teadnud sellest midagi. Hobused tulid õhtul kaevu äärde künasse jooma, see oli mu lapsepölve pilt. Eks ma veidi kartsin ka, aga siis nad läksid enda lahtritesse ja kui tohtisin sinna hiilida ( ütlesin et lähen kempsu pissile) Nad st. hobused olid nii suured ja nii sõbralikud. 

Vanaisa loomulikult enam õpetaja polnud. Huvitav, miks tema vanemad, Jüri ja Ann arvasid, et Eduardil see õpetajasoov.

Tean, et teda seal patareis peksti ja tean, et peale seda ta hakkas jooma. Nii räägiti, mina ei saanud midagi aru.

Ma ei tundnud enda vanaisa, olin 20 kui ta lahkus

Mäletan ainult tohutut ängi Tallinnas kui ootasime minu isa (neljakümne aastane) surma. Ja siis tuli vanaisa ja ütles: Päikesepoiss on surnud

Ja kui keegi loeb ja mõtleb kaasa Määri mõis – Vikipeedia

armas doktor avita

 andke mulle andeks kõik mu taevase kaitsjad ja jõud

Panen siis ennast tuttu ja äkki hakkab PEAS KEERLEMA

Elu pettsus on, mis kestab päevast päeva

 ja nii kogu luuletus

Mõtlen, et Puškin, aga ei tundu õige. Tean, et kirjutasin selle kooliaegsesse märkmikku jne. 

tuli uni ära ajada ja ennast püsti ajada ja kokku võtta.

 Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.

Sellest ongi tingitud ta võim,

et ta oma raske, karmi käega

võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati kui silmad sulen:

"Oh, et miski ikka erutaks!

Elu pettus on kuid temast tulev

rõõm teeb vahel vale ilusaks.

Pöördu näoga vastu taevast iidset,

küsi kuult, ta sinu saatust teab.

Taltu, surelik, on palju liigset,

mida tõdeda ei ole hea."

Toomehelbetuisk on nagu sõba,

kattes kõik, mis tundus tülkana

siis, kui reedavad su ebasõbrad,

juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,

või kui nuga löögu võõras keel,

olen juba pikad aastad mõned

valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.

Tähelõõmad rinnas lahtusid.

Keda armastasin, läksid ära.

Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,

kuigi jälitab mindvaen ja laim.

Tänulikuks, maailm, jään ma sulle

kõige eest mis sinu käest ma sain.

Sergei Jessenin

Pidi ikka noorel plikal maailamavalu olema.  Homme uurin, kes tõlkis