Täna

 Selline õpetajate päeva lugu

mis tegelikult kedagi ei huvita, aga igav on ja sügis tungib tuppa.

 Olen enda lapsepõlve kääridega lahti lõiganud ikka nii ja naa.

Tänane õpetajate päeva lugu on minu vanaisa, Eduard Kuntori mälestuseks

Kui olin neljane, ja vanaisa meile tuli, siis olevat laulnud talle kõik need seinakrapist kuuldud teosed. Tema olevat ainult vangutanud pead.

 Eduard oli Kuntorite perepoeg, kus otsustati, et vanem poeg saab talu, aga teine saab hariduse,

Nii oligi, Eduard läks Jäneda põllutöökooli  ja pärast seda õpetajaks  Eduard oli õpetaja ja Anita pruutikekooli õpilane9)).

Vanaema Anita (nimi nagu laul) oli kohaliku Ameerikast tagasi saabunud edumeelse Adam Tepp tütar. Arvan, et Adami naine Marie ikka sünnitas Eestis enda kaks tütart ja siis jälle tagasi.  Ja siis ostis Adam mõisa koos maadega,  Ja loomulikult ostis tütrele  väimehele talukoha. 

Mõisa Häärber polnud suur, aga minu isa sündis seal. Sellest ongi legend, et mina ka mõisniku lapselaps. Loomulikult võõrantati jne. hooned, aga mulle jäi see külge.

1932 sündis minu isa Lennart, kui nende esiklaps mõisa häärberis

Kurblooline jutt sai lõpu et Adam ikka jättis oma  väga haige naise  Marie st kahe tütre ema maha  Kuntorite tallu, seda meenutas mulle minu ema0 ja läks nn, mustlase liisu juurde, kus oletavasti sündis vähemalt üks laps.

Mina pole Adamit näinudkuigi oleks pidanud, aga ju siis ta meie kodus ei käinud

Kuntorite järelejäänud talu nõuka ajal

ega siis hobusetalle maha lammutatud ja mina totuke ei teadnud sellest midagi. Hobused tulid õhtul kaevu äärde künasse jooma, see oli mu lapsepölve pilt. Eks ma veidi kartsin ka, aga siis nad läksid enda lahtritesse ja kui tohtisin sinna hiilida ( ütlesin et lähen kempsu pissile) Nad st. hobused olid nii suured ja nii sõbralikud. 

Vanaisa loomulikult enam õpetaja polnud. Huvitav, miks tema vanemad, Jüri ja Ann arvasid, et Eduardil see õpetajasoov.

Tean, et teda seal patareis peksti ja tean, et peale seda ta hakkas jooma. Nii räägiti, mina ei saanud midagi aru.

Ma ei tundnud enda vanaisa, olin 20 kui ta lahkus

Mäletan ainult tohutut ängi Tallinnas kui ootasime minu isa (neljakümne aastane) surma. Ja siis tuli vanaisa ja ütles: Päikesepoiss on surnud

Ja kui keegi loeb ja mõtleb kaasa Määri mõis – Vikipeedia

armas doktor avita

 andke mulle andeks kõik mu taevase kaitsjad ja jõud

Panen siis ennast tuttu ja äkki hakkab PEAS KEERLEMA

Elu pettsus on, mis kestab päevast päeva

 ja nii kogu luuletus

Mõtlen, et Puškin, aga ei tundu õige. Tean, et kirjutasin selle kooliaegsesse märkmikku jne. 

tuli uni ära ajada ja ennast püsti ajada ja kokku võtta.

 Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.

Sellest ongi tingitud ta võim,

et ta oma raske, karmi käega

võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati kui silmad sulen:

"Oh, et miski ikka erutaks!

Elu pettus on kuid temast tulev

rõõm teeb vahel vale ilusaks.

Pöördu näoga vastu taevast iidset,

küsi kuult, ta sinu saatust teab.

Taltu, surelik, on palju liigset,

mida tõdeda ei ole hea."

Toomehelbetuisk on nagu sõba,

kattes kõik, mis tundus tülkana

siis, kui reedavad su ebasõbrad,

juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,

või kui nuga löögu võõras keel,

olen juba pikad aastad mõned

valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.

Tähelõõmad rinnas lahtusid.

Keda armastasin, läksid ära.

Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,

kuigi jälitab mindvaen ja laim.

Tänulikuks, maailm, jään ma sulle

kõige eest mis sinu käest ma sain.

Sergei Jessenin

Pidi ikka noorel plikal maailamavalu olema.  Homme uurin, kes tõlkis

Projekt läks vastu taevast

 Miks?

 Sest ma polnud järjepidev. Kohe  kui igapäevarutiinist väljusin ei tulnud enam midagi. ja hiljem ,koos vihmadega langesin sügismasendusse. 

Aga enne seda oli kultuur. Kõigepealt 11. septembril Rahvusmeeskoori kontsert uuel väljakul Rakveres. 

Mina ei oska niimoodi kirjutada, aga Rasmus oskab. Sellepärast katkend tema FB-st

Sügisene salajane nägu, mis vargsi juba piilub näitas teed uuele väljakule, mille kardetud kõledus täna välja ei paistnud. Meistrite kahekõnevaip rullus üle platsi kuulajateni ning haaras nii, et korraks ununes kõik igapäevane. Isegi laps, kes ootamatult avaldas soovi tulla (väikene "süü" on siin ka vanaema Liinal), istus tavatult rahulikult ning kuulas ja telefon jäi taskusse.

Seal ridades on ju mu sõbrad! Need kellega koos on ajalugu juba kohati rohkem, kui kümneid aastaid. Just need, kelle käe all ma ka ise - ja iga kolme nädala tagant varahommikul sõidan, et proovida ja hiljem näidata.

... Aitäh!

Olin veidi närvis, sellepärast tahtsin varakult istekoha hõivata. Teised tahtsid ka. Tänu Kalamaja Brannele suundusime esiritta. Mina arvasin, et ehk on need kohad prominentidele, aga ei mingit silti. Aga Tema võttis kätte ja lihtsalt kulges. Nii saime kaks kohta endale ja kaks Rasmusele ja Mannile.

Manni oli küll veidi häiritud, et mõned Veljo Tormise laulud tema jaoks liiga valjud. õnneks tasakaalustasid seda Arvo Pärdi teosed. Õnneks oli mul kava telefonis. Nii möödus see tund.

Kui viimane pala kõlas märkas tähelepanelik kuueteistkümneline: Vanaema, sul on lausa pisarad silmas. Jah, see on nii ilus.

Väljakuga kaasnes üks apsakas. Väljaku kate pidanuks mustrilt meenutama klaveriklahve, aga paraku on tegemist suvaliselt laotud triipudega. Õnneks märkasid seda ebakõla mitmed muusikud. Ja muidugi Rasmus. Tsiteerin teda: Rakvere Riigigümnaasiumi tagahoovi ehitati üks tore plats. Plats on iseeneset äge. Platsil on ka klaveri klahvide imitatsioon. Hea ja oluline õppetund sellest miks insener peaks ka loovainetega tegelema. Üks kommenteeria arvas, et kaks meeskonda hakkasid kahelt poolt tulema. Kui kokku said, siis improviseerisid.

Õnneks tehakse töö ümber. Aga miks tagahoov? Sest gümnaasiumi peasissekäik hoopis teisesl pool. Ka mulle pole see pruuni värvi võõrkeha kunagi meeldinud.

Rikub täielikult Kotli projekteeritud Rakvere Gümnaasiumi hoone, mis kaunis, hele ja ikka nagu tõeline kool. Kuigi praegune linnavalitsus nülgis koolilt gümnaasiumiosa ja muutis kooli nime Vabaduse kooliks. Nii on siis väljakul Vabaduse kool ja Ukuaru muusikamaja. Küll nad ikka jaksavad :(

Järgmisel päeval programm jätkus. Rakveres on ainult 1 koht kuhu tasub minna. See on Pika tänava galerii. Järgmisest aastast nad lõpetavad, sest praeguse linnapea sõnul Telehommikus hakatakse edaspidi inimeste silmadele näitama kaasaegset kõrgkultuuri. Ukuaru seintel.

Reedel aga saime lõbusalt muiata ja nautida. Kes viitsib võib FB- st vaadata. Margus Bambergi näitust ÖÖtöö.

Õnneks tuleb sel aastal veel sügisnäitus. Ehk midagi jõuab veel.

Tegin õuepausi. Ilm ei ole muidugi minu ilm. kannatasin ära. nüüd puhkan veidi ja õhtul kirjutan jälle

Ühesõnaga 11.sept. oli veel kontrolli all, sest nagu ikka kasutasin poes odavtooteid. Mingid vorstikesed 400 gr. 2 raha, mingi toorsalat porgandist ja porrost 1 raha, leiba saia minimaalselt, või 1.45, Kalevipoja munad alla kahe euro ja joovastavaid jooke vastavalt tundele. Kõik kodusesse kasutamisse koos Brannega.

TALLINN hammustab suure tüki.

Odavale bussile ei saanud piletit. Tuslisilm maksis 9 raha. Sadas. Vastikult. Kõht oli tühi, sest hommikul ei tule mul toidu suhu toppimine välja. Saatsin külmetava B koju varustust hankima ja ise kulgesin Boheemi, sest trammiteele kõige lähemal. Milline pettumus. Supid olid otsas. reede pärastlõunal. ainuke toitev gemüse näis praekartul peekoniga, 10 raha. muu oli kallim. väike vaadiõlu maksis 5.50. Hakkasin isegi veidi tigetsema.

Trammi ja bussi kasutades jõudsime kella kuueks Viimsisse. Oi, meil on seal õues tünni ääres kohvik. Vihma sadas ja kohv oli sant 3 raha eest. Hea, et brändi kotis.

NÕELAMÄNGULE sai kella seitsmest. Selgus, et tünnil polnud katust, aga enam ei sadanud. Siis muutus kõik!

See oli hea, see oli väga hea! Anne Türnpuu, Vox Populi koos Janne Fridoliniga. Pilet minu mõistes odav 20 raha. Ei hakka ümber rääkima, niikuinii enam ei mängita.

Aga Haabneeme oli lõhki kaevatud. Isegi ei tea, mida nad sealt otsivad. Meil oli õnneks aega küll, et linna jõuda, sest rong läks 23.06 KB kurtis tühja kõhtu ja küsis, kas ma pirukaid ei taha. Muidugi ei tahtnud, sest olin end korralikult enne etendust toitnud.

Rong maksis 5.60. Tapal väljusime ja istusime ümber korralikku mugavasse bussi. Meid oli u. paarikümne ümber. Tukastasin veidi ja juba terendas Rakvere. Olin takso vastu palunud. Tuttava firma. Sain kuue rahaga koduukse ette.

Aga ma siis magasin!

Selline kultuurne planeeritus, mis oli kõike seda väärt!