Nokin terakesi

 

Mitte ei viitsi läpakat ema juurde tassida, seal internet aeglane. Sellepärast oli jaanuaris endale lubatu asemel ainult1 postitus. 

Ühesõnaga olin möödunud kuul kodus ainult kaheksa päeva ja osa sellest kulus välispidisele kultuurile ja osa filmide järelvaatamisele. Ah, üks vanade sõprade istung oli ka.

Kõikse huvitavam ja uus koosolemine mis võttis ühest VM (väikese maarja) laupäevast pea 10 tundi andis nime "Luhvtikustide kokkusaamine". Idee super, osalised vanad ja uued kohaliku kunstiringi liikmed, kübake Rakverest ka. kahjuks reetis Muuga nn. kunstimõisa omanik ja ei ilmunud esitlusega kohale. Tuli siis uusi jutusõpru leida selleks ajaks ja muidugi pilte vaadata. Huvitavaks läks, kui jgrupp harrastajaid (u.20 hakkas juhendamisel söejoonistusi proovima. Mina muidugi mitte. Vaatlejaid peab ka olema. Mõte oli selles, et pisipudin (kasvõi kohviuba) valiti välja ja suurendati u.20 korda paberile. Luubiga. tuli uurida. Jummala lahe. teise töötoana sündis bikiinides akt. Modell oli...aga nagu ütles perenaine siis ega soovijaid eriti polnud. See ei olnud enam nii huvitav. Sain hoopis sõbraks Naisega kelle nimi Väike-Maarja kultuur.See oli hariv, mänguline ja märgiline. Olen lausa õnnelik! Hiljem sunniti mind laua taha ja algas teraapiline isetegemine. Sõdisin, mis ma sõdisin, aga enda isikliku motivatsiooniraamatu pusisin valmis. Mõned leheküljed:

Selline tore mänguasi ainult terviseajakirja kasutades :) Vaba ruumi on veel.

Seda tegevust nimetati kunstiteraapia. Läbi viis diplomeeritud terapeut. kaunis, noor inimene.

Õhtul näidati kino ka. Kunstiringi juhendajal kunstnikunimeka Suakass oli enda kogust musta huumori film Pablo Picassost. Rootslaste tehtud. Sobitus tusameelsesse talve.

Väikeses maarjakeses tehakse nüüd (näidatakse) kinu ka. Uus projektor, seltsimaja mõnusad toolid ja ühe raha eest saab lisaks teed ja küpsist. nagu kodune filmiõhtu. Film ise oli "Aurora". kel vähegi vaba aega kulutage see kaks tundi. Ainuke viga, et pärast seda tahtsin kedagi kallistada. seda kedagit ei olnud.

Raamatupäevaks oli VM kogu vanadesse uutesse ruumidess kolinud. Õnnitleti ja õnnitleti, uus Kultuur laulis regivärsi, mis oli uus tuul kohalikku kultuuri. Kohale oli meelitatud Birk Rohelend. Olin tema peaaegu unustanud ja nüüd tuletasin jälle meelde. Vahvalt räägib see noor inimene. Hiljem toimus veel üks etteaste, kus räägiti väga vandest kooliraamatutest. Ei jooksnud mööda külge maha kuigi järele jäi meid käputäis. juba sellepärast läksin grupikollaaži teostama. kas lõikamine ja ja kleepimine saab selle aasta märksõnaks.

Siin olen kunsti ees. Äge eks! Kohaliku helimehe looming

Kreisilinna raamatukogu lähenes raamatuaastale õrnalt, luule ja muusikaõhtuga "Kirjad ja unenäod". Tõnu Õnnepalu luulepäevikut "Kevad, suvi ja..." sirvis Tiina Mälberg. Minu vaieldamatu lemmik Rakvere Teatris. Just Õnnepalu blogi "Esna aeg" andis aluse minu blogistamisele. Esna kabelis olen majabrannega käinud lausa kaks korda. Oh, see oli hea. Klaveripalad aitasid mõttepause kanda. Hiljem tegime Päevalillega kiirkohvid. Mulle meeldib ilusas kohas kohvi juua. Pildid kõik seintel ja õue näeb aknast ka. Nagu linnas kohe!

ah, et miks ma niipalju rabelen??? Katsuge ise olla ööpäevaringselt võimuka Lõviemaga. Mina katsun, seega edukalt, aga iial ei või teada millal kuskilt kärisema hakkab. Küll ma ei kannata kui mind käsutatakse. 

Sellepärast põgenesin eile (mis küll juba veebruar) järjekordselt kreisilinna raamatukokku kaunist muusikat nautima. Kohaliku muusikakooli kolmest naisest koosnev kooslus (klaver, viiul, tšello)  seekord jäi kohvik ära. Päevalill sirutab juba lennukis jalgu ja unistab Tenerife le jõudmisest.  Tšello mängis AK ärasaatmisel 10 aastat tagasi.Täna oleks AK saanud 68.Vot sedamoodi.

Vabandan vigade pärast, varsti viskan vajalikud asjad kotti ja jälle V-Mi. Hirm on, nädala lõpp tulemas ja oleme ju kõik ära hirmutatud. Mida teha emaga kui tõesti elektriküte kaob pikaks ajaks?

Püüan võtta parima

 

Keegi ei suuda väita, et vanus on ainult number. Ei, vanus on ikka vanus ja vanadus on ikka vanadus.

Püüan võimalikult palju aega Väikeses Maarjas veeta. Lihtsalt  97 ja poolene ema vajab poputamist. Vahepeal oli juba teine teki alla pugenud millega ma leppida ei suutnud. 

Hakkasin siis söögimajandusega tegelema. Eks see ole omaette täpisteadus, sest tooraine tuleb libeduse kiuste koju tarida. Õnneks on alevis kolm korralikku pood: Konsum, Meie ja Gross. Enam vähem kilomeetri raadiuses ema majast. Libedus oli muidugi suur takistus, aga kõnnikepid abiks ja seljakott seljas. Vahest käisin jalutamise eesmärgil kaks korda. 

Hommikuti magab ema kaua. Minul läheb uni ära, aga kuna oleme eraldi tubades, siis saan paberlehti lugeda või telefonis kolada. Umbes kümne paiku on mul laud kaetud. Menüüs kas omlett singiga (sibul, tomat , juust); kodujuustu salat (muna õun, kana), täistera kaerahelbepuder, jääsalat (tomat, fetajuust), vahest lihtsalt võileivad pasteedi või heeringaga. Söömine kestab meil tunni vähemalt ja kõrvale vaatame Terevisiooni. 

Hiljem helistan Naabrinnale (75), kes üle ukse tuleb. Meenutame vanu lugusid ja klatšime vanu tuttavaid. Ema eriti hästi ei kuule, aga üldiselt ütleb sõna sekka. Kui Naabrinnal jalad väga ei valuta või on soomekelgu ilm, siis läheme temaga alevisse poodidesse. 

Lõunat teen vähemalt paariks päevaks. Aasta alguses tõi teine naaber pool kõrvitsat. Kõrvitsa-püreesupp on mu lemmik. Peekoni ja seemnetega. Teine lemmik on kanasupp. Mulle meeldib kui ei ole sees mingit makaroniollust. Alati võib keeta kartuleid ja süüa näiteks heeringaga. Naabrinna vüllab suvel maal igasugu mökse, mida saab kõrvale võtta.Kuna hommik on hiline jääb lõuna nelja-viie vahele.

Magusaks maitsestamata kohupiimapasta ja sügavkülma marjad või õhtul lihtsalt tee ja küpsised.

Kui emal hakkavad Vaprad ja ilusad lähen enamasti veel korraks välja. Siis saab allahinnatud toidule pihta. Näiteks kartulipuder, vinegrett vm.mida ise ei viitsi teha. Ja muidugi õlu (minule) vahest 0, vahest mitte. Vahest vein ka. Ega ma mõni karsklane pole. 

Kui ema pärast AK-d oma tuppa magama või lehte lugema, siis helistan Tenerife brannele või Kalamaja brannele. 

Selline rutiinne talv.

Kultuuri ka.

5 jaanuaril toimus Rakveres Virumaa kammerorkestri kontsert. Õnneks jõudsin bussi peale ja taksoraha jäi kulutamata.

11.jaanuaril oli Väikeses Maarjas Pasunakoori kontsert. Ilm oli jube näss, sadas mingit lume moodi ollust. Tavalise 20 minuti asemel läksin Seltsimajja 40 minutit. Aga see oli seda väärt. Kirjeldamatult vahva ja saal pilgeni täis. Ega mul enam peaaegu vanu tuttavaid pole. Mõned tered saan ikka öelda vanadele õpetajatele.

Eile olin jälle Rakveres. Riigigümnaasiumi noored ja õpetajad olid kokku pannud Mamma Mia lavastuse. Jälle oli ilm kohutav, aga ikka võtsin ennast kokku. Kuigi kõnnitee oli täiesti hooldamata -  jää peal värske lumi, olin endaga rahul, et ei maksnud lõivu edevusele vaid kasutasin ikka keppide abi. Muuseas, need Aaltoneni saabaste plastmassist jäänaelad (need mis välja käivad) ei kõlba kuhugi. Ainult korjavad lume taldade alla.

Nüüd naudin kodus filmide järelvaatamist (emal on Elisa ja see pult on mulle raketiteadus.) Ah jaa Maarja saunas käisin ka. Pilet maksab sellest aastast viis raha. Ikka päris puudega keris ja vihtlemine ka. Uue, õigemini vana juuksuri juurde panin ka aja kinni. 

ja ikka mina ka. Miks mitte puhkpill!

oi seda tuli kogemata kaks, aga noh

Nüüd sai vähemalt blogitud. Eks mõnikord jälle.

Luuletust ei tulegi

 

Aeg on aasta kokku sõlmida. On kuidagi ärev olemine kuigi tulemas ei ole mitte midagi.

Täna külastasin pangaarvet. Neli, ilma palgapäevata kuud olid päris põnevad. Kui september ja oktoober mahtusid pensioni piiridesse, siis november ületas pensioni 200-ga (sünnipäev), aga see oli ette teada.

Detsembrisse plaanisin suure väljamineku ja kasutasin sääste, mis reisiks korjatud. Ega eriti peale 500 reisikulu (söök-jook saarel muidugi peale selle) ei  hammustanud. 

Säästudest ostsin uue telefoni ja jõulukingid olid ju ette teada väljaminek.Kokkuvõttes ületasin pensioni 700.- võrra.

Niipalju siis elu varjupoolest ehk kuidas rahaliselt toime tulla.

Eks südame rahule kussutamiseks peaks jaanuaris jälle sügisese piirangu sisse seadma. Ainuke, millel rõhuasetus on Aqva kuukaart,  muidu lähen arengus tagasi. Toiduvärgi võiks uuesti läbi mõelda, aga armastan nii väga head süüa...juua. Miks mitte koguseid vähendada :)

Kõige tähtsam: ma ei igatse enam tööle, ei igatse vanu kolleege ega midagi. Krõps käinud ja mis läinud see läinud.

Kõige tähtsam: mida teha emaga? Eile helistas isa klassiõe tütar, minust mõne aastakese noorem, kes teatas, et tema ema lahkus  taevastele radadele. Rahulikult, oma voodist. Minu lugupidamine, proovin kõike teha niisamuti. mingu või x aastat. Luban, kasvõi kõrvalise abiga, et ema ei pea tuima näoga lakke vahtima.

DETSEMBER

Kodupidu ema juures täitis rõõmuga kogu toa. Kiirkülas käis vennapoeg kaasa ja Dantega, kes on koer. Pikal peol sai kokku lugeda kaheksa suurt ja neli teismelist. Lauake kattis, itimehed-naised vestlesid süsteemidest ja oli üks meeleolukas olemine. Ei räägitud rahast, haigustest ega poliitikast nagu üks korralik pere...

Päike ja ookean, mu arm. Tulin toime! Egas see üksi lendamine pole bussisõit. Kui ikka aru saad, et neli tundi lennatud ja jäänud veel kolm ning lennukist ei pääse kuhugi.

Veel mahtus detsembrisse noori ooperisoliste ja Kalamaja Branne külastus.Hästi oli. Kultuuri oli veelgi.

NÓVEMBER

Järjkordne vanaks saamise rituaal möödus Väikeses Maarjas. Rõõmsalt. Eelnevalt surusin kätt Märt Treieriga. Olin tähtis.

Nalja sai ka, sest mind ja KB-d kutsuti psedopulma. Oli alles pidu!

Mustad augud olid ka. Mõnikord. Nagu ikka novembris. Siis sõitsin pealinna. Kirikusse ja restorani.

OKTOOBER

Tutvusin Valter Soosalu loominguga, põgusalt. osalesin kodukandi ajalookonverentsil, mis koputas mulle pähe: kuidas sa küll unustasid kelleks tahtsid neljandas klassis saada. Loomulikult ajaloolaseks või krimnaaluurijaks.

Estonias toimus Kaheksa meeskoori kontsert. Kirjeldamatu! Tüdruklaps-Lapselaps hakkab suureks saama ja on ikka sama armas, kui varem. Teiste kolmega püüan mitte võõraks jääda. Iga paitus loeb! Kohtun õpilasega, kes ütleb: millal sa tagasi tuled, meil kõigil on sind nii vaja. See on juba mitmes laps.

SEPTEMBER

Esimene ja ilma koolita. Vaevatasuks saan kunstinäituse kuraatori ameti. Kodus teen riidekapituulutust ja ampsan kultuuri igast hetkest! 

AUGUST

Alustan uuesti blogimist. Kartlikult. Püüan olla võimalikult palju mere ääres. Käsmus. Autoga ei vii mind enam keegi sõitma. Aga mille jaoks siis bussid on? Võtan vastu kaks Eestimaa reisi.

JUULI

7.07. sain olla tõeline ämm. Pulmadele järgnes paitusperiood Kasside Hotellis. Nii palju tarkvara, nii palju muuseume! Suurepärane kuu.

JUUNI

Harjutan ja õpin.

MAI

Õpin uuesti kahel jalal kõndima. Maabranne abiga Narva Jõesuu SPA-s Kade juuksur saab käärid ja juhtimise enda kätte ning kõrvaldab mu väärikuse. Sellest ajast kannan kübaraid. Neid on nüüd kokku 12.

APRILL

Noor kolleeg võtab hoobi andmiseks aega. Vahest ei pea olema kõige parem, aga saab olla kõige kavalam. See oli üks ütlemata õpetlik juhtum. Kõigepealt rääkis ta mulle, et võib mõne mu asendustunni enda kanda võtta (lapsed olid õnnetud) no et ma olen juba vana ja väsinud ja nii pikkamööda tilgutas minu enesekindlusele ja rõõmsale meelele vett peale. 

Niikaua, kui mu rõõmus meel pragunes ja väike plõks ära käis. Perearst oli enda raha tagaajamise otsingutel ja vaidlustel, et EMO pildi kohta arvas: Ei kinnita ega lükka ümber. 

VEEBRUAR, MÄRTS

Kunstitundides on kurvalt raske. Lapsed ei saa aru, miks ma vahepeal selga toetan. Asendustunnid pisiklassis on puhas rõõm, sest õpetaja Katrin teab, mida ma teen ja suudan.  Pärisklassi Kristel toetab ja sõbrapäeval saan kauneid kaarte. Tean, et liikuma kutsuv kool kaugeneb minust ja kuklas tunnen kella tiksumist. Ikka veel armastan enda erilisi.

JAANUAR

Meil on väga hea VEPA koolitaja. Pühendun täiega ja õpetaja kiitus ei lase ennast oodata. Ega siin muud olegi kui nädala lõpus seljakoti ja kõnnikeppidega Väikesesse Maarjasse, siis poodi, siis sööki ja pühapäeval jälle koju tagasi. Ei ole raske, rutiinselt tüütu on. Nu vahest on kott veisi raskem, kui peaks, siis käin kaks korda päevas.

MAAILM ON MUUTUNUD

loen Ritsiku viimast postitust ja pean nentima. õnneks ei ole mul pea ühtegi temavanust tuttavat, ei mingit gen x-i. 

Minu kallid suured mahuvad sünniaastate järgi 1999 (kõikse noorem MI) kuni 1977 (kõikse vanem poeg)

Ja pudinad 2000 kuni 2013

Sebrannadest on noorim Linnabranne s.1967 ja vanim ema naabrinna, kes sai 75 Teised heljuvad õnnelikult seal vahepeal.

HOMSEKS ostsin kala kahele ja sõidan loomulikult tagasi Väikesse Maarjasse. Kuhu siis veel?

veel mõni edevusega eputamiseks

ja teemasse stiilsed vanainimesed

prillid, prillid on mu tugevus ja nõrkus

värvid, mis pole must

taaskasutusest leiab alati

Suvine vana inimene võib isegi tuunimata rõõmus olla. Teemasse. enda saba kergitades.

Kokkuvõttes: Luban rohkem kiita enda lähikondlasi ja vähem taga rääkida ehk muljeid avaldada brannede aadressil.