Värve ja närve

 

Ma poleks mina, kes meeleolule alla annab kuigi "minu lemmiknärv on must". Sellepärast panin värvid selga ja läksime maabrannega Rakvere Galeriisse sügisnäitusele.

...

Olin seda näitust vaatamas kolmandat korda. Alguses kõnetas pealkiri "Mu ümber ja mu sees", mis sundis sisse põikama. On ju see rida tuntud laulust  "Nii vaikseks kõik on jäänud...."

Kahju et ei leidnud kodus kõikide autorite nimesid. Minu tehtud mannetud pildihakatistest mõned. Vähemalt leidsin värve!

...

...

....

....

Väljavõte Virumaa Teatajast

Rakvere Galerii üks eestvedajaid Raivo Riim pani kunstnike inspireerimiseks kirja mõned värsid.

Nii palju, kõik

toimub mu ümber. Nii palju!

Kõik korraga meeldib/ei meeldi, nats valju.

Mu hinge see puudutab.

Sellest ma laulan.

Olgu värv see või vaade või puudutusviis

või silmapilk,

ruum, millel seinu on viis.

Ümber uned ja näod, sajad saladus-

hurmad,

armistund valud, sekka suudlused, surmad.

Hernekepid ja pihlakad, rohu

sees ploomid.

Mu elu on siin.

Mida HING sa veel soovid!

Kõik ma endasse võtan, sellest saab

minu keel.

Seda teile ma jagan, koos oleme teel.

Sügis on vist

sürrealist ... 

Rakvere Galerii kuraator Riho Hütt lisas: "Kunst on õige. Kõik on hää!"

2023 aasta kevadel arvati, et seoses finantsraskustega tuleks uksed sulgeda. Galerii asub praegu Kaitseliidu majas ja on kokku tegutsenud  25 aastat. Kütte ja elektri hind on tõusnud, palka saab ainult valvur. Puudu on eelarvest 4,5 tuhat. 

Õnneks pole kõik kadunud, uued näitused tulid ja tulevad. Vahetunud on sinult valvur. Galerii on mulle oluline.

Möödunud esmaspäeval väisasin Rehbinderi maja (Virumaa muuseumid) kus saime nautida ajaloolist tantsu. Väga kaunis maja, väga kaunis saal. Lisaks on seal avatud püsinäitus "Toolile nõjatudes. Luksust ja lihtsust keskajast Lutherini" : Kindlasti peab minema veelkord seda kaema. Miks mitte koos Kalamaja Brannega. Elu pole ainult Tallinnas!

Ja veel värvi. Seekord punast ja kuldset. Vabaduse kooli aulas esines Linnaorkester värvika kavaga. uus dirigent Märt Aus on ka ise värvikas kuju. Orkester ka. Lisaks oli kaasatud vaskpilliansambel Brassical, kes olid omaette kuulamis-ja vaatamisväärsused. Soovitan neid kuldseid poisse, saab hea tuju tableti.

Seekord kõik.

Hall ehk kust saada värvi

 

 November peibutas maakonnalinnas kultuuriga. Esimest korda olid kõik üritused tasulised. Õnneks jäin seekord rohkem kui tagasihoidlikuks. Suurim ämber oli Rakvere Teatri etendus "Reekviem unistusele". Õnneks ei valinud ise, vaid oli peale sunnitud. Tore on ainult see, et teatri-isu on jäädavalt läinud. Jään enda liistude st. kontserdite juurde ja seda ka valikuga. 

Olen väsinumaks muutunud, sest valu lammutab. Nädalal lõpus puudutas  minu vanuses naise surm. Oli haige, tervenes ja siis sai sõraline ta ikka kätte. Töötas ja rabeles surmani, nii öldaks ilmselt järelhüüdes. Oli üle keskmise töökas, ühiskondlikult aktiivne, väga hea ema, abikaasa, vanaema. Alati rõõsameelne tervitus hommikuti (tema ühes koolis, mina teises) ja rõõmus punane barrett  : jaksame ikka! Temal üle neljakümne aasta erilisi. Minul vahelduvalt poole vähem.

Koristajana ja koolitädina töötav minuvanune on saanud juba tervise hoiatusi: Mingi astme liigeste kulumine ja järjekordne koroona. Ikka veel punnitab, kulla kõlin kõrvus. 

Aasta tagasi pensonile jäänud maabranne lubas järgmisel suvel tööotsa otsima hakata, teine maal elav tuttav asendab aeg ajalt laevatööst puhkavaid koristajaid.

Meedia kiidab: oi kui tore, näed, kaheksakümnene õpetaja ja ei mõtlegi koju kotile jääda.

Koristajana ja koolitädina töötav minuvanune on saanud juba tervise hoiatusi: Mingi astme liigeste kulumine ja järjekordne koroona. Ikka veel punnitab, kulla kõlin kõrvus. 

Aasta tagasi pensonile jäänud maabranne lubas järgmisel suvel tööotsa otsima hakata, teine maal elav tuttav asendab aeg ajalt laevatööst puhkavaid koristajaid.

Meedia kiidab: oi kui tore, näed, kaheksakümnene õpetaja ja ei mõtlegi koju kotile jääda.

Tundub, et valitsusel on õigus, et pensioni -iga võib rahumeelselt seitsmekümneni tõsta. Aga kas nad ikka teeksid tööd, kui pension ei tiksuks? Ainult töötasu eest. Ei usu.

Mida siis veel praeguses elus mittemeeldivat on? Avastasin järjekordselt, et on inimesi, kes peavad täiesti loomulikuks, et noor ja terve inimene peab saama meie müstiliselt riigilt toimetulekutoetust ja kui ta seda ei saa, siis on kõik teised süüdi, ainult mitte see inimene, kellel pole täisakavanueas kujunenud tööharjumust. Vestlus poe juhatajaga: sa jälle täna tööl? Pole midagi parata, uus noor ei ilmunud jälle tööle. 

Minu pojad alustasid väga madalalt platvormilt. Võtsid pärast kooli vastu miinimumpalgaga müüjakohad ja töötasid ennast üles. See ei olnudki palju aastaid tagasi.

Lisaks veel vaesed üksikemad, loomulikult peab see müstiline riik nende tibupoegi toitma. Sotisaalmajades elavad minimaalse tasu eest isendid, kelle nõudmisel pole otsa ega äärt. Kus on nende kodud, kus nende väljateenitud aastate eest vanaduspõlve kindlus.

Mäletan, kui mul üks jalg oli teisest kaheksa cm. lühem ja kurtsin nn. invaliidsuskomisjonile, siis boss vastas, et sellele oleksin pidanud sündides vigaseks olemisele keskenduma ja vastava töö valima.Ja et  mingit toetust pole ette nähtud. See kõik oli 15 aastat tagasi, aga see oli. Operatsioon leevendas, aga nagu tuntud spordiarst ütles: kehamälu on kehamälu.

Sellepärast olen täna õel. 

Minu neli teenivad tänu suurele sotsiaalmaksule mulle pensionit. Minu emale ka. Meil, Eestis. Loomulikult pole ma päris lammas, näen, mis hindadega on toimunud ja toimub. Aga kui kooli toitu tuleb ära visata ja kasutatud riideid peetakse kaltsudeks ja lõpuklasside õpilased ei tea, kas sõita klassieksursioonile Hispaaniasse või Prantsusmaale ning kas osta tuhande £ ülikond või aitab vähemast, siis on ju kõik korras. Või ei ole. Kuidas ikka õpetaja tohib teenida keskmist palka ja kassapidaja seda ei saa? Miks meele lahutajad ei saa suurt raha ja kes peaks selle teatri ja tsirkuse kinni maksma. Miks arste ei jätku ja miks  ja miks ja miks???

Luban, et homme hakkan heaks. Tuleb ainult kapist läbi käia.

....

Minus on raamatupidaja kaduma läinud

 Täna tahan kirjutada.

Kohe mitu teemat on. Esiteks tellisin akende pesija. Väga meeldiv kogemus. Arvan, et järgmisel korral kasutan selle firma teeneid veel. Pesta saab ju kõike lisaks akendele. Vaatamata kapituulutusele (apppi, enam pole midagi selga panna ja kus on minu selle aasta 12 kg uusi riideid) leian veel ja veel igasugu tekstiilijäätmeid kohvritest. Ühelgi normaalsel inimesel ei ole rohkem kui 50 salli. Aga ma tegelen sellega. Ausalt. Sest järjekorras ootab arhiiv koos paberiprahiga. Tore on küll kätte võtta 20 aasta tagune meditsiini, käsitsi kirjutatud konspekt, kust saan teada, et tuberkuloosipisik magab 20 aastat mulla alla, aga ma ei vaja seda. Ilmaaaegu oli mul nii ilus käekiri ja palju värvilisi markereid.

Õnneks on kortermuuseumis, nagu pojad seda nimetavad, piisavalt vaba pinda ja sahtleid, mis peidavad üllatusi a la kas tõesti see märkmik, teatripilet, kava, väike kirjake jne. jne.  ikka veel alles. 

Nädala vahetusel olin töödejuhataja ehk aitasin poole kaheteistkümne aastasel tütarlapsel tema toas korda luua. Mnjahh. Kuus tundi paberikraami ja mänguasju ning teisel päeval kuus tundi riidekraami. Oli tervendav kui sain kakskümmend dressikat ja pusa vähendada kuueteistkümne peale ja pool meetrit kooli töölehti ning muud õppematerjali kolmekümne cm. hunnikuks. Lõpukommentaar: kena küll, aga kas ma nüüd veel midagi üles ka leian ei sisaldanud just lootust. Ainuke, kes rõõmustas oli Poeg 3.

Olmekokkuvõte: 

Kui olete tähele pannud, siis septembrist alustasin eksperimenti: kuidas ja kas tulla ainult pensioniga toime. Läks lõhki 54 £. Meele lahutamise suurosa moodustas penskarite reis Sangastesse 40 £, Vox Clamantise kontsert ja takso 35 £, Tallinn sõit 15£, veel kontsert ja kino 15£ Tegelikult ikka väga palju, mis iseenesest väga hea.

Oktoober oli lõhki 20 £ jagu (Jaan Tammsalu raamat) , aga sain ikka käia 2 x Tallinnas ja 2x kinos. Ei tea, millal ma sellest mängust väsin, aga praegu distsiplineerib täiega. Võin küll öelda, et mis elu see on, aga olles omal ajal suure pere ema õppisin jälgima ja kokku hoidma.

Tekitasin endale suurepärase tagasivaate. Aitäh SEB mis lubab ajamasinas kõndida. Kulutasin küll terve päeva, aga endalgi kobe (jube) vaadata. 

Alustasin 2014, et siis nagu 10 aasta tagasivaade. Meil oli AK-ga sel ajal kokkulepe (elasime juba mitmeid aastaid kahekesi), et tema tasub kõik maksud ja mina lihtsalt kulutan raha :)))) st. ostan süüa ka. Teades tema priiskavat rahaga ümberkäimist oli see mind ettevaatlikuks teinud ja olin suure summa sukasäärde (panka) kõrvale pannud. Hing nagu aimas, et vaja seda läheb. Ja nii oligi.

Et mitte peensustesse laskuda tahan välja tuua ajakajalist võrdlusmaterjali. 

2014 oktoobris maksti mulle riigi armust töövõimetuspensionit198£ ja raske puude toetust 53£. Töötasu lasteaias jäi 200£ kanti. Kulu igas kuus (kahe inimese toit)  keskmiseslt 550 ümber. vaat need toidutšekid oleksid küll võinud alles olla.

Peale AK surma olid esimesed maksud 

 korter 29£ - nüüd ilma kütteta 265£

elekter  80 £ (õhkpump, boiler) - nüüd 25£

Telia (telekas, internet) 38 £ - nüüd 49.90 £

Söögi ja muud kulud sain keskmiselt 400£

Pärispensionäriks sain 60 aastaselt (neli last ja need kõik minu!) See hakkas olema 2016a. jaanuarist 312£ pluss puude raha, mis varsti ära kadus põhjendusega, et käin tööl.

Vot sellised  pea kümne aasta tagused arvepidamised.

Lõppu ilu ka

...

Ilu nr. 1 toimus Tuljakus. Kalamaja Branne kinkekaart. Peene toidu nimi oli Ratatouille 24 (suvikõrvits, trühvlijuust, kitsejuust, tomatinektar) Vein oli Prantsuse ja roosa. Pokaal 11. 

Meri tormas, hoiatati ka. Olime ainsad päevased nautijad.

Ilu nr. 2. Kübarat kinni hoides saabusime Jaani kirikusse. Koos Jaaniga ja veel paljude esinejatega. Mulle meeldis eriti näitus.

ja meeldisin endale ka

Küll on hea, et Lux Expressiga saab kodulinna viie eurikuga. Nagu muidu, eks. Penskari elul pole viga, aga ei tohi kiita, sest siis kuulud kohe rahvavainlase nimistusse.